suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Esimesed sarved hakkavad põdrapullile kasvama vasikaeas, teise eluaasta lõpuks on pähe kasvanud kuni paarikümne sentimeetrised piiksarved. Kolmandal eluaastal võib noor pull uhkeldada juba kaheharuliste sarvedega. Elu jooksul tuleb harusid veel juurde. Ühel sarvel võib olla isegi 15 haru, tavaliselt on neid täiskasvanud pullil siiski vaid kümmekond. Toidunappuse ja haiguste tõttu ei pruugi harusid lisanduda, osa võib koguni taandareneda. Sama juhtub ka väga vanade loomadega. Sarveharude arv ei näita looma vanust. Kui suureks ja mitmeharuliseks sarvepuu kasvab, sõltub looma vanematest ehk siis geenidest,
5 milj. a. tagasi Paleogeeni ajastu keskpaika jääb ka poolahvide ja ahvide ilmumine. Paljud tekkinud imetajad olid liiga suured ja kohmakad, et eluvõitluses alles jääda. (Näiteks londilise dinoteeriumi kihvad olid 4 m pikad; mõõkhambulisel tiigril olid mitmekümne sentimeetrised kihvad; sarvedeta ninasarvik indrikoteerium kasvas 8 m pikkuseks ja sai süüa peamiselt puulehti ja võrseid, lennuvõimetu hiigrllind diornis oli 3 m kõrgune ja meenutas noort kaelkirjakut) 30 miljonit aastat tagasi algas üldine jahenemine ning kujunesid välja praegusajale vastavad kliimavöötmed
Paleogeeni ajastu keskpaika jääb ka poolahvide ja ahvide ilmumine. Paljud tekkinud imetajad olid liiga suured ja kohmakad, et eluvõitluses alles jääda. (Näiteks londilise dinoteeriumi kihvad olid 4 m pikad; mõõkhambulisel tiigril olid mitmekümne sentimeetrised kihvad; sarvedeta ninasarvik indrikoteerium kasvas 8 m pikkuseks ja sai süüa peamiselt puulehti ja võrseid, lennuvõimetu hiigrllind diornis oli 3 m kõrgune ja meenutas noort kaelkirjakut) 30 miljonit aastat tagasi algas üldine jahenemine ning kujunesid välja praegusajale vastavad kliimavöötmed
Üheks võimaluseks on harvenduslõikus, mille käigus lõigatakse põõsast välja vanad oksad. Orienteeruvalt võib pärast lõikust jääda 4-6 tugevat üheaastast ja 3-6 rikkalikult harunenud mõneaastast oksa. Põõsas peab olema hõreda võraga, sest siis kasvavad kõik marjad heades valgustustingimustes. Harvenduslõikus on töömahukas ja suurema istandiku puhul võib teha noorenduslõikuse. Selle lõikamisviisi puhul lõigatakse varakevadel ära kõik oksad, jättes mõne sentimeetrised tüükad. Tüüka olemasolu pärast lõikust on vajalik põõsa taastumiseks. Lõikamisjärgsel kevadel kastetakse taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Liiga tiheda kasvu korral lõigatakse välja nõrgemad võrsed. Ülejärgmisel suvel saab jälle saaki korjata ja kuuendal aastal võib noorendamist korrata. Ahtalehise mustika lõikamine turbaväljadel. Kvaliteetsemat saaki saab taimede niitmisega. Varakevadel niidetakse põõsastel kõik oksad ja alles jäävad ainult tüükad
67,5 µm. Hoonetes võib teda leida eelkõige keldri puitosadelt, aga tihti ka põrandakonstruktsiooni detailidelt ja seina alumisest osast. Looduses kasvab okas- ja lehtpuukändudel, lamavatel tüvedel. Kahjustab sageli hoonete puitkonstruktsioone, puitsildu, poste. Tekitab pruunmädanikku: see on tume-punakaspruun või kahvatu-kollakaspruun, lõhestub kergesti pudenevateks kuubikuteks. Lõhed kulgevad rööbiti puu aastarõngastega, ühtaegu tekivad 12- sentimeetrised lõhed ja sügavamad pikisuunalised lõhed. Puu mädaneb aeglasemalt kui majavammi korral, tihti säilib puidu välispind ka siis, kui sisemine osa on juba tugevalt kahjustatud. Majanääts: Näätskorgik, majakorgik, majanääts (Antrodia sinuosa). Viljakehaon substraadile liibunud, algul selgelt valge, hiljem muutub helepruuniks, poorne (poorid ümmargused kuni nurgelised), mõnikord hambulise servaga. Eosed silindrilised, sirged kuni nõrgalt kõverdunud, värvusetud, 45,5 x 11,5 µm
Kõige algelisemad imetajad olid putuktoidulised, kuid oma näo ajastule annavad kabjalised, sõralised, londilised ja kiskjad. Paleogeeni ajastu keskpaika jääb ka poolahvide ja ahvide ilmumine. Paljud tekkinud imetajad olid liiga suured ja kohmakad, et eluvõitluses alles jääda. (Näiteks londilise dinoteeriumi kihvad olid 4 m pikad; mõõkhambulisel tiigril olid mitmekümne sentimeetrised kihvad; sarvedeta ninasarvik indrikoteerium kasvas 8 m pikkuseks ja sai süüa peamiselt puulehti ja võrseid, lennuvõimetu hiigrllind diornis oli 3 m kõrgune ja meenutas noort kaelkirjakut) 30 miljonit aastat tagasi algas üldine jahenemine ning kujunesid välja praegusajale vastavad kliimavöötmed Neogeen Kujunesid välja inimahvid - simpansid, gorillad ja orangutangid
Marian istus köögi laua taha ,et vaadata ilaennustust järgmiseks nädalaks, kuid tema silmad jäid pidama pealkirjal: "Naine nägi enda toas meest kes muutus hundiks" edasi seisis kirjas: Reede õhtul leiti metsast naine kelle nimi on Emily Goodman. Ta rääkis salapärasest mehest, kes olevat ilmunud tema tuppa ning veenvat teda temaga kaasa minema. Naine olevat keeldunud ning seepeale mees olevat muutunud hundiks , kellel olid umbes 10 sentimeetrised kihvad ja erk punased silmad..." Marian ei hakanud seda lõpuni lugema ning kutsus Ethanit enda juurde ning näitas talle ajalehe artiklit. Poiss luges läbi kogu juttu, ta oli hämmelduses sellest kuidas Emily hundi kirjeldus sobis poisi unenäos olevate huntidega. "See on võimatu!" pomisese enda ette Ethan. Marian kuulis seda ning lausus andagi poolt:" Jah, sellest ma räägingi Emily on alati olnud rahulik naine ja nüüd..
Selline stiil oli väga moes 1913. aastast kuni 1918. aastani. 13 3.2 Soengud 1920-1929 Materjalid selle peatüki kirjutamiseks on võetud internetileheküljelt: http://www.fashion- era.com/hats-hair/hats_hair_7_fashion_history_1920_1930.htm#1920%20Hairstyles 1923. aastaks oli moes soeng, mida nimetati ,,siilipeaks" (,,bob"). See oli soeng, kus juuksed olid umbes 20 sentimeetrised. Umbes 1924. aastal tuli moodi pardliga lõigatud soeng, mis oli väga selge siluetiga, ümar ning palju lühem. 1920. aastate keskpaiku muutusid lokid normiks, millest iga moekas naine kinni pidas. 1927. aastaks olid sirged juuksed kadunud ning ainult lainelisi soenguid oli võimalik kohata. 1928. aastal hakkasid moodi tulema pikemad soengud, mis muutsid naise välimuse pehmemaks. Läikivad mustad juuksed olid selle stiili saavutamiseks parim viis. Laup oli rohkem paljastatud
Kuni 25cm pikad sulgjad lehed koosnevad hambulistest piklikest lehekestest. Õied on valged ja mõrumandli lõhnaga (Vt. Lisa 2). Õitseb rikkalikult peaaegu igal aastal mais ja juunis, marjad valmivad septembris ja oktoobris. Marjad (Vt. Lisa 1) on meelistoiduks paljudele lindudele, kes on seemnete põhilised edasikandjad. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Talvel kaunistavad puud hallikaspruunid karvadega kaetud kasvud, mis hiljem siledamaks muutuvad. Tumerohelised, 3-8 sentimeetrised, alt hallikad lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt ja on saagja või kahelisaagja servaga. Puu võra on noorelt kooniline hiljem laiuv. Taim on külmakindel. 2.6.2. Hooldus Pihlakas ei vaja pügamist, ega ka muud hooldust. Kahjurite ja haiguste vastu on harilik pihlakas üsna immuunne. Väga vähe putukaid sööb pihlaka lehti ja seetõttu on ta kaitstud paljude haigustekitajate eest. Suurimaks kahjuriks on hirv, kes eelistab pihlaka lehti teistele puudele. 3. OKASPUUD 3.1
aastal eKr. ühtseks riigiks ning kuulutas end keisriks. Arheoloogide arvates kestis keisri mausoleumi ehitamine 12 aastat ning selles osales üle 700 000 töölise. Neist umbes 1000 valmistas terrakotasõdalasi. Uuena olid need sõdalased erksavärvilised, kuid aeg on nüüdseks oma töö teinud ja värvi on vaid vaevu märgata. Kuid uutel leitud 114 sõdalasel on värvikiht paremini säilinud. Arheoloogid lisasid, et nüüd leitud terrakotasõdurid on jalaväelased. Nad on 180 sentimeetrised, tumedate juustega, pruunide silmadega ning roosa, rohelise või valge näoga. Samuti on nende hulgas teismelisi poisse kujutavaid kujusid. Nüüdsel leiul on märke tulekahju kohta. Uurijad püüavad kindlaks teha, kas tulekahju taga võis olla kindral Xiang Yu, kes vähem kui viis aastat pärast keisri surma mausoleumi tungis. Arheoloogidel ei ole siiani õnnestunud selle suure arme ülemjuhatajat üles leida. Varasemad leiud on
annaabi.ee 
