Röövli südametunnistus (0)

Röövli südametunnistus
Pesen hambad, seejärel kausis pesen jalgu , samal ajal tuletades meelde kõiki tänase päeva sündmusi. Tänane päev on eriline mitte vaid minu jaoks, vaid ka kogu maailma jaoks, sest täna läks kaduma kurikuulus Leonardo da Vinci maal Mona Lisa. Louvre ’i turvameetmed ei takistanud mind selle röövimisel, sest olen üks Louvre ’I töötajatest, kes kandis sellel külalistevabal päeval samasugust ülikonda nagu kõik teisedgi, ei paistnud kellegi seast välja ega olnud eriline. Nende mõtetega liikusin voodi poole ja korraks vaatasin kella, mis näitas kolmveerand kümmet. Heitsin voodisse pikali, puurisin korraks oma pilguga kohvrit, mis sisaldas varastatud maali, kustutasin küünlaleegi ning uinusin.
Seisan ühe naise ees, kes tundub mulle väga tuttav. Tagapool mängib muusika , vasakul minust on molbert , mille taha ma kahjuks ei näe ja paremal laiub suur tumepruun sein. Ma ei oska midagi teha, naine, kes toolil istub, vaatab mind väga imelikult , justkui oleksin ma milleski süüdi. Lõpuks vaatan ennast ja imestan leides endal seljas narri või tänapäeva mõistes klouni kostüümi. Naine uurib mind pilguga justkui hetk tagasi seisis minu asemel keegi teine. Kuna olen lugenud väga palju oma elus, siis aiman, mis situatsiooniga tegu on ja et ei juhtuks midagi ootamatult halba, hakkan tegema igasugusied narri liigutusi. Vaadates korra vasakule näen, et mees kes molberti taga oli, on natukene liikunud ja vaatab mind imestunult. Tundmatus tunnen ära suursuguse kunstnikku da Vinci ja siis alles torakb mulle pähe, et istuv naine toolil on Lisa, pragu tuntud kui Mona Lisa. Kaotades tasakaalu kukun, mis paned proua muigama mu üle ja see muie on väga salakaval, just selline nagu on kujutatud maalil. Kogu see olukord ajab mul hirmu nahka, ma ei taha siin olla, ma tahan tagasi oma koju, oma voodisse, kuid mind ei lasta sellest unenäost välja. Ma proovin olla narr , nii hea kui võimalik, proovin muusikaga koos liikuda , proovin mitte vaadata kogu aeg Lisat ega da Vincit , kuid kõik on asjatu . Leian end järgmisel hetkel jälle vaatamas molbertit ja seejärel Monat.
Olen hirmunud, ma ei oska enam midagi teha, silman toa nurgas ust ja kihutan selle poole. Jõudes tänavale olen ehmunud, kuivõrd kõik erineb tänapeävast, kuigi kõik oli täpselt kirjeldatud raamatutes, mida lugesin , ei kujutanud ma endale seda kõike sellisena ette. Inimesed vaatavad mind imelikult, sellest hoolimata jooksen edasi. Ühele tänavale järgneb teine ja sellele omakorda kolmas. Lõpuks langen jõuetult maha, kahe tänava ristmikul, sulen silmad ja ootan , mis juhtuma hakkab.
Ärkan, üleni külma higiga kaetuna üles. Olen kohkunud unenäost ja kui mu pilk kella tabab, saan teada, et on möödunud vaid poolteist tundi minu magamaheitmisest. Kohvrile pilku viies, tuleb meelde piinav unenägu ja ma mõistan, et ma ei suuda hoida seda maali enam kauem enda käes. Kuigi tund on hiline suundun kohvriga tagasi Louvre’isse ja jätan maali Louvre’ peaukse taha. Võtan tühja kohvri endaga kaasa ja liigun tagasi koju, südametunnistus puhas ja hea rahulik tunne sees.