Seinte vahel (1)

„Seinte vahel“
Käisime klassiga vaatamas uut Prantuse dokumentaaldraamat „Seinte vahel“. Üldiselt öeldes võttis film pingsa vaatluse alla klassisised suhted ja probleemid, kuid samas ei puudutanud kordagi laste ega täiskasvanute kooliseintest väljaspool toimuva elu üksikasju. Film keskendub õpetaja ja õpilaste vahelistele suhetele klassikeskkonnas ning kujutab ühe Pariisi kooli õpetajate ja õpilaste tegevust terve kooliaasta vältel. Kuigi filmi tegevus toimub täies ulatuses kooliseinte vahel, vaatleb teos tegelikult samuti ka põhjalikult Prantsusmaa tänast paljurahvuselist elanikkonda ning pakub põnevaid pilguheiteid dilemmade ja arusaamatuste olemusse, mis võivad õpetamisega ning samuti ka õppimisega.
Film oli tehtud väga realistlikult kuid kohati tundus, et veidi ülepingutatult, aga ehk ka mitte, kuna Prantsusmaal võibki ju tegelikult nii olla, nagu filmis oli näidatud. Eestis päris kindlasti nii hullusti kontrolli õpilaste üle kaotatud pole ning samuti on meil karistusmeetmed ebaõilasliku käitumise palju karmimad ning piiritletumad.
Filmi, kui nii saab öelda, peategelaseks oli Prantsuse keele õpetaja, kes oli umbes 30-ndates eluaastates mees. Ma ei teagi, kas on mõtet teda väga üksikasjalikult iseloomustama hakata, aga käitumiselt oli ta hea inimene ning veidi humanistlik, uskudes, et inimene suudab muutuda ning, et sisimas on tegelikult hea. Konflikti tekkides ta kuulas alati kõik osapooled ära ning teda ei heidutanud õpilaste solvangud ja halb käitumine, ta andis endast parima , et oma õppeainet neile edasi anda. Üllatav ja imetlusväärne oli minu meelest õpetaja puhul ka see, et kui üks tema õpilastest oli tõesti kokku keeranud ning öelnud suuri sigadusi, jätkus tal ikka julgust tema eest välja astuda ning usku, et ehk ta siiski suudab poisi käitumist ja suhtumist õppimisse muuta. See viimane oli õpetajast väga siiras ja märterlik, kuid see paneb küsimuse alla selle, mis tuli ka fimis paar korda teemaks, et kas on ikka õpetaja asi õpilase suhtumist muuta ning teda kasvatada nagu oma last. See siiski ehk peaks jääma õpilase enda ja ta vanemate hooleks. Kooli tullakse ju ennekõike siiski teadmisi ja haridust omandama ning austus õpetaja ja kooli suhtes peaks olema iseenesestmõistetav.
Filmis oli ka hetk, mil õpetaja kommenteeris kahe õpilase lobinat vulgaarselt, sellest tegid õpilased jälle suure tragöödia ja hakkasid õpetajat süüdistama, et tal ei ole mingit õigust neile halvasti öelda. Selle koha pealt ma saan aru, et õpetaja peab olema õpilastele eeskujuks ja ei tohi ropendada, aga ausaltöeldes oli see antud situatsioonis täiesti õigustatult öeldud ning ma leian, et normaalse inimese kohta suutis ta end sellises olukorras olles liialtki hästi tagasi hoida. Enamus inimesi seda ei suudaks, mina isiklikult oleksin küll endast palju rohkem välja läinud.
Välja oli toodud ka teiste õpetajate omavahelist suhtlemist, suhtumist samadesse antud õpilastesse ning ninde käitumist antud olukordades. Õpetajate nägemus sellest klassist oli üldjuhul sarnane, kuid paljudel õpilastel oli klassi seas isiklikke lemmikuid keda nad kiitsid. Mõni õpetaja läks klassi halva käitumise pärast niivõrd närvi, et pani isennastki kahtlema oma õpetamisvõimetesse. Vaevalt , et see normaalne on, kui oled inimesi terve aasta õpetanud, nende õpetamiseks ränka vaeva näinud ning aasta lõpuks selgub, et nad pole siiani siiski suurt midagi õppinud, kuna neid on lihtsalt võimatu ennast kuulama panna. See pani mindki mõtlema, et millist meeletut energiat ja pinget selline järjekindlus ning kohustus vajab.
Üldiselt film pani mind mõningate asjade üle mõtlema küll, eks ole ju isegi kunagi lapsikult ning õpetaja seisukohast hoolimatult käitutud.