Juhan Peegel – „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ • „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ on eesti korpusepoiste lahingulugu. Paljude eesti
poste
saatuseks oli võidelda võõras sõjas ja võõras mundris, oli ka neid, kes
mobiliseeriti N liidu sõjaväkke, Nii juhtus ka siis Autori endaga, kes sattus eesti
ajateenistusest punaaremeesse.
• Autor kirjeldab 1941 aasta suve Eesti territoriaalkorpuse võistleja silmade läbi.
• See on fragmentaarium, mis pakub kimbu lihtsaid eesti elulugusid
• See on raamat surmaminejatest. Surnud on
jutustaja ise,
noormees nimega Jaan
Tamm, kes
lamab Pihkvamaa punases mullas, ja jutustab lugu oma lühikese elu
lõpukuudest.. Sõjas olles nad ei tea, mitte midagi mis saab. Kõik on suur küsimärk.
Tsitaat: „Ma ei tea, kas ma suren täna, homme, ülehomme või jään ehk isegi ellu
selles meeletus sõjas“• Jutustaja peab monolooge ja mõtiskleb selle üle, mis toimub sõduri
hinges , kuidas
noored sõdurid kiiresti vananevad. Esile tõusevad ka eksistentsiaalsed küsimused: mis
vahe on üldse sõjal ja tapmisel, Kelle pärast ma üldse suren, kas seda sõda on üldse
vaja;
• Suur
humanistlik küsimus teoses: kas on üldse võimalik jääda
inimeseks keset sõda ja
tapmist? Noored sõdurid avastavad et sõjas ei tule mitte ainult sõdida ja võidelda, vaid
tuleb ka kõige labasemal ja halastamatul
kombel tappa. Tsitaat teosest
„ Me mõtleme
hoopiski muust . Me mõtleme inimese tapmisest. Kurat teab, kuidas tal humaansem on
hinge välja võtta – kas mürsuga või täägiga? Ei , ei , ka mitte see, kumiseb meie vintis
peades, miks seda jõledust üldse vaja on?“. „Tähtis on, et ma tahan mõtelda ja
mäletada ja tunda nagu inimene. Üle olla tapvast väsimusest ja nüristavast sõjast“• Lisaks annab autor edasi, kuidas keset möllu
inimesena hakkama saada. Et sõdurid
hoiavad alles midagi vana ja kodust pärit. (puhas taskurätt, peegel, kamm, sigaretitoos,
kaustik)
• Sõdur igatseb ka kodu ja kodutunde järele. Kõik igatsevad kodu järele ja see ängistab
südant. Osad lasevad sõjaväest jalga, et koju tagasi minna.
Tsitaat „ Veel elaval
sõduril pole kodu. Aga pidet eluga läheb tal võib-olla rohkem vaja kui teistel inimestel
Sellepärast loob sõdur endale midagi kodutaolist ka rindel. Ta loob selle just
nendesamade konkreetsete, pealtnäha tühiste pisipidemetega, mis on just nimelt t e m
a , mitte kroonu omad“ Kuid elaval inimesel on vaja midagi kindlat, materiaalset
pidet eluga. Ja selleks on kodu.
• Peegli armastus on sõjas hoopis teistsugune kui see, mida kohtab armastus
romaanides. Sõjajuttude armastus on täis piiritut igatsust, ent on pealispindne.
(tüdrukud)
Tsitaat: „Sina, minu esimene ja otsata armastus, puhas ja ainumane.
Seesugune armastus ei otsi naudingut, sest ta on lihtsalt ime. Kui ma kaon, on minu
minevik niivõrd lühike, et sellesse mahud ainult sina.“ Lahingust lahingusse aetaval
sõduril
piisab isegi lootuskiirest, et kuskil on keegi, kes võib-olla isegi ootab, kui sel
pole nägu ega nime.
• Peegli
romaanis on olemas kõik olulisemad meeleolud, mis eesti sõdurite hulgas tollal
valitsesid: kõhklused, põgenemissoov, usaldamatuse tunne, viha,
masendus ,
surmahirm, koduigatsus, ja igatsus armastuse järele.
Kõik kommentaarid