järgi polnud ühelgi võimalust realiseeruda. Valgustusajastu kuulsaimad valgustajad: 1. Charles Louis de Montisqueu (1698-1755) sündis põlises gaskooni aadliperekonnas, pühendades end ennekõike õigusteadusele. Lõi mahuka entsüklopeedilise teose "Seaduste vaim" (1748), mis pandi paavsti "Keelatud kirjanduse" nimekirja. Ilmus ka "Pärsia kirjad" (1721), mis näitab teda nii küpse satiirikuna kui ka ühiskonnavaatlejana. Teos on kiriromaan, mis koosneb tegelaste saadetud kirjadest. 2. Voltaire (1694-1778) sündis Pariisis notari pojana ja ilmutas juba koolipõlves anderohkust ja pilkehimu. Vanglasse sattununa kirjutas oma esimese tragöödia "Oidipus" (1718) ja alustas eepost "Henriaad" (1723). Kui Voltaire maalt välja saadeti, kirjutas ta Inglismaal Shakespeare'ist mõjutatud näidendid "Brutus"
Hiiglane Gulliver on värvikas kuju tibatillukeste lilliputtide keskel. Montesquie Parun Montesquie ( 1689-1755) „ Pärsia kirjad” esimesi suuri prantsuse valgustajaid koos Voltaire’iga. sündis põlises gaskooni aadliperekonnas, pühendades end ennekõike õigusteadusele. Lõi mahuka entsüklopeedilise teose “Seaduste vaim” (1748), mis pandi paavsti “Keelatud kirjanduse” nimekirja. Ilmus ka “Pärsia kirjad” (1721), mis näitab teda nii küpse satiirikuna kui ka ühiskonnavaatlejana. Teos on kiriromaan, mis koosneb tegelaste saadetud kirjadest. “Pärsia kirjad” räägib tegelaste Usbeki ja Ricki kirjavahetusest , kus nad kirjeldavad päikesekuninga Louis XIV võimu loojakut ja vahetult järgnenud aastaid. Mõlemad igatsevad samal ajal taga oma kauget kodumaad ja maha jäänud armsamaid. Voltaire (Frančois Marie Arouet 1694-1778) sündis Pariisis notari pojana ja ilmutas juba koolipõlves anderohkust ja pilkehimu
Gongora stiili võõristati kaua, kuni see sai eeskujuks luule ,,1927. aasta põlvkonnale", eesotsas Garcia Lorcaga. 17. saj luules olid lähedased veel manerism (renes ja baroki vaheline stiil), marinism (itaalia luuletaja Marino järgi, tundeline ja sensuaalne stiil) ja pretsioosne kirjandus (aristokraatlik salongikirjandus 17.saj alg Pr-l); neid kõiki ühendas peen ja valitud kujundlikkus. QUEVEDO (1580-1645) oli hispaania luuletaja, kes sai juba varakult kuulsaks satiirikuna. Ta liikus ringi õukonnas, kus talle aga tõi rohkelt pahandusi satiir ja Hispaania allakäigu kriitika. See tõi talle pagenduse ja vangla. Quevedo looming on ulatuslik ja mitmekesine. Eeskätt fantastiliste ja grotesksete kujunditega proosasatiirid ,,Unenäod" (1627) ja kelmiromaan ,,Kelm don Pablose elukäik" tegid ta kuulsaks, ent ta oli ka ajastu suurimaid luuletajaid. Filosoofiliselt mõjutas teda stoitsism. Quevedo otsib hingerahu maisest kärast eemaletõmbumises; enamik
Alle luuletused mõjuvad oma realistliku, maalähedase, isegi robustse väljendusega, millel on kohati tore koomiline värving. Poolnaljatamisi-pooltõsiselt ,,Mina, Jaani ja Malle / poeg August Alle, / mollusk maakera kamaral" kuulutab ta ennast maailmaparandajaks, kohtumõistjaks, karistajaks (luuletus ,,Karistai"). Isegi aja võrdkuju on Allel täiesti eriline.Teistest hoolikamalt vaatleb Alle eesti olusid, tehes seda satiirikuna, sageli epigrammi lühivormis. Alle ajaluule parimaid näiteid on Tarapita hoiakute vaimuskirjutatud ,,Eesti päev", mis lähtub Gustav Suitsu luuletusest ,,Laul Eestist". ,,Eesti päeva" korrastamata rütmid ja vabavärss sobivad hästi Alle omapärase väljenduslaadiga, tema ehtsa, näiliselt lihvimatu jõulisusega. Alle luules on parimatel juhtudel õnnelikult ühinenud spontaansus ja kunstiteadlikkus.
(1666), "Ihnus" (1668), "Kodanlasest aadlimees" (1670), "Scapini kelmused" (1671), "Õpetatud naised" (1672), "Ebahaige" (1673). Valgustusaeg Charles Louis de Montisqueu (1698-1755) sündis põlises gaskooni aadliperekonnas, pühendades end ennekõike õigusteadusele. Lõi mahuka entsüklopeedilise teose "Seaduste vaim" (1748), mis pandi paavsti "Keelatud kirjanduse" nimekirja. Ilmus ka "Pärsia kirjad" (1721), mis näitab teda nii küpse satiirikuna kui ka ühiskonnavaatlejana. Teos on kiriromaan, mis koosneb tegelaste saadetud kirjadest. Voltaire (Francois Marie Arouet 1694-1778) sündis Pariisis notari pojana ja ilmutas juba koolipõlves anderohkust ja pilkehimu. Vanglasse sattununa kirjutas oma esimese tragöödia "Oidipus" (1718) ja alustas eepost "Henriaad" (1723). Kui Voltaire maalt välja saadeti, kirjutas ta Inglismaal Shakespeare'ist mõjutatud
luulestiili hakati nimetama kultismiks (gongorismiks). Juba Gongora lühivormides luule (sonetid, romansid) paistsid silma peene viimistlusega. ,,Üksindused" Poeemi läbivad terved keeruliste metafooride ahelad, lausetus on väänlev, tavalisest kõrvalekalduv. Metafooride kaudu igavikustamine ja poetiseerimine kaduvaid hetki nii looduse ilus kui ka igapäevases. Quevedo (1580-1645) Gongora vastane, kritiseeris tema luulet liigse ,,udususe" pärast. Sai varakalult kuulsaks satiirikuna. Tema looming on ulatuslik ja mitmekesine. Fantastiliste ja grotesksete kujunditega proosasatiirid ,,Unenäod". ,,Kelm do Pablose elukäik" kelmiromaan. Filosoofiliselt mõjutas teda kõige enam stotsism. Loomingu põhiosa näitab kirglikku kaasaelamist kaasaja sündmustele, tõeihalust, valu ja muret kodumaa allakäigu pärast. Ta kasutab jämenaturistlikke detaile ja rämedaid otseütlusi, säilitades sealjuures kontseptistlikku teravmeelsuse. Commedia dell´ arte
esseisti- publitsistina, saades kirjanduse uuendajate peamiseks juhiks ja võimulähedast kriitikute peksupoisiks. Tema 1958. aastal ilmunud esikkogu "Söerikastaja" järgi loetakse uue perioodi algust eesti luules, sellele järgnesid eraldi väljaandes satiiriline poeem, kolm luulekogu ja valikkogu. pärast seda on Kross siirdunud jäägitult proosasse ja teeninud nimelt sealt oma püsivad meriidid. Iseloomulikult käsitles kriitika noorautorist Krossi eeskätt satiirikuna. intelligentne, haritud ja läbilöögivõimeline Kross ruttas kritiseerima nõukogude elu ebakohtasid niivõrd, kui see võimalik. Ta kirjutas bürokraatidest ja laiskadest kommunaalametnikest, kes takistavad uur ja avarduvat nõukogude elu. Jaan Krossi inimene, eriti autori varasemas luules, on tugev, töökas, rõõmus kodanik. [- - -] Tema usutunnistus on vana ning pehastunu hävitamine, uue ehitamine, oma aja teenimine, edasiliikumine, areng (Runnel 1984). Ta tõi (koos Kaalepiga)
Luule sai kuulsaks oma kujundirikkuse ja keerulise, hämara väljenduse poolest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks. Peen viimistlus. Taotluseks näib olevat metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii looduse ilus kui ka tavalises igapäevaelus. Gongora, Quevedo eluajal sõnasõjas, erinesid nii maailmavaatelt kui ka loomemeetodilt. Quevedo: kritiseeris Gongora luule udusust, sai varakult kuulsaks satiirikuna. Fantastiliste + grotesksete kujunditega proosasatiirid, kelmiromaan tegid kuulsaks, kuid oli ka oma ajastu suur luuletaja. Kirglik kaasaelamine kaasaja sündmustele, sügav mure kodumaa allakäigu pärast. Võiks nimetada ka moodsama terminiga eksistentsialistiks: surmateemalised sonetid, sotsiaalse vastutuse teema, kompromissitu ühiskonnakriitika. Avatud satiir, mis Donne’i luulest veel kaugemale minnes kasvas üle kõverpeegelduslikuks groteskiks. Fleming: XVII saj suurim saksa lüürik
1940. aastaks olid luules kesksele kohale kinnistunud arbujad. Eesti luule kaanon oli kujunenud arbujatekeskseks, vahepealsed eluläheduslikud suundumused taandusid. 1940. aastaks oli modernismieelne situatsioon, sürrealism jõudis Tallinna. 1940nda esimeses pooles eesti luules valitses põlvkondade tasakaal: Visnapuu, Under, Adson ning arbujad, lisaks veel Hendrik Adamson ja Leili Rimmel. August Alle kirjutas mitut sorti luulet, nendest kõige tuntumaks sai epigrammi autorina, satiirikuna ja följetonistina. Klassikalisse raudvarasse ,,Eesti pastoraal". Hendrik Adamson alustas mulgikeelse luulega. Kodukohalüüriku tuntus sai Adamsonile omaseks. Adamson on mitmekülgne kirjutas kolmes keeles korraga: mulgi keel, eesti kirjakeel ja esperanto keel. Luulekogusid avaldas 1930ndate lõpuni välja. Artur Adson Kujundas võru keelses luules välja peatraditsiooni. Vana romantiline stiil, sentimentaalsus, iseloomulikud ka tagasivaated lapsepõlvele.
Kogu poeem on kirjutatud eleegilis-lüürilises laadis, tuues esile looduse ilu, laseb aimata ka elu mööduvuse kurbust. Gongora loomingu hermeetilisust võõrastati Euroopas kaua, kuid tema erakordsest metafoorikunstist vaimustuti. Gongorismile lähedased nähtused olid manerism ja marinism nende ühistunnus oli peen ja valitud kujundlikkus ja pretsioosne kirjandus ehk aristokraatlik salongikirjandus 17.saj algul Prantsusmaal. F. Quevedo sai tuntuks satiirikuna. Quevedo kritiseeris Gongorat tema ähmase luule tõttu. Quevedo oli kõrget päritolu hispaanlane, töötas mõnda aega ministrina ja asekuninga juures. Quevedo looming on ulatuslik ja mitmekesine. Tema loomingut, sarnaselt Gongora omaga, mõjutas filosoofiliselt enim stoitsism ta otsib hingerahu maisest kärast eemaletõmbumises. Quevedo tuntud teosed on ,,Unenäod" fantastilised ja grotesksed kujundid proosasatiiris ja kelmiromaan ,,Kelm don Pablose elukäik"
annaabi.ee 
