Saatana muusika (0)

Saatana muusika
19. sajandil hakkas levima uut laadi muusika . Seda hakati kutsuma džässiks. See muusika sündis Lõuna-Ameerikas, ning kasvas välja USA neegrite töölauludest, spirituaalidest ja bluusist. Džäss vastandus kogu teda eelnenud muusikale . Oluline osa džässis oli improviseerimine ehk oma loomingu väljendamine, lisaks oli džäss emotsionaalne, ettearvamatu, kirglik ja tänu sellele täiesti vastuvõetamatu enamikele klassikalise muusika austajaile. Kuna džässi hakkasid esimesena esitama töölisklassi neegriansamblid, suhtusid jõuakamd inimesed sellesse tõsise eelarvamusega.
Peamiselt kuulasid džässi mustanahalised, sest paljude valgete arust tähendas džäss midagi siivutut ja sensuaalset. Väideti, et džäss mõjub tsivilisatsioonile halvasti, ning kindlasti ei tohtinud seda kuulata lapsed ja teismelised. Selle tõttu keelati see paljudes Ameerika osariikides. Lisaks hakkasid džässi vastu võitlema õpetajad, kirikutegelased ja paljud teised inimesed. Kuid džässi ei põlastanud vaid lihtkodanikud, vaid ka muusikakriitikud. Nende arust oli džässis improviseerimine lubamatu ja pidi mängima ettekirjutuse järgi. Muusikakriitikud väitsid ka, et muusika ei tohi sisaldada sensuaalsust. Ühesõnaga nad pidasid džässi primitiivseks ja ohtlikuks, kuna see rikkus muusika reegleid.
Džäss levis paljudes Ameerika linnades, näiteks New Yorgis , Chicagos ja New Orleansis . New Orleans oli esimene džässi tõmbepaik. Seal asus palju džässiklubisid, mis meelitasid kohale palju džässi armastajaid. Enamik džässiklubisid olid gängsterite valduses. Kohad, kus valged ja mustad inimesed hakkasid suhtlema olid klubid, mida kutsuti nimega black and tan. Sinna mindi tavaliselt peale tööd vastasugupoolega džässi saatel tantsima ja aega veetma, kuid samas seal joodi alkoholi, suitsetati ja ka tehti ka muid lubamatuid asju. Selle tõttu hakati džässi kirikutes kutsuma saatana muusikaks.
Džässi vastu hakkasid paljud protestima, kaasaarvatud 1921. aastal naisteorganisatsioon.
Samuti võitles džässi vastu ka üks tolleaja tuntumaid inimesi, Henry Ford. Henry oli Fordi autode looja, kes üritas džässmuusikast lahti saada. Et seda teha, lõi ta rahvatantsugrupi, kes paneks inimesed kaasa elama rahvamuusikale. Paraku ei tulnud see tal välja ja džäss muutus üha populaarsemaks.
Kui džäss 1920. aastatel Euroopasse hakkas levima, siis Euroopa muusikud ütlesid džässi koht ainult head. Nad nimetasid džässi Ameerika muusikaklassiks. Denveris sündinud Paul Samuel Whiteman üritas džässi paremaks muuta. Ta arvas , et džäss oleks täiuslikum, kui džässimängijatele kirjutada mõned noodid ette ja vähendada improviseeringut. Nii muutis ta džässi inimestele meeldivamaks. Ta üritas rahvale näidata, et džäss ei ole pelgalt sensuaalne neegrimuusika, vaid on kogunisti Euroopa muusikaklassi tasemel.
Mõne aja pärast ilmus rahva ette New Orleansist pärit Louis Armstrong. Louis avaldas džässi arengule tugevat mõju, muusika fookus liikus kollektiivselt improvisatsioonilt sooloesitusele. Selle korra töttu sai ta hakata üksinda džässi esitama. Louisel oli omapärane hääl, mis oli hästi äratuntav.
Üha rohkem hakkas džässi kuulama ka haritud seltskond . Seda seetõttu, et paljud muusikud olid džässi muusikalisemaks muutnud. Arvatavasti oli džässi edu taga ka räpaste klubide ja teiste džässi mängivate asutuste sulgemine . Loomulikult aitas kaasa ka valge kuulajaskonna kasv.
1980. aastatel tekkis gangsta rap. Seda kuulasid paljud mustanahalised ja seda seostati kuritegevuse ja seksuaalsusega. Gangsta rapis esines palju lubamatuid sõnu, mistõttu hakati selle vastu tänavatel protestima, kuid see ei saavutanud edu.
Robin Soolind