Üle poole saare pindalast on kaetud metsaga. Traditsioonilise põllumajandustegevuse tulemusel on tekkinud ja säilinud rannakarjamaad, puisniidud, milles esineb mitmeid mujalt Eestist ja kogu Euroopast kadunud või ohustatud taime- ja loomaliike.Rikkalik on saare taimestik. Vormsi saarelt on teada üle 900 liigi erinevat puu, põõsa- ja rohttaimeliigi, millest ligi 60 on erineva rangusega kaitse all (näit. kaunis kuldking, valge ja punane tolmpea, kärbesõis, koldjas selaginell, müür-raunjalg, emaputk, Moori osi jt.). Arvukalt on kirjeldatud saarel samblaliike, eriti huvitav on saare samblikufloora, mis sisaldab 301 liiki. Loomastikust on saarel on registreeritud 3 roomaja- ja 3 kahepaikseliiki. Märkimist väärib juttselg-kärnkonn ehk kõre, kes leiab elupaiga madalaveelistes rannaloikudes. Kaitsealustest liikidest elutseb saarel veel suurkõrv. Suuremaid ja väiksemaid imetajaid on täheldatud 25 liiki, sealhulgas ka ilves. Eriti arvukalt on saarel metssigu
millest tekkisid lubjakivi, fosforiit ja põlevkivi. Esimesed maismaataimed siluri lõpus (psilofüüdid) Hilisemate geoloogiliste aegkondade floorast ei ole fossiilseid jäänuseid säilinud, sest1,8 miljonit aastat tagasi, maakera kliima jahenes ning algasid jääajad Jääajal oli Eesti ala mitme kilomeetri paksuse igijääga kaetud Pärast jää taandumist 14 000 kuni 12 000 aastat tagasi algas taimkatte pealetung, eriti Kagu-Eestis. Subarktiline tundrataimestik: alpi võipätakas, koldjas selaginell, vaevakask, kukemari, mustikas ja pohl, harakuljus, rabamurakas, rootsi kukits, drüüas Eesti alale saabusid vanimad asukad taganeva jääserva kannul kohe, kui siin tekkisid tingimused (taimestik, loomastik) algul vaid hooajati asumiseks ca 11 000 a tagasi Püsivama asulakohana tuntakse Eestis Pulli asulat. Selle vanuseks on saadud C-14 meetodil u. 8900 aastat e. Kr. Kasutatud materjalid http://www.ut.ee/BGGM/referaat/paleogeen.html http://www.ut.ee/BGGM/referaat/neogeen.html http://www.ut
kandjatel kasvavates eospeades. Karu- ja kattekollal on väliselt lihtne vahet teha karukolla lehtede tippude põhjal, need on pikalt karvaks ahenenud. Nii, et karukold paistab "pehmem". Kollaeoseid kasutati imikupuudrina. Sõnajalad on evolutsiooniliselt ürgsemad kui osjad ja kollad. Eesti sõnajalgadest nimetagem maarja-, laane-, suga-, naiste-, soo- ja mets-soosõnajalgu. Sõnajalgtaimede liikidest Eestis haruldasemad on näiteks koldjas selaginell, raunjalad (pangapragudes), võtmeheinad, imarad jt. PALJASSEEMNETAIMED - Gymnospermae Paljasseemnetaimed on enamasti okaspuud, kes on levinud põhiliselt põhjapoolkeral, jahedamas osas. Okaspuud moodustavad taigavööndi. Neid tuntakse ca 800 liiki, Eestis kasvab looduslikult vaid 4 liiki: harilik mänd (Pinus sylvestris), harilik kuusk (Picea abies), harilik kadakas (Juniperus communis) ja jugapuu (Taxus baccata). Harulduseks loeme
kortsleht, kirburohi 17 nelgilised 53 tulikalised 40 Floora jaotus flooraelementide2 (FE) järgi: Arktiline ja arktomontaanne FE- levinud arktilis- tsirkumpolaarselt (ümber pooluse) Ameerika ja Euraasia polaaraladel, arktilises Euroopas või Euraasias. Koldjas selaginell. Tsirkumpolaarne FE (sünonüümid: holarktiline, tsirkumboreaalne) - levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Kadakas, vaevakask, harilik orashein. 251 liiki Euraasia FE- esineb peaaegu kõikjal Euraasia parasvöötmes. Järvkaised. 200 liiki Eurosiberi FE- massilisuse kese on Lääne- ja Kesk-Euroopas, areaal jätkub sealt kaugele Siberisse. Harilik kuusk, valge karikakar, harilik näsiniin. 442 liiki
arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad. Arktiline kliimaperiood. Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu. Keskdrüüases levisid astelpaju, rabamurakas, selaginell, drüüas, efedra, rand-ogamalts, soolarohi jt. Subarktiline kliimaperiood, 11 800 - 10 000 BP 10 300 BP tekib Balti jääpaisjärvel ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis ja jääjärve tase alanes 25 m võrra, ühtlustudes maailmamere tasemega. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas laialdasem metsade levik. Iseloomulik on kase ja männi osatähtsuse pidev suurenemine. Rohttaimedest leidusid näiteks angervaks, palderjan, ubaleht jt. Preboreaal (10 0009000 BP)
Ranniku lähedases meres levivad sagedamini pilliroo, meri-mugulkõrkja ja karedakaisla kooslused, sügavamal meres mändvetikate, meriheina, kamm- penikeele, tähk-vesikuuse, põisadru jt. kooslused. 1. Eesti floora ajalugu jääaja järgselt Pärast jää taandumist 14 000 kuni 12 000 aastat tagasi algas taimkatte pealetung, eriti Kagu-Eestis. Alul subarktiline tundrataimestik: alpi voipätakas, koldjas selaginell, vaevakask, kukemari, mustikas ja pohl, harakuljus, rabamurakas, rootsi kukits, drüüas. 2. Flooraelemendid, näited (Rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib) Eurosiber - Harilik tamm Euraasia lehitu pisikäpp Tsirkumpolaarsed hall lepp Tsirkumpolaarsed rannikutaimed randseahernes Euroopa rannik - Rand-ogaputk Euroopa lõhnav käoraamat Põhja-Euroopa tuhkpihlakas Arktomontaanne mägikadakkaer 3. Eesti floora liigirikkus
II kategoorias 118 soontaime ja 26samblaliiki - Kasvukohtade hävitamine või kahjustamine on keelatud ulatuses, mis ohustab liigi säilimist antud kohas. Seadus peab tagama kõigi nende populatsioonide säilimise ja vähemalt 50% leiukohtadest peab olema kaitsealadel. Müür-raunjalg ( Asplenium ruta-muraria), (raunajalised) LK2 Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes), (raunjalalised) LK2 Harilik sookold( Lycopodiella inundata), (kollalised) LK2 Koldjas selaginell ( Selaginella selaginoides),(selaginellilised) LK2 Kummeli-võtmehein ( Botrychium multifidum), (maokeelelised) LK2 Roomav akakapsas ( Ajuga reptans), (huulõielised) LK2 Püramiid-akakapsas ( Ajuga pyramidalis), (huulõielised) LK2 Soomurakas ( Rubus arcticus), (roosõielised) LK2 Palu-liivkann ( Arenaria procera), (nelgilised) LK2 Vesilobeelia ( Lobelia dortmanna), (lobeelialised) LK2 Kollane kivirik( Saxifraga hirculus), (kivirikulised) LK2, direktiivliik
olla üsna kuivad. Kasutuse lakkamisel muutuvad hõredateks soometsadeks eelkõige sookase, sanglepa lisandumise tõttu. Jagatakse liigirikasteks ja liigivaesteks. Liigirikkad madalsood olid iseloomulikud Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti lubjarikastele aladele. Suur osa liigirikkaid madalsoid kui viljaka pinnasega alasid on aastakümnete jooksul kuivendatud põllumaaks. Lubjarikastel madalsoodel kasvab hulk kaitsealuseid, ohustatud taimeliike, nagu püsiksannikas, koldjas selaginell, eesti soojumikas, alpi võipätakas, soohiilakas jt. Sagedamad taimekooslused on: lubika pääsusilma, raudtarna, pruuni sepsika, mätastarna eristarna, sinihelmika, mõõkrohu ning lubika hirsstarna. Liigivaesed madalsood Sootasandikel ja vähese äravooluga nõgudes. Veeseis enamasti püsivalt kõrge. Küllastumata turbaga madalsoomullad. Taimekooslused suhteliselt liigivaesed
juured mulda ja algab sporofüüdi pikaajaline iseseisev elu. KLASS LAHNAROHUD. Mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Eosed on erineva suurusega. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Erieoselised, st neil on isas- ja emaseosed (suured, levivad kehvalt) heterospoorsed. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporangiumidest vabanenud mega- ja mikrospoorid hakkavad soodsates tingimustes idanema. Mikrospoori sees tekib isasgametofüüt. Emasgametofüüt areneb samuti peaaegu tervenisti megaspoori sees. Kui gametofüüt suuremaks kasvab, rebib ta megaspoori kesta katki. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sügoodist kasvab sporofüüdi alge.
esineb teiskasv, või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest,
Raiestikel: suureneb mõnevõrra kõrreliste, paiguti ka tupp-villpea ohtrus. Metsauuenemine toimub peamiselt sookasega. Levik: sagedamini Kirde-, Kesk- ja Lääne-Eestis, tavaliselt moodustab üleminekuala madalsoo ja raba vahel. Tähtsaim taimekooslus: siirdesoo-männik KAITSTAVAD TAIMELIIGID SIIRDESOODES II kategooria: sookäpp, soohiilakas, tume nokkhein, soomurakas, kollane kivirik, koldjas selaginell III kategooria: kuradi sõrmkäpp KAITSTAVAD TAIMELIIGID SOOMETSADES 58 II kategooria: kõdu-koralljuur (üle Eesti), nõmmluga (Edela-Eestis ja Võrtsjärvest kagus) väike käopõll (üle Eesti), soovalk (üle Eesti), harilik jugapuu (Lääne-Eestis) III kategooria: kaunis kuldking (üle Eesti), vööthuul-sõrmkäpp (üle Eesti), ungrukold (üle Eesti)
või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve – keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest
esineb teiskasv, või mitmeaastasi rohttaimi, mis on osaliselt säilitanud teiskasvu võime. Puittaimed on tänapäevaks välja surnud. Lehtedel on varrepoolsel pinnal väike väljakasve keeleke. Eosed on erineva suurusega. Gametofüüdid on kahekojalised ja saavad täiskasvanuks mõne nädala jooksul. Kõige rohkearvulisem ja laiemalt levinud on selaginelli perekond. Ravim- ja dekoratiivtaimedena kasutatakse ainult mõnda liiki. Koldjas selaginell esineb harva Ida-Euroopa niisketel alpiaasadel. Sporofüüt on väliselt kolla sporofüüdi sarnane. Varre keskel õõnsuses paikneb parenhüüminiitidega toestatud juhtkimp. Varre epiderm on õhulõhedeta. Lehed on ühesuguse kuju ja suurusega, vanematel lehtedel langeb keeleke ära. Mesofülli ja epidermi rakkudes on 1-2 plaatjat kromatofoori. Õhulõhed asetsevad enamasti lehtede alapoolel. Eospead paiknevad võsude tippudes. Sporofüllid erinevad märgatavalt tavalistest lehtedest,
(nimeline kaitse): 1. Teaduslik väärtus Eesti flooras on üle 300 taimeliigi, mille areaali piir läbib Eesti territooriumi. Eriti rohkesti (71) on liike, mille põhjapiir on Eestis: lääne-mõõkrohi, harilik käokuld, niidu-kuremõõk, lõhnav käoraamat, aru-käpp, karvane lipphernes jt. 50 liiki on oma areaali idapiiril, näiteks tömbiõieline luga, jugapuu, tuhkpihlakas jt. Oma lauskmaalevila lõunapiiril on mägi-kadakkaer, alssosi, põhja-lipphernes, mesimurakas, koldjas selaginell. Oma areaali läänepiiril on ilmekamad ida-võsalill ja kobarpea. Nende liikide levimine Eesti aladele on toimunud erinevatel kliimaperioodidel, neid nimetatakse vastava ajajärgu reliktideks ja nad väärivad kaitset kui Eesti floora kujunemiskäigu elavad tunnistajad. 2. Harulduse aste Eestis on ligikaudu 50 taimeliiki, mille leiukohtade arv ei ületa viit. Enamik neist on samal ajal ka areaali piiril
annaabi.ee 
