konnadel oimul tume triip või laik, mis jätab mulje, et silm ei ole seal, kus ta tegelikult on. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Päeva veedab rohukonn põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Rohukonnad talvituvad seltsingutena sellistes veekogudes, mis põhjani kinni ei külmu. Sel ajal hingavad konnad vaid naha abil ja nende südametegevus aeglustub. Koos talvitunud konnad siirduvad ühiselt kudemispaikadesse - toimub konnade kevadränne. Rohukonnad on kevadel esimesed kudejad. Täpne kudemisaeg sõltub sellest, kui soe ilm parasjagu on. Tavaliselt võib isaste rohukonnade pulmaaegset nurruvat krooksumist kuulda aprilli teisel poolel. Rohukonnad koevad
Nad toituvad peamiselt rohust, erinevatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Talvel kui maas on lumi toituvad puude ja põõsaste osktest ja koorest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Piirkond kus nad liiguvad on erinev, isastel on 100 ha ringis, emastel 85 ha ringis. Eraldi on päevased ja öised piirkonnad. Valgejänesed on valdavalt üksiklased, kuid vahel 2 võivad nad olla kuni 70 isendist koosnevate seltsingutena (nt eriti headel toitumisaladel, lumevälja servades). Emased jäävad imetamis perjoodil poegade lähedale. Emaloom hoiatab poegi ohu eest klõpsuvate häälitsustega (mida tehakse hammastega). Võitlemisel kasutavad valgejänesed tagakäppi (löögid) ja eeskäppi (poksimine). Neil on väga hea kuulmine ja hea haistmine. Nad võivad joosta kuni 64km/h. Sigimisperiood on valgejänestel veebruarist augustini. Pesakonnas on 1-5vahel ka kuni 13 poega. Külmemas kliimas on pesakonnad suuremad
putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid. Kukkursipelgakaru (Myrmecobius fasciatus) toitub sipelgatest ja termiitidest. Ta lõhub pikkade teravate küünistega nende pesi ning limpsib sealt oma pika kleepuva keele abil putukaid. Uruelanikud arupoega meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni 30m pikkusi urgusid, kus nad päeva ajal end varjavad. Suvel on urus jahe, talvel aga soojem kui väljas. Mõned rottkängurud elavad urgudes seltsingutena. Kukruga kiskjad Enamik lihatoidulisi kukkurloomi kuulub kukkurkärplaste sugukonda, kes asustab Austraaliat ja lähedal asuvaid saari. Suurem osa kukkurkärplasi on väikesed hiiretaolised loomad, kes söövad putukaid ja teisi selgrootuid, kuid püüavad mõnikord ka tillukesi sisalikke ja imetajaid. Kukkurkurat on suur kukkurkärplane , kes jahib roomajaid ja imetajaid ning sööb korjuseid, sealhulgas surnud lambaid ja känguruid. Ta pistab kinni kogu saagi koos naha ja luudega.
veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nad on väga ettevaatlikud loomad. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena. Siis võib nende elupaikades kuulda naeru meenutavat valjut krooksumist. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja täiskasvanud ja noored lahkuvad kuivale maale talvituskohti otsima septembri alguspoolel. Suguküpsus saabub isastel 2 aastaselt ja emastel 3 aastaselt.
Püütakse triivvõrkudega. 4) lest- koeb Läänemere lõunaosas avamerel, tema mari hõljub vees, koeb madalatel ja vastsed arenevad merepõhjas.Linnuliigid:1) kivirullija- avamere saarestiku kui ka välissaarte arvukaim kurvitsaline 2) punajalgtilder- saarestiku kurvitsalistest arvukuselt teine lind 3) meriski- kõige lhtsamalt äratuntav kurvitsaline, kõvahäälne ja erksavärviline 4) hahk, merivart, tõmmuvaeras- avameresaarte tuntumad partlased 5) hõbekajakas- pesitsevad tihti suurte seltsingutena, kolooniate arvukaim.Miks Läänemeri vajab kaitset?Ümbruskonnamürk koguneb üha enam, tuntumad on DDT, PCB- ühendid, elavhõbe ja raskemetallid. Kaladel võib esineda mitmeid kahjusi, on leitud silmadeta räimi. Nafta reosab randu (karile sattunud laev võib vette sattuva naftaga reostada ulatuslikke merealasid)
indiaanlaste koduloom juba sadu aastaid enne eurooplaste saabumist Ameerikasse ja erines juba siis välimuselt oma looduslikest sugulastest. Indiaanlased kasvatasid merisigu peamiselt liha- ja ohvriloomana. Merisea looduslikke liike on palju. Nad on sarnased kodustatud meriseaga, kuid nende karvastik on ühetooniline pruun. Enamiku liikide elupaigad on kuivade tasandike madalad põõsastikud, kuhu rajatakse ka urud. Elavad väikeste seltsingutena. Toituvad peamiselt rohttaimedest. Deegu (Octodon degus) Sugukond: Deegulased (Octodontidae) Liik asustab Andide läänenõlva Tšiilis kuni 1200 m üle merepinna. Ta esineb avatud maastikus tihniku, kivide ja kaljuseinte läheduses. Päevase aktiivsusega. Elavad väikestes gruppides ja ehitavad keerulisi urusüsteeme. Võivad ronida ka põõsaste ja madalate puude okstele. Toituvad maapinnal rohust, lehtedest, puukoorest,
Vanad loomad söövad ainult mõnd liiki eukalüpti lehti, mis muudavad nad uimaseks ja aeglaseks. Seepärast on koaalasid ka loomaaedades väga raske pidada. Küttimise ja elupaikade ahenemise tõttu kahaneb koaalade arvukus kiiresti, ta on võetud piirkondliku kaitse alla. Vombat Karupoega meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni 30m pikkusi urgusid, kus nad päeva ajal end varjavad. Suvel on urus jahe, talvel aga soojem kui väljas. Mõned rottkängurud elavad urgudes seltsingutena. Enamik lihatoidulisi kukkurloomi kuulub kukkurkärplaste sugukonda, kes asustab Austraaliat ja lähedal asuvaid saari. Suurem osa kukkurkärplasi on väikesed hiiretaolised loomad, kes söövad putukaid ja teisi selgrootuid, kuid püüavad mõnikord ka tillukesi sisalikke ja imetajaid. Kukkurkurat on suur kukkurkärplane , kes jahib roomajaid ja imetajaid ning sööb korjuseid, sealhulgas surnud lambaid ja känguruid. Ta pistab kinni kogu saagi koos naha ja luudega. Känguru
selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt. Järvekonnad tegutsevad nii öösel kui päeval, kuid vaatamata sellele on neid raske kohata. Nimelt on tegu väga ettevaatliku loomaga, kes volksab vee alla peitu juba kaugelt inimese samme kuuldes. Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta sukeldunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Sel ajal on isasloomad veepinnal suurte seltsingutena, nad on väga liikuvad ning krooksuvad kooris rämeda häälega. Laulu võimendamiseks punnitatakse suunurkadest välja tumedad häälepõied. Järvekonnade kudemisperiood on pikk ning selle aja jooksul muneb emasloom 5...10 cm sügavusse vette kuni 3000 muna. Munad munetakse kas ühe kämbuna või portsjonitena. Järvekonnad on soojalembesed loomad ja seepärast peab kudemisajaks veetemperatuur tõusma 15...18 ?C-ni. Kulleste areng on pikk ja kestab kuni moondeni 80...90 päeva
..12 cm sügavusele) kaevunult, kus talvitub koos 3...4 isendit. On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Toitumine Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, sihktiivalistest ja sipelgatest, ka tigudest. Hangib toitu maast, lendavaid putukaid püüab harva. Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest. · Sigimine Koeb aprillis, paarikaupa või väikeste seltsingutena. Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas. Üks emane koeb kuni 12800 1,0...1,5 mm läbimõõduga muna. 3...4 m pikkused kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult. · Areng Kui veetemperatuur on 23 °C, kooruvad 6...7 mm pikkused vastsed 5...6 päeva pärast. Sõltuvalt vee- temperatuurist kestab areng noore konnani 45...60fpäeva. Moonde läbinud noored konnad on 16 mm pikkused, sügiseks 20...26 mm pikkused.
kuulub just kiletiivaliste seltsi), kuid see siiski pole ainumäärav: Nt termiidid on tavalised diploidse kromosoomigarnituuriga organismid, kuid ka neil on komplitseeritud eusotsiaalne ühiskond, mis sarnaneb sipelgate omale. • eusotsiaalsust esineb isegi imetajail (kes samuti on diploidsed): aafrika paljastuhnurite (paremal) maa-alune koloonia on sama komplitseeritud nagu ühiselulistel putukatel. Nad elavad suurte (ca 80 isendiliste) seltsingutena, ka neil on üks sigimisvõimeline ema ja sigimisvõimetud töölised. Toit jagatakse kõigi vahel ühiselt. Kuid sealjuures on ka paljastuhnuritel üks silmatorkav altruismi soodustav omadus – nende omavaheline keskmine sugulusaste on väga suur (r = 0,82) mis viitab tugevale inbriidingule. Seega tundub eusotsiaalsust soodustavaks peamiseks teguriks olevat eelkõige suur sugulusaste koloonia liikmete vahel, hoolimata sellest, mis moel
Harilik kärnkonn (pikkus kuni 15 cm) on Eesti suurimaid kahepaikseid. Ta on kõikjal tavaline. Konnade perekond on Eestis esindatud viie liigiga. Kõige tavalisem ja levinum on rohukonn (pikkus kuni 10 cm). Temaga väga sarnane on rabakonn (pikkus kuni 8 cm), tolle isasloom värvub kudemisajaks siniseks. Rohukonn talvitab vees, rabakonn kuival. Nn rohelised konnad – tiigikonn, veekonn ja järvekonn (elavad veekogudes ja nende lähiümbruses seltsingutena, nad tegutsevad päeval. Talvitavad vees. Järvekonn (pikkus kuni 15 cm) toodi 1925 Irboska lähedalt Raadi järve. 1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei
annaabi.ee 
