Johann Voldemar Jannsen Kirjanduslik looming Luuletused v Eeskujuks olid saksa laulud ja luuletused v Teostes kokku 1003 laulu v 1860.a "Eesti Laulik" v Saksa rahvalike lauluviiside levitaja Eestis Jutukirjandus v Enamiku jutustustest laenanud saksa kirjandusest, näiteks O. W. Horn'ilt v Tema esimene õpetlik jututraamat on "Sannumetoja" v On avaldanud palju jutte ajalehe veergudel ja lisades Ajaloolised jutud v Peaaegu sõnasõnaliselt tõlkinud 19. saj Saksamaa ajaviitekirjandusest v Pakkus rahvale algelisi teadmisi ajaloost Külajutud v Tuntumad: "Maatargad" ja "Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla" v Neis leidub kõige rohkem Jannsenile iseloomulikke jooni Näidendid v Kuulus laulu ja mänguseltsi "Vanemuine", seetõttu kirjutas ka kolm näidendit: §
tõttu enam läbilööv ja silmapaistev kui lüürika. Kuid ka enamiku oma jutustustest on ta laenanud saksa kirjandusest. Näiteks saksa noorsoo- ja rahvakirjanikult W. O. Horn`ilt. Osa neist tõlkis ta sõna- sõnalt, osa aga muutis vabalt ümber mugandades meie oludega, asendades tegelaste ja kohanimed eesti omadega. Seejuures lisas ta neile endale tüüpilist rahvalikku nalja ja huumorit. Oma esimese õpetliku juturaamatu, perioodilise jutukogu "Sannumetoja", millest ilmus 7 annet, väljaandmise mõttele tuli ta tutvudes Horn`i perioodilise rahvaraamatuga "Spinnstube", millest ta võttis enamiku jutte. Lisaks sellele on ta avaldanud palju jutte ajalehe veergudel ja lisades. Ajaloolised jutud Ajaloolised jutud on Jannsenil peaaegu sõna- sõnaliselt ilma omapoolsete lisandusteta tõlgitud 19. sajandi keskel Saksamaal moes olnud ajaloolise sisuga ajaviitekirjandusest. Selliste rahvapärases ja ladusas keeles jutustatud suurmeeste
1819 sündis Vana-Vändra vallas 1829 pandi karja Uue-Vändrasse Särghaua tallu 1831 läks tööle Vändra kihelkonnakooli 1838 asus tööle Vändra köstrina (täitis ka kooliõpetaja kohustusi) 1843- abiellus Juliana Emilie Kochiga, sündis tütar Lydia Emilie Florentine Jannsen 1845 hakkas ilmuma „Sioni- Laulo- Kannel“ 1845 esitas taotluse ajalehe väljaandmiseks- taotlus sai eitava vastus e 1848 hakkas ilmuma perioodiline aastaraamat „Sannumetoja“ 1850 kolis perekond Jannsen Pärnusse ( oli juba 4 last) 1856 esitas taotluse ajalehe väljaandmiseks- taotlus sai jaatava vastuse ( lapsi oli neil juba 6) 1857 hakkas ilmuma „Perno Postimees ehk Näddalileht“ 1863 loobus „Perno Postimehe“ toimetamisest ja kolis koos perega Tartusse, hakkas välja andma „Eesti Postimeest“ 1865 asutati Tartus laulu-ja mänguselts „Vanemuine“ 1869 I üldlaulupidu
rahvuslikke ideaale. Juba varakult tekkis papa Jannsenil Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddala-lehe" mõjul soov oma rahva harimiseks ja edendamiseks ka ajalehte välja anda. 1845. esitas ta vastava taotluse, kuid sai eitava vastuse: tagurlik Vene valitsus pidas ajalehe kaudu vähemusrahvaste silmaringi laiendamist endale kardetavaks. Saanud heatahtlikult Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla, hakkas ta 1848. aastal lehe asemel välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", millel aastatel 1848-60. ilmus kokku 7 osa. Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil muutsid "Sannumetoja" populaarseks ning tegid ta rahva seas laialt tuntuks. Isegi niivõrd tuntuks, et see hakkab häirima tema leivaisa ja protezeerijat Karl Körberit. Nende vahel tekib rida arusaamatusi ja väiklasi tülisid, mistõttu Jannsen tunneb end ahistatuna. Ta vajab uut, avaramat tegevusvälja ja ta leiab selle Pärnus. Pärnu-aastad 7. märtsil 1843. aastal oli J. V
Tema debüüt kirjamehena igal juhul öigustas ennast majanduslikus möttes: ,,Sioni-Laulu- Kannel" I (1845), mis sis 333 laulu, paistir omaaegse vaimuliku kirjanduse seast silma sorava tölke poolest ja elas üle mitu trükki hiiglasuure üldtiraaziga. Jannsenil oli juba algusest peale ka tösisemaid kavatsusi. Samal aasta, mil ilmus tema esikraamat, tegi ta katset saada ajalehe väljaandmise luba, ja kui sellele tuli eitav vastus, pani köima poolperioodilise rahvaraamatu ,,Sannumetoja", mida ilmus kokku seitse annet. Elu Vändra smuutus üha ebameeldivamaks. Rahapuudus ja halvad suhted oma patrooniga panid Jannseni peas küpsema kolimismötte. See otsus sai teoks aprillis 1850, mil ta kolis Pärnu Ülejöe ehk Rääma alevisse kooliöpetajaks. Üsna varsti pärast Pärnu asumist, oktoobris 1850, tegi Jannsen Laakmanni kaudu uue katse hankida luba eestikeelse kuukirja ,,Marahwa Kulehhed" väljaandmiseks, mis aga tolleaegseis
Valdav enamus laenatud saksa õpetlikust ajaviitekirjandusest; pigem mugandused kui tõlked; eestindus ületab originaali keele lopsakuse ja värvikuse poolest. Iseloomulik on veel Jumalasõna ohtrus ja pealetükkiv moraliseerimine. Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Lehe” mõjul esitas Jannsen 1845 taotluse rahva harimiseks ajalehte välja anda, kuid sai eitava vastuse. Selle asemel hakkas ta välja andma perioodiliselt ilmunud aastaraamatut „Sannumetoja”, mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest. Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu „Eesti Laulik”. Eesti esimene üldlaulupidu Saksameelsust pooldanud Jannseni suurim üritus oli eesti esimene üldlaulupidu, mille korraldamisel olid eeskujuks Saksamaal toimuvad laulupeod
Goethe ja Schilleri luuletused ja mugandatud väljendamaks rahvuslikke ideaale. Juba varakult tekkis papa Jannsenil Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddala-lehe" mõjul soov oma rahva harimiseks ja edendamiseks ka ajalehte välja anda. 1845. esitas ta vastava taotluse, kuid sai eitava vastuse: tagurlik Vene valitsus pidas ajalehe kaudu vähemusrahvaste silmaringi laiendamist endale kardetavaks. Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil muutsid "Sannumetoja" populaarseks ning tegid ta rahva seas laialt tuntuks. Ta vajab uut, avaramat tegevusvälja ja ta leiab selle Pärnus. Pärnu-aastad 7. märtsil 1843. aastal oli J. V. Jannsen abiellunud oma õpilase, endise Vändra köstri vennatütre Juliana Emilie Kochiga, kes oli haiglane ja närviline. Sama aasta 24. detsembril sündis neile tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen . 1850. aastal kolis aga perekond Jannsen, kus on juba neli last, Pärnusse
edasi kirjutama. Ta kirjutas umbes 220 küla- ja ajalooainelist juttu. Juttudes ilmneb moraalipedagoogilist suunitlust ja kirjandusliku kultuuri nappust, kuid nende nagu ka ta ajalehtede rahvalikult kujukas ja vestelis-humoorikas sõnastus on mõjutanud eesti proosastiili kujunemist. Saades Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla, hakkas ta 1848. aastal välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest. Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu ,,Eesti Laulik". Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg. 1865. aastal asutas Tartusse laulu- ja mänguseltsi "Vanemuine", kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid.
Valdav enamus laenatud saksa õpetlikust ajaviitekirjandusest; pigem mugandused kui tõlked; eestindus ületab originaali keele lopsakuse ja värvikuse poolest. Iseloomulik on veel Jumalasõna ohtrus ja pealetükkiv moraliseerimine. Otto Wilhelm Masingu ,,Marahwa Näddala-Lehe" mõjul esitas Jannsen 1845 taotluse rahva harimiseks ajalehte välja anda, kuid sai eitava vastuse. Selle asemel hakkas ta välja andma perioodiliselt ilmunud aastaraamatut ,,Sannumetoja", mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest. Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu ,,Eesti Laulik". Perno Postimees 1865. aastal sai ta lõpuks tänu tutvustele trükikojas loa avaldada oma ajalehte. Trükkal F. W. Borni väljaandel ilmus 5. juunil 1857. aastal ajalehe ,,Perno Postimees ehk
Valdav enamus laenatud saksa õpetlikust ajaviitekirjandusest; pigem mugandused kui tõlked; eestindus ületab originaali keele lopsakuse ja värvikuse poolest. Iseloomulik on veel Jumalasõna ohtrus ja pealetükkiv moraliseerimine. Otto Wilhelm Masingu ,,Marahwa Näddala-Lehe" mõjul esitas Jannsen 1845 taotluse rahva harimiseks ajalehte välja anda, kuid sai eitava vastuse. Selle asemel hakkas ta välja andma perioodiliselt ilmunud aastaraamatut ,,Sannumetoja", mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest. Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu ,,Eesti Laulik". Perno Postimees 1865. aastal sai ta lõpuks tänu tutvustele trükikojas loa avaldada oma ajalehte. Trükkal F. W. Borni väljaandel ilmus 5. juunil 1857. aastal ajalehe ,,Perno Postimees ehk Näddalileht" esimene number
Saanud heatahtlikult Vändra mõisnikult von Ditmar`ilt laenuks 300 rubla, hakkas ta 1848. aastal lehe asemel välja andma perioodiliselt ilmuvat aastaraamatut "Sannumetoja", mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest. Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu ,,Eesti Laulik". Jannseni tegevuse tippaeg oligi just rahvuslik ärkamisaeg. 1865. aastal asutas
Kuid ka enamiku oma jutustustest on ta laenanud saksa kirjandusest. Näiteks saksa noorsoo- ja rahvakirjanikult W. O. Horn`ilt. Osa neist tõlkis ta sõna- sõnalt, osa aga muutis vabalt ümber mugandades meie oludega, asendades tegelasteja kohanimed eesti omadega. Seejuures lisas ta neile endale tüüpilist rahvaliku nalja ja huumorit. Oma esimese õpetliku juturaamatu, perioodilise jutukogu “Sannumetoja”, millest ilmus 7 annet, väljaandmise mõttele tuli ta tutvudes Horn`i perioodilise rahvaraamatuga “Spinnstube”, millest ta võttis enamiku jutte. Lisaks sellele on ta avaldanud palju jutte ajalehe veergudel- ja lisades. Väärtuselt langeb pearõhk Jannseni jututoodangus külajuttudele, mis väärivad juba rohkem tähelepanu. Ka enamik neist on saksalaenulised. Ta külajuttudest on peetud parimaiks “Maatargad” ja “Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla”,
Tegutses kooliõpetaja ja köstrina Vändras, Pärnus. 1863. aastal asus Tartusse, siin lõi 1865. aastal seltsi ,,Vanemuine", mis kujunes ärkamisaja peamiseks ja mõjukamaks keskuseks. Koostas-avaldas ka raamatuid, tõlkis ja seadis pietistlikke värsse (,,Sioni-Laulo-Kannel" I-III, 1845- 1860), koostas laulutekstide valiku ,,Eesti laulik" (1860), tõlkis saksa luulet ja mugandas neid eesti oludega (,,Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"). Tõlkis-mugandas enam kui 200 juttu, avaldas neid ,,Sannumetoja" (I-VII, 1848-1860) väljaandes, kogumikus ,,Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale" (1854). algselt taunis teatrit, kuid kui nägi selle mõju rahvale, toetas ,,Vanemuise" tegemisi ja kirjutas ka ise näidendid - ,,Pärmi Jaagu unenägu" (1873), ,,Kihlvedu 5000 rubla pääle" (1873), ,,Tuhalabia valitsus" (1875). 1857. aastal alustas Pärnus ,,Perno Postimees ehk Näddalileht" toimetamisega, millega pani ühtlasi aluse eestikeelsele ajakirjandusele
aastast köster ja kihelkonna (khk)-kooliõpetaja. Nüüdsest kanti ta kohaliku saksa koguduse personaalraamatusse kui Johann Jannsen. Alles 1860. aastate lõpul hakkas ta ajalehetoimetajana kasutama Johann Voldemar Jannseni nime. Abiellus saksa päritoluga piimaametniku tütrega 1843, neil sündis 6 last. Rahamured sundisid katsetama kirjapõllul. 1850 kolis perekond Pärnusse, kus jätkas koolmeistrina. Alustas poolperioodiliselt ilmunud jutukogudega Sannumetoja, 1857 hakkas toimetama trükkal W. Bormi välja antavat Perno Postimeest, saades Bormilt selle töö eest u 350 rubla aastas. 1864 asus Jannsen Tartusse toimetama ja välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, saades ühtlasi esimeseks täishõiveliseks e elukutseliseks ajakirjanikuks eesti ajakirjanduse ajaloos. Rajas 1865 Vanemuise seltsi, oli üldlaulupidude traditsiooni algataja (1869). 1880 tabas Jannsenit rabandus. Kaotanud mälu ja kõnevõime, elas oma poja Eugeni
annaabi.ee 
