ROOMA VALLUTAB ITAALIA (0)

Juhan Peegel  – „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ 
• „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ on eesti korpusepoiste lahingulugu. Paljude eesti 
poste  saatuseks  oli võidelda võõras sõjas ja võõras mundris, oli ka neid, kes 
mobiliseeriti N liidu sõjaväkke, Nii juhtus ka siis Autori endaga, kes sattus eesti 
ajateenistusest punaaremeesse. 
• Autor kirjeldab 1941 aasta suve Eesti territoriaalkorpuse võistleja silmade läbi. 
• See on fragmentaarium, mis pakub kimbu lihtsaid eesti elulugusid
• See on raamat surmaminejatest. Surnud on jutustaja  ise, noormees  nimega Jaan 
Tamm, kes  lamab  Pihkvamaa punases mullas, ja jutustab lugu oma lühikese elu 
lõpukuudest.. Sõjas olles nad ei tea, mitte midagi mis saab. Kõik on suur küsimärk. 
Tsitaat: „Ma ei tea, kas ma suren täna, homme, ülehomme või jään ehk isegi ellu  
selles meeletus sõjas“
• Jutustaja peab monolooge ja mõtiskleb selle üle, mis toimub sõduri  hinges , kuidas 
noored sõdurid kiiresti vananevad. Esile tõusevad ka eksistentsiaalsed küsimused: mis 
vahe on üldse sõjal ja tapmisel, Kelle pärast ma üldse suren, kas seda sõda on üldse 
vaja; 
• Suur  humanistlik  küsimus teoses: kas on üldse võimalik jääda  inimeseks  keset sõda ja 
tapmist? Noored sõdurid avastavad et sõjas ei tule mitte ainult sõdida ja võidelda, vaid 
tuleb ka kõige labasemal ja halastamatul  kombel  tappa. Tsitaat teosest „ Me mõtleme 
hoopiski  muust . Me mõtleme inimese tapmisest. Kurat teab, kuidas tal humaansem on  
hinge välja võtta – kas mürsuga või täägiga? Ei , ei , ka mitte see, kumiseb meie vintis  
peades, miks seda jõledust üldse vaja on?“. „Tähtis on, et ma tahan mõtelda ja  
mäletada ja tunda nagu inimene. Üle olla tapvast väsimusest ja nüristavast sõjast“
• Lisaks annab autor edasi, kuidas keset möllu  inimesena  hakkama saada. Et sõdurid 
hoiavad alles midagi vana ja kodust pärit. (puhas taskurätt, peegel, kamm, sigaretitoos, 
kaustik)
• Sõdur igatseb ka kodu ja kodutunde järele. Kõik igatsevad kodu järele ja see ängistab 
südant. Osad lasevad sõjaväest jalga, et koju tagasi minna. Tsitaat „ Veel elaval 
sõduril pole kodu. Aga pidet eluga läheb tal võib-olla rohkem vaja kui teistel inimestel  
Sellepärast loob sõdur endale midagi kodutaolist ka rindel. Ta loob selle  just 
nendesamade konkreetsete, pealtnäha tühiste pisipidemetega, mis on just nimelt   t e m 
a   , mitte kroonu omad“ Kuid elaval inimesel on vaja midagi kindlat, materiaalset 
pidet eluga. Ja selleks on kodu.
• Peegli armastus on sõjas hoopis teistsugune kui see, mida kohtab armastus 
romaanides. Sõjajuttude armastus on täis piiritut igatsust, ent on pealispindne. 
(tüdrukud) Tsitaat: „Sina, minu esimene ja otsata armastus, puhas ja ainumane. 
Seesugune armastus ei otsi naudingut, sest ta on lihtsalt ime. Kui ma kaon, on minu 
minevik  niivõrd lühike, et sellesse mahud ainult sina.“ Lahingust lahingusse aetaval 
sõduril  piisab  isegi lootuskiirest, et kuskil on keegi, kes võib-olla isegi ootab, kui sel 
pole nägu ega nime.
• Peegli  romaanis  on olemas kõik olulisemad meeleolud, mis eesti sõdurite hulgas tollal 
valitsesid: kõhklused, põgenemissoov, usaldamatuse tunne, viha,  masendus , 
surmahirm, koduigatsus, ja igatsus armastuse järele.