ega tahtnud ülistada riiki, mille juhte ja parteisid ei sallitud. Kirjandust oli muutunud vaid propaganda vahendiks ning kirjanikeil ei lastud kirjutada seda, mida nad tegelikult mõtlesid. Põhiliselt mindi Rootsi (ca 22 000), Saksamaale (40 000), Kanadasse (17 000), USA-sse (16 000), Inglismaale (6000) ja Austraaliasse (6000). Nendes riikides paikneb ligi 80% kõigist väljaspool Eestit elavatest eestlastest ning nende maade kogukonnad teevad koostööd EV saatkondadega, et võõral maal säilitada eesti kultuuri, kombeid ja keelt. Üheks tegevuseks pagulus riigis oli kirjandus. Alguses tehti pagulaskirjandust Saksa põgenikelaagrites. Hiljem sai eksiilkirjanduse(eksiil-pagulus) keskuseks Rootsi. Kuni 1960ndate aastateni oli pagulaskirjandus jõulisem kui kodu-eesti kirjandus. Sel ajal ületas eksiilkirjandus Eestis ilmunud kirjanduse nii mahult kui väärtuselt. Paguluses on aastatel
saatkonna üks olulisemaid ülesandeid Eesti ja Saksamaa vaheliste poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste sidemete arendamine. Sellest tulenevalt on saatkonna töö raskuspunkt Eesti poliitilise arengu jälgimisel ja suhtlemisel eesti ja saksa ühiskonnaelu tegelastega. Saatkonna ülesandeks on ka suhete hoidmine teiste riikide diplomaatilise esindustega, eriti informatsiooni vahetamine ja ühise tegevuse koordineerimine Eestis esindatud Euroopa Liidu saatkondadega. Saksa suursaadik Eestis on Dr. Martin Hanz ja saatkonna esindaja on pr. Sabine Feyertag. Saksa suursaatkonna ülesanded Kultuur ja haridus Saatkonna ülesandeks on koordineerida saksa kultuuri vahendavate eri institutsioonide tööd, et üheskoos anda võimalikult mitmekülgne pilt Saksamaast ja saksa kultuurist. Omavahelise tegevuse koordineerimiseks ja informatsiooni vahetamiseks toimuvad suursaadiku või saatkonna kultuurinõuniku eesistumisel
koolides kaotati usuõpetus. Majandusreformid algasid pankade natsionaliseerimisega, seejärel riigistati tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid; asutati ette valmistama elamute ülevõtmisi. Enamlaste poliitika tekitas rahva seas järjest suuremat rahulolematust ning nende toetajaskond hakkas vähenema. (Laur 1997: 41, 42) Sama aasta jaanuaris astuti esimesed reaalsed sammud Eesti iseseisvaks kuulutamise poole- loodi kontakte välisriikide saatkondadega Petrogradis ja moodustati välisdelegatsioon. Ka baltisakslased olid aktiviseernunud ning enamlased kehtestasid Eestis piiramisseisukorra, algas mõisnike arreteerimine ja väljasaatmine. Samal ajal algas Saksa armee üldpealetung. Vene sõjavägi oli lakanud olemast, Punaarmee oli aga liialt nõrk, et sakslastele vastupanu osutada. (Laur 1997: 42) 19. veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts juhina, Konstantin Konik ja Jüri Vilms
osalemisõiguse sai ainult töörahvas. Enamlased hakkasid kärpima kodanikuõigusi keelustati poliitilised koosolekud, suleti ajalehti, arreteeriti juhtivaid tegelasi, koolides kaotati usuõpetus ja muid rõvedaid asju. Maapäeva, mida taheti ka kinni panna, koosolekul novembri keskel deklareeriti, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kõrgeima võimukandjaks Maapäev. 1918 jaanuaris loodi kontakt vene, prantsusmaa, suurbritannia ja usa saatkondadega petrogradis. Peale seda aktiviseerusid ka baltisakslased, kellelt abi paluti. Nad kehtestasid Eestis piiramisseisukorra. 18. veebruaril algas Saksa armee üldpealetung. 19. veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid K. Konik, K. Päts ja J. Vilms. Koostati Iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esimest korda iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 23. veebruaril loeti seda ka esimest korda avalikult ette Pärnus ,,Endla" teatri rõdul. Korra
Asutav Kogu, kuni selle ajani on kõrgema võimu kandjaks Maapäev, kelle korraldused üksnes Eestis määravad. - Enamlased saatsid Maapäeva jõuga laiali, aga nad hotusid illegaalselt edasi. Aastavahetusel jõuti kokkuleppeni, et niipea kui Saksa okupatsioon on muutumas tõlisuseks, tuleb Eesti kuulutada iseseisvaks ning taotleda tunnustust lääneriikidelt. -1918 jaanuarist astuti esimesed sammud: *Loodi kontakt Vene, SB, USA, Pr saatkondadega Petrogradis *Moodustati välisdekloratsioon tutvustamaks Eesti taotlusi Lääne-Euroopale. Saksamaa asub pealetungile -Enamlaste riigipöörde järgselt aktiviseerusid ka baltisakslased. -Eestimaa rüütelkond tahtis Venemaast lahku lüüa ja küsida abi Saksa keisrilt. Saades teada baltisakslaste plaanidest kehtestasid venelased Eestis piiramisseisukorra. -18. veebruaril algas Saksa armee üldpealetung.
kontseptuaalseid firmasid: Fi$h Handel & Servaas (Holland), Banca di Oklahoma (Itaalia), Ingold Airlines (Saksamaa) jt. 12.Rahvusvahelised suurnäitused ja nende organisatsiooni kodeeritud poliitika. Kolm olulisemat rahvusvahelist suurnäitust: Veneetsia biennaal (asutatud 1895) Documenta (asutatud 1955) Manifesta (asutatud 1996) Veneetsia biennaali paviljondes esitlevad riigid enda valitud ja finantseeritud kunstnikke, tegemist on justkui diplomaatiliste saatkondadega. Seetõttu pole siin väga radikaalseid projekte. Vaid USA paviljoni kureerib Guggenheimi muuseum, mille üks haru asub ka Veneetsias. Põhjamaade paviljon on ilmselt kõige raskemini kureeritav oma arhitektuuri ja kolme riigi esinduse tõttu. Veneetsia biennaali on kodeeritud kolonialistlik poliitika siin on saanud esineda vaid riigid, kellel oma paviljon. Eestit on esindanud nt JAAN TOOMIK, SIIM-TANEL ANNUS, RAOUL KURVITZ; ANDO KESKKÜLA, JÜRI OJAVER, PEETER PERE; ENE-LIIS SEMPER,
majanduslikku toetust, otsiti kontakte lääneriikide diplomaatidega, et selgitada, kuidas 2 suhtuks Antant Eesti iseseisvusesse ja kelle ülesandeks sai tutvustada eestlaste olukorda ja sihte ning hankida tulevasele omariiklusele toetust 1918. a jaanuaris Rootsi saabunud Jaan Tõnisson oli esimene välissaadik, kes lõi kontaktid Rootsi ja teiste riikide diplomaatidega (SB, Prantsusmaa ja USA saatkondadega). Stockholmis rajati Rootsi võimude nõusolekul Eesti ajutine saatkond. 10. jaanuar 1918 pöördudid Asutava Kogu Eesti delegaadid Petrogradis Inglise saatkonna poole (Poska). Poska teatas, et Saksamaa pakub Eestile protektoraati, ent Eesti seda ei soovi, vaid tahab ennast iseseisvaks kuulutada, et vältida okupatsiooni. Inglismaalt tuli positiivne vastus ja oli nõus Eestit de facto tunnustama. Samasugusele positsioonile asus ka Prantsusmaa suursaadik, ainult USA ei andnud mingit vastust.
teatud osa linnast ja istutada sinna pargi, Giardini. Veneetsia biennaali ajalooline keskus ongi “Giardini di Castello”, kuhu on riigid ehitanud paviljonid. Itaalia paviljon 1895 - Suurim paviljon on, mis asub täpselt peasissepääsu vastas. Siin eksponeeritakse Itaalia riiklikku näitust ja üld-kuraatorinäitust. Veneetsia biennaali paviljondes esitlevad riigid enda valitud ja finantseeritud kunstnikke, tegemist on justkui diplomaatiliste saatkondadega. Seetõttu pole siin väga radikaalseid projekte. Põhjamaade paviljon on ilmselt kõige raskemini kureeritav oma arhitektuuri ja kolme riigi esinduse tõttu Veneetsia biennaali on kodeeritud kolonialistlik poliitika – siin on saanud esineda vaid riigid, kellel oma paviljon. 1990ndatel tekkis Veneetsia biennaali identiteedikriis, kuna maailmakaardile oli tekkinud uusi riike, kellel puudus paviljon. II. Documenta (asutatud 1956 Kasselis Saksamaal)
loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret. Sammud iseseisvumise suunas: kontaktid Vene erakondade ja välissaatkondadega, välisdelegatsioon: 1) Kõnelused Vene erakondade esindajatega. 2) Kohtumised Briti, Prantsuse ja USA saatkondades- Viibimine Peterburgis põhiline eesmärk suhelda saatkondadega. USA saatkond oli tõrjuv Eestimaa suhtes, sest enesemääramisõigus ei kehtinud kõigi kohta (Ei pooldanud lahutamist Venemaalt), nad olid Eesti iseseisvumise vastu. Briti ja Prantsuse saatkond oli sõbralikum ning kuulasid ära, lubasid informeerida oma riigivalitsust. 25. jaanuaril anti Briti saatkonnast Eestile teada, et Londonist anti ametlik vastus: "Briti valitsus tahab teha kõik, temast oleneva, vältimatuks Saksa okupatsiooni laienemist Baltimaale
Kui hõivati saared, siis leiti, et tegu on rahvusvahelise probleemiga. Sakala unistas iseseisvusest ja välisriikide tunnustusest. 1917. aasta lõpul otsisid eesti poliitikud kontakte mõjukate ülevenemaaliste parteide liidritega, et tutvustada neile Eesti iseseisvumise plaani. Kohe pärast Soome iseseisvumist siirdus Tõnisson Helsingisse ning sealt 1918. aasta jaanuaris edasi Stokholmi, kontakteerudes Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide saatkondadega, et taotleda neilt iseseisva Eesti Asutava Kogu tunnustamist. Ühtlasi proovis ta Saksa saatkonna kaudu selgitada Saksa valitsuse seisukohti Eesti iseseisvuse osas. Vene liberalistid süüdistasid enamlasi riigi lõhkumises ja ei võtnud seda juttu tõsiselt. Ka vene sotsialistid ei olnud riigi tükeldamisega nõus, kuid varjasid oma vaateid osavalt. Stalin ütles, et juttu saab olla vaid Eesti nõukogude vabariigi väljakuulutamisega, kuid ka sellega pole kiiret.
annaabi.ee 
