ROOMA VALLUTAB ITAALIA (0)

Juhan Peegel  – „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ 
• „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ on eesti korpusepoiste lahingulugu. Paljude eesti 
poste  saatuseks  oli võidelda võõras sõjas ja võõras mundris, oli ka neid, kes 
mobiliseeriti N liidu sõjaväkke, Nii juhtus ka siis Autori endaga, kes sattus eesti 
ajateenistusest punaaremeesse. 
• Autor kirjeldab 1941 aasta suve Eesti territoriaalkorpuse võistleja silmade läbi. 
• See on fragmentaarium, mis pakub kimbu lihtsaid eesti elulugusid
• See on raamat surmaminejatest. Surnud on jutustaja  ise, noormees  nimega Jaan 
Tamm, kes  lamab  Pihkvamaa punases mullas, ja jutustab lugu oma lühikese elu 
lõpukuudest.. Sõjas olles nad ei tea, mitte midagi mis saab. Kõik on suur küsimärk. 
Tsitaat: „Ma ei tea, kas ma suren täna, homme, ülehomme või jään ehk isegi ellu  
selles meeletus sõjas“
• Jutustaja peab monolooge ja mõtiskleb selle üle, mis toimub sõduri  hinges , kuidas 
noored sõdurid kiiresti vananevad. Esile tõusevad ka eksistentsiaalsed küsimused: mis 
vahe on üldse sõjal ja tapmisel, Kelle pärast ma üldse suren, kas seda sõda on üldse 
vaja; 
• Suur  humanistlik  küsimus teoses: kas on üldse võimalik jääda  inimeseks  keset sõda ja 
tapmist? Noored sõdurid avastavad et sõjas ei tule mitte ainult sõdida ja võidelda, vaid 
tuleb ka kõige labasemal ja halastamatul  kombel  tappa. Tsitaat teosest „ Me mõtleme 
hoopiski  muust . Me mõtleme inimese tapmisest. Kurat teab, kuidas tal humaansem on  
hinge välja võtta – kas mürsuga või täägiga? Ei , ei , ka mitte see, kumiseb meie vintis  
peades, miks seda jõledust üldse vaja on?“. „Tähtis on, et ma tahan mõtelda ja  
mäletada ja tunda nagu inimene. Üle olla tapvast väsimusest ja nüristavast sõjast“