Seksuaalhäired naistel (0)

Seksuaalfunktsiooni häired
Seksuaalfunktsiooni häireks nimetatakse psühhofüsioloogilist seisundit , mille tõttu inimene ei saa seksist soovitud naudingut või pole võimeline suguühteks. Need häired võivad avalduda seksuaalsoovi puudumisena, rahulduse saamise raskusena või seksuaalfunktsiooni seisukohalt hädavajalike füsioloogiliste reaksioonide nõrkusena. Tekkepõhjuste järgi saab need liigitada füüsilisteks ja psüühilisteks. („Psühhiaatria“ tõlgitud teosest „Psykiatia“ , toimetaja Jakov Slik ; Medicina , 2007.)
Naise seksuaalse erutumuse raskus
Erutumisraskuste all kannatav naine ei tunne seksuaalset stimulatsioonist erootilist naudingut. Tal ei teki tüüpilisi autonoomse närvisüsteemi kaudu vahendatavaid erutusmisreaksioone, nagu tupe niiskumine või suguelundite hüpereemia( suguelundite tõttu suurenenud veri ), ja ta ei tunne intiimses olukorras seksuaalset iha. See häire võib olla püsiv ja ajutiselt esinev seisund ning selle tugevus võib muutuda. Erutusehäirest võib naine võtta seksi kui kohustust oma partneri ees, tehes seda ise mitte mingisugust seksuaalset naudingut saamast. Häirest olenemata võivad paljud naised siiski nautida partneri hellitusi ja lähedust mitteerootilises mõttes. Seksuaalset erutumisvalmidust vähendavad ärevus, süütunne ja hirm partneri ees. Psühholoogilised põhjused võivad olla kasvukeskkonnas valitsenud negatiivsest suhtumisest seksuaalsusesse , lapsepõlves esinenud probleemidest inimsuhetes ja kaudselt ning teadvustamata vaenulikkusest partneri või meeste suhtes. („Seksuaalsus“ tõlkijad Merle Nuia ja Ester Pihl ; toimetaja Sirje Ootsing; Medicina, 2009.)
Orgasmiraskus
Orgasmiraskuse all kannatav inimene ei saa orgasmi või tal võtab selle saavutamine väga kaua aega, suguühe on aga võimalik.
Naise orgasmiraskuse liigitamine häirete hulka pole üheselt mõistetav, kuna naised on orgasmi vajaliku stimulatsiooni tüübi, tugevuse ja orgasmivalmiduse poolest väga erinevad ja tundlikkus varieerub ka ühel naisel eri situatsioonides . Orgasmiraskuse diagnoos peab tuginema arsti hinnangule, et naine saab orgasmi raskemalt, kui tema vanuse, seksuaalkogemuste ja seksuaalse stimulatsioonipõhjal võiks eeldada.
Orgasmiraskust nimetatakse primaarseks, kui naine ei ole kunagi ühegi vahendi abil pärast normaalset erutumisstaadiumi orgasmi saavutanud. Sekundaarseks aga siis kui orgasmiraskus on tekkinud pärast varem kogetud orgasme.
Mõned naised saavad orgasmi harva sõltumata partnerist, teistel aga esineb raskusi vaid teatud partneriga. Naistel on orgasmi saamiseks vaja kliitori teatud tugevusega stimuleerimist.
Suguühte ajal võib kliitori ärritus jääda anatoomiliselt või tehnilistel põhjustelpuudulikuks. Mõned naised saavad orgasmi kliitorit silitades. Orgasmiraskust ei ole vaja kohe patoloogiliseks nimetada kui see esineb ainult suguühte ajal. Paljud naised saavad selle teisel viisil. Selle tekkimist on seletatud liigse enesekontrolli, erootilise tunnete ebakindluse või ambivalentsiga partneri suhtes. („Psühhiaatria“ tõlgitud teosest „Psykiatia“ , toimetaja Jakov Slik; Medicina, 2007.)
Seksuaalse naudingu puudumine
Selle all kannatavad inimeste seksuaalsed reaksioonid on normaalsed ja nad saavad orgasmi, kuid ei tunne sellest rahuldust. Seda esineb sagedamini naistel kui meestel.
(„Õigusseksuoloogia“ Lembit Auväärt ; Tallinn 1997 Ilo Print .)
Fukntsionaalne vaginism
Vaginismiks nimetatakse seisundit, kus tuppe ümbritsevate lihaste tahtele allumatu spasm takistab suguti viimist tuppe. Tupp sulgub kui sinna püütakse lükata peenist või midagi muud. Vaginismi all kannatav naine tajub suguühet sageli ängistava ja hirmutavana ning püüab intiimkontakste vältida. Mõned naised on vaginismiskalduvusest hoolimata võimelised nautima lähedust ja hellitusi,kui need ei arene edasi suguühteks. Diagnoosi peab kinnitama tupespami provotseerimisega. Soodustavateks teguriteks võivad olla seksuaaltrauma, nagu vägistamine, seksuaalsust eitav kasvatus, seksuaalsusega kaasnev ambivalents ja partnerist sõltuvad tegurid. („Psühhiaatria“ tõlgitud teosest „Psykiatia“ , toimetaja Jakov Slik; Medicina, 2007.)
Seksuaalfunktsiooni häirete ravi
Seksuaalhäirete ravi peab olema alatiplaneeritud individuaalselt või paarile suunatult. Asjakohane on hoolikas üldine läbivaatus ja vajaduse korral uurimine eriarsti, nagu uroloogi või günekoloogi poolt, samuti laboratoorsed uuringud.
Kaasaegse seksuaalteraapia väljatöötajad olid William Masters ja Virgina Johnson , kes 1950. aastal lõid empiirilistel kogemustel põhineva ja otseselt probleemile keskenduva teraapiameetodi, milles kasutatakse nii käitumuslikke kui ka õpetavaid võtteid. Aastate jooksul on muutunud see aga eklektilisemaks( erisuguste vaadete ühendamine), saades mõjutust psühhodünaamilise, kognitiivse ja süsteemse teraapia mõistetest ja tehnikatest, mida kohandatakse individuaalselt vastavalt vajadusele. („Psühhiaatria“ tõlgitud teosest „Psykiatia“ , toimetaja Jakov Slik; Medicina, 2007.)
Paariteraapia
Seksuaalhäireid vaadeldakse paari ühise probleemina, mitte ainult ühe partneri puudusena. Mõlemad partnerid osalevad teraapias, milles põhieesmärk on parandada teineteise seksuaalsete tunnete ja vajduste mõistmist. Ravi lähtekohaks on tähelepanek, et seksuaalse võimekusega seotud ootused ja pinged tekitavad funktsionaalseid häireid. Paariteraapia eesmärk on toetada paari seksuaalsust ja suurendada rahulolu seksuaaleluga , vähendades süütunnet, soorituspingeid ja seksuaalsusega seotud ärevust ning suurendades mõistmist ja positiivsust seksuaalsuhtes.
Paarile antakse koduseid ülesandeid, eeldades, et neid täidetakse. Algul võib ülesandeks olla suguühtest hoidumine, et vähendada sellest tulenevaid pingeid. Programmi võivad kuuluda ka eelmänguharjutused, mis annavad ühtalsi teavet ka paari harjumustest. Teraapiatundide ajal vähendatakse seksuaalsusega tulenevaid pingeid ja väärarusaamu. Paariteraapiast on rohkem kasu muude funktsionaalsete häirete kui alanenud libiido ehk seksuaalsoovi puudumisel. See eeldab enamasti individuaalse raviplaani koostamist. Oluline on koolitav lähenemisviis ja praktilised harjutused.
Naise erutumisraskuste ravis õpib patsient tähelepanu pöörama suguelundite hellitamisest saadud erootilisele aistingutele.
Naise orgasmiraskuse ravis on kesksel kohal harjutused, millega püütakse suurendada suguühte- eelset erutust, tupe ja eriti kliitori puutetundlikkust ja hellituste tajumist. Kui orgasmisraskus on tingitud serotonergilise ravimi tarvitamisest, võib olukorda muuta antidepressandi vahetamine. („Psühhiaatria“ tõlgitud teosest „Psykiatia“ , toimetaja Jakov Slik; Medicina, 2007.)
Psühhodünaamiline seksuaalteraapia
Seda soovitatakse paaridele, kellel on muidki probleeme peale seksuaalsete. Teraapiat kasutatakse ka psüühikahäiretega kaasnevate seksuaalhäirete korral. Teraapias lahendatakse partneritevahelisi või individuaalseid vastuolusid, mille taga võib olla lapse- või noorukiea psühhoseksuaalse arengu probleemid. Psühhodünaamilist individuaalravi rakendatakse siis, kui seksuaalelu probleemid moodustavad osa laiemast isikuhäirest.
(„Psühhiaatria“ tõlgitud teosest „Psykiatia“ , toimetaja Jakov Slik; Medicina, 2007.)
4