Saan palju komplimente (0)

Saan palju komplimente
Tänases infoühiskonnas, kus igapäevaseks nähtuseks on erinevas suuruses tahvelarvutid, imeõhukesed nutitelefonid ning sulgkerged rüperaalid, on kanda kinnitanud eneka-kultuur. Ei, kindlasti pole see viide enesetapule, vaid hoopis noortele, kes armastavad iseennast kangesti pildistada ja neid fotosid maailmaga jagada.
Inglise keelest laenatud väljendi “selfie” eestikeelne vaste “enekas” kujutab endast isetehtud portreefotot, mida komplimentide õngitsemise eesmärgil Facebooki, Instagrami või mõne muu sotsiaalmeediavõrgustiku avarustesse sõpradele-tuttavatele kommenteerida ja like’ida üles riputatakse. Iseenesest ei ole ju selles midagi halba, komplimentide saamine tõstab reeglina igaühe tuju ja enesehinnangut, ning tihtipeale on tegemist vaid humoorikalt satiirilse pildipostitusega nende pilkamiseks, kes selfie-hullusega natuke liiga kaugele on läinud. Kuskilt peaks aga siiski jooksma piir.
Koomik Chris Rock on öelnud tabavalt ühes oma etteastes, et naised vajavad eluks vaid kolme asja: toitu, vett ja komplimente. Sotsiaalvõrgustikesse oma näolapi kleepimine annab naistele, aga ka meessoo esindajatele võimaluse kiirelt ja lihtsalt nii tuttavate kui võhivõõraste kiidusõnade osaliseks saada. Veidralt oluliseks on kujunenud see, mitu like’i kellegi pildi all ilutseb. Mõni kavalpea on isegi välja nuputanud, mis kellaajal kõige rohkem inimesi Internetti ksutab, ning postitab oma foto just sel ajal – nii näevad seda ju võimalikult paljud inimesed! Miks on see nii tähtis?
Kas on tõepoolest nii oluline, et kõik mu 736 Facebooki sõpra, kellest pooltega ma ei ole väljaspool võrgukeskkonda kordagi isegi kohtunud, kiidavad mu pildi heaks? Minu enda tutvusringkonnas on mitmeid selliseid noori, eeskätt tütarlapsi, kel õnnestub endast postitada uus pilt pea iga päev, ja ikka alati täpselt samas asendis – huuled pardilikult pruntis ning kehakeel tähelepanu tõmbamas dekolteele. Kindlasti käib rituaali juurde täismeik, silmad nii mustaks võõbatud kui vähegi võimalik ning nägu kuidagi ebaloomulikult oranžikas – mida rohkem, seda uhkem ! Pildi alt võib lugeda ridu stiilis “sa oled nii nummi”, “täiega kena” ning ohtralt hiilgavaid profaansusi maitsevaeste noormeeste poolt. Tekib tahtmine nendele neiudele öelda: “Ole hea, pese oma nägu puhtaks ja pane riided selga .”
Tihti tuleb ette, et Internetti ülesriputatud piltidel on tegemist pea hoopis teise inimesega, pilte valitakse hoolega ning töödeldakse suure pühendumusega. Kui varem poleks kohtunud, ei tunneks mõnda tütarlast võib-olla tänaval ainult fotode järgi äragi. Miks tunnevad noored nii suurt vajadust ennast nii palju pildistada ning jäädvustatut teistega jagada? Suureks teguriks selfie-hulluse puhul on kindlasti madalad enesehinnangud ning tähelepanupuudus, mida komplimendid pildi all aitavad kompenseerida. Teisalt võib selle taga peituda ka edevus ning eneseimetlus. Mõlemal puhul on aga tegu välimuse prioriteerimisega, mis võib viia igasuguste vaimsete, eeskätt toitumishäirete tekkimiseni.
Suuresti peegeldab selfie’de rohkus kontol inimese vaimset stabiilsust ning tema väärtushinnanguid. Ülevõõbatud näolappe ning palja ülakehaga musklipunnitusi demonstreerivad fotod ei ole kohe kindlasti ilu etaloniks ega saa selleks terve mõistusega inimese silmis kunagi. Suurem osa enesepildistajatest saab õnneks vaimu küpsedes aru, et enda võõraste sulgedega ehtimine ning enda pidev maailmale demonstreerimine ei tee ei ilusaks ega õnnelikuks – see kõik tuleb leida enda seest. Nendest , kes selle arusaamani ei jõua, on lihtsalt kahju, sest kui inimese arvamust iseendast kujundavad teised inimesed, ei saa ta kunagi olla rahul ja õnnelik sellega, kes ta on.
Komplimendil ja komplimendil on vahe ning neid tuleks osata eristada. See, mis Facbooki kommentaarilahtris toimub, on lihtsalt odav ja võrdlemisi maitsetu , ega tohiks olla kellegi enesehinnangu upitamise aluseks. Ilu tuleb seestpoolt ega peaks sõltuma kellegi arvamusest, like’ist ega kommentaarist.