50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2022-05-15
Kuupäev, millal dokument üles laeti
0 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Karel Kunnus
Õppematerjali autor
Mati Unt - “Sügisball” märkmed "Raamatu mõte on kirjeldada inimeste üksindustunnet suurlinnas, kus neid kõikjal teised inimesed ümbritsevad. [---]Tuli välja, kui ebaperfektne on meid ümbritsev maailm ning et keset teisi inimesi tunneme me end tihtipeale kõige üksikumana." -Annely Kasela Tegelased: Eero- luuletaja. Kartis inimestelt küsida, kas need on tema luulet lugenud, sest kartis eitavat vastust. Elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas. “Eero ise oli luuletaja. Ta luuletas, kuid ei teadnud, kellele. Ka arvustustes oli öeldud, et tema luulel puudub aadress.” “Eero eelistas püsida oma soojas ja mugavas korteris. Seal tegi ta oma tööd, millest polnud rahvale reaalset tulu.” August Kask- meestejuuksur. Elas samas majas kus Eero, kuid 9ndal korrusel. Ta oli vanapoiss. Kõige vanem kõigist tegelastest. “Ta armastas täpsust ja oli teinud ka statistikat, ilma et keegi seda temalt oleks nõudnud
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
kõige pöörasemate pidude ajal. "Kaugverile oli omane mingi põlvkondlik solidaarsuse ja autunne, mida olen endast vanemate meest käest õppinud," meenutab Teet Kallas. "Ja kuradi hea sõber oli. Alati, kui mingit abi või kiiret laenu vaja, oli Raim kohal. Mingid jamad olid ju kogu aeg. Vahepeal oli mul miilitsaga või kainestusmajaga pidevalt sekeldusi ja eks seda juhtus Raimilgi. Miilits lausa passis meid KuKu ees, sest meie käest andis ju trahvi võtta." Teet Kallase sõnul oli Kaugver harmooniline inimene. Seda harmooniat iseloomustas samavõrd suur töövõime kui alkoholitaluvus. Mees võis kirjutada 1415 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell
" küsis ta hirmunult. "Sest mina käsin!" käratasin nähvates talle. "Hea küll, aga kui ta minu peale vihastab, siis sina vastutad!" ütles ta ja jooksis üles. Kui ta üles jõudis, siis sisenes ta tuppa ja hakkas karjuma ja jooksis alla, nagu oleks tal tuline kartul püksis. "Kas ta oli alasti?" küsis Helen õhinal. "Ei!" vastas ta hirmunult. "Aga, kas ta sai nii vihaseks, et tuli sulle noaga kallale?" küsis Stiiven. "Ei," karjus Stiiv-Maikel meeleheitel. "Noh, mis siis juhtus?" küsisin ta käest. Stiiv-Maikel vastas: "John on surnud!!!" "Sa teed nalja!" ütlesin naerdes. "Ei tee, tõsiselt. Tulge vaadake ise, kui te ei usu!!" ütles Stiiv-Maikel kiiresti. Me jooksime üles vaatama, kas see on tõsi ja oligi, John lamas liikumatult põrandal. Kui politsei hakkas ära minema, siis ütles üks inspektoreid, et see mees suri infarkti. "Ma ei suuda seda uskuda!" ütlesin oma mehele. "Jah, seda tõesti!" ütles ta. "Aga kes ta nii kaugele viis?" küsis Helen.
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
aga nimetatakse sellest ajast saadik Reinuvaderiks-saunamehe poja Reinu vaderik... 5.Karu ja rebase kalapüük- Taat tuli kalakoormaga linnast. Järsku näeb, et rebane tee peal siruli. Mõtles, et võtab kaasa, saab ilusa sooja mütsi. Tõsti rebase kalakoorma peale ja sõitis edasi. Polnud rebane aga surnud ühtegi, oli teine kavalust täis ja teeskles. Avas nüüd silmad ja näris kalakotid katki, pildus kalad maha. Hüppas ka ise maha ja tassis kalad metsa alla ja hakkas sööma. Karu juhtus mööda minema ja tundis kala lõhna. Pärib siis rebase käest, et kus kohast teine need kalad sai... 6.Miks hobune alati sööb.- Kord sõid hobune ja härg karjamaal rohtu. Arutasid seal isekeski, et on tüdinud sellest pidevast närimisest ja aega puhkuseks napib. Kui korraga nägid mööda teerada meest kõndimas, raske kott turjal mis surub mehe selja lausa kõveraks.Jõudnud taadike lähemale, hakkas hobust paluma, et too viiks ta üle oja. Temal jalad töntsid ja
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased. Teised naabrid -- rootslased, venelased, lätlased, leedulased -- ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kus võisid. Nad käisid sagedasti eestlaste kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malakas tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid