kuivadel mäenõlvadel, metsaservades ja võsastikes, olles olulisel kohal erosioonitõkestajana. [9] Võrsed helepruunid või purpurjad, noored võrsed sametkarvased. Vanemate okste koor hall, piklike ribadena kestendav. Lehed on paksud, kujult elliptilised, munajad või peaaegu ümmargused, 1,5-4 (6) cm pikad ja 3-4 cm laiad, terveservalised, teraneva tipuga, pealt tumerohelised ning alt kahvaturohelised või sinakad, pehmekarvased, hästi väljapaistvate roodudega. Leheroots 0,2-0,4 cm pikk. Sügisvärvus pruunikaspunane, lehed jäävad kauaks põõsastele. [6, 9] Õied paljuõielistes tihedates lühikestes kobarates lehtede kaenaldes. Õiekroon kellukjas, 0,3-0,4 cm pikk, kollakasvalge kuni rohekaspunane. Viljad on ovaalsed, kuni 7 mm läbimõõdus, korall- või purpurpunased, varjus roosad kuni peaaegu valged, kaetud sinaka kirmega, läikivad, paiknevad põõsal tihedalt justkui korrustena. Õitseb juulis, viljad valmivad oktoobris, novembris. [6, 9]
taime õietolmuga. Põdrakanepi noored mahlakad lehed on sisaldavad Ahtalehine põdrakanep rikkalikult vitamiini C. (Epilobium angustifolium) Niisketel niitudel ja karjamaadel kasvav 30 - 100 cm kõrgune püsik. Tuhmroheline, moodustab tihedaid suuri mättaid. Lehed lamedad, pealt sügavate, väga karedate roodudega. Keeleke 3-6 mm pikk. Pööris kuni 20 cm pikk, noorelt tipus longus, hõbedaläikeline. Pähikud 4-5 mm pikad, 2 või 3 õiega, uht-kastevars pruunikaskollased. Deschampsia caespitosa) Alpi jänesvilla karvakesed on peened ja loogelised, küllaltki pehmed. Seega jätab alpi jänesvilla õisik palju õrnema mulje.
kinni jääma. Kasvatades haiguskindlaid sorte kinnistame,et ei ole vaja ka tõrjet antud haiguse jaoks teha. Lisaks haiguskindlatele sortidele peab meeles pidama,et igasugunegi kahju saanud mugul tasuks hoolikalt välja sorteerida,et uuel kevadel nakatunud mugul mulda taas ei satuks. 2.2 Kartuli – kuivlaiksus (Alternaria solani) Kartuli – kuivlaiksusele on omased ümarad või piklikud tumepruunid (tihti roodudega piiritletud) ringidega laigud (Joonis 2). Lehestik muutub enneaegselt pruuniks ning seejärelkuivab. Iseloomulik on kuivlaiksuse algus lehe tipust. Kuivlaiksus levib jõudsalt ka mugulatele. Mugulatel tekivad sissevajunud, kahvatuhallid tähnid või plekid, mis kattuvad 6 tumeda kirmega ( seenekirme). Joonis 2
kellukesekujulised, vaarikavärvi, koondunud õrnadel vartel pööristesse. Õitseb juuni- august, 60- 90 päeva. • Kasvab hästi kiviktaimlas, päikese käes kuid tuulevaikses kohas. Leplikult kasvab ka varjus, aga ei talu SÜSTLEHINE HOSTA - HOSTA LANCIFOLIA • Kõrgus: 23-35 cm • Õied: lillakassinised, õisikuvarre kõrgus kuni 100 cm • Õitsemise aeg: juuli – august • Lehed: helerohelised, veidi lainja servaga, terava tipuga, • 4-5 paari roodudega • Kasvukuju: puhmikjas • Valgus: poolvarjuline, varjuline • Muld: sügavapõhjaline, parasniiske, huumusrikas SINIHALL HOSTA - HOSTA SIEBOLDIANA • Kõrgus: 40-50 cm • Õied: valged, õisikuvarre ‘Elegans’ kõrgus kuni 60 cm • Õitsemise aeg: juuni - juuli • Lehed: pealt sinakashallid, alt rohekad, võrdlemisi • paksud, kaetud vahaja kirmega, laisüdajad kuni ümarad, • tipust teritunud, 5-8 roodudepaariga • Kasvukuju: puhmikjas
tähtsusega . Nõuab pehmet , seisnud vett . Mullapall ei tohi mitte mingil tingimusel kuivada ning kuiva õhu tagajärjel muutuvad lehed pruuniks . Peale selle on ta tundlik putukamürgi suhtes . Paljundatakse pistikutega kile all . Kasutatakse õisdekoratiivtaime püsikuna siseruumides , talveaedades või suvel verandadel . Pärit on aphelandra Kagu-Brasiiliast . See taim on tihedakasvuline , lehed on vahajad , tumerohelised , silmatorkavate valgete roodudega . Tipmised värvikad õisikud koosnevad pikaealistest vahajatest , kollakstest kandelehtedest ja kollastest õitest . Kahjuriteks ja haigusteks on lehetäid , kilptäid , kedriklestad ja hahkhallitus . Tasub kasvatada tumeroheliste läikivate lehtede pärast , mida läbivad kreemvelged pea- ja külgrood , ning silmatorkavate õite pärast , millel on erekollased oransiservalised kandelehed. [1][2][3] Sissejuhatus Uurimistöö eesmärgiks oli uurida oma kodus kasvavaid või üldiselt levinud
neile iseloomuliku tugeva lõhna. Samuti rohkesti C-vitamiini. Allium ursinum - karulauk Allium cepa h. sibul (mugulsibul) Allium sativum küüslauk Allium porrum - porrulauk Sug. Amaryllidaceae amarüllilised o Ühised tunnused: rohtsed, peaaegu alati sibulatega Lehed: männases või näiliselt vahelduvad, paralleelsete roodudega Õied: epigüünsed (alumine sigimik), tipmises sarikõisikus kandelehtedega alusel Õiekate: kolmetine, 3+3 lahk- või liitlehise õiekattega, enamasti aktinomorfne Tolmukad: 3+3; Viljalehed: 3 Sigimik: sünkarpne Vili: tavaliselt mustade seemnetega kupar või mari o Sug. kuulub palju tuntud ilutaimi. Näiteks perekonnad nartsiss (Narcissus), lumikelluke (Galantus), märtsikelluke (Leucojum),
32. Üheidulehelised, kaheidulehelised, päriskaheidulehelised Üheidulehelisedveerand õistaimi, hästi eristunud monofüleetiline rühm, mida toetavad sünapomorfid on: - üksik iduleht - idujuur või peajuur hävib, selle asemele tekib hulgaliselt lisajuuri (moodustub narmasjuurestik) - juhtkimbud varre ristlõikel hajusalt - enamasti rohttaimed, teiskasvu praktiliselt ei toimu (kambium puudub), kui toimub, siis varre välimises parenhüümis - lehed piklikud, paralleelsete roodudega - õied kolmetised P 3+3 A 3+3 G (3) - nektaariumid septaalsed, st asuvad sigimiku vaheseintes liitunud viljalehtede vahel Kaheidulehelised ei moodusta monofüleetilist rühma. ¾ õistaimedest. Kaheidulehelistel on üks peajuur ja ühe ringina asetsevad juhtkimbud , mille kambium võimaldab varre teiskasvu . Lehed on enamasti sulg, sõrm või võrkroodsed , terveservalised või lõhestunud . Õied on põhiliselt viietised või neljatised.
Üheidulehelised: tunnused, fülogeneesiharud Siia kuulub veerand õistaimedest Hästi eristunud monofüleetiline rühm, mida toetavad sünapomorfid on: - üksik iduleht - idujuur või peajuur hävib, selle asemele tekib hulgaliselt lisajuuri (moodustub narmasjuurestik) - juhtkimbud varre ristlõikel hajusalt - enamasti rohttaimed, teiskasvu praktiliselt ei toimu (kambium puudub), kui toimub, siis varre välimises parenhüümis - lehed piklikud, paralleelsete roodudega - õied kolmetised P3+3 A3+3 G(3) - nektaariumid septaalsed, st asuvad sigimiku vaheseintes liitunud viljalehtede vahel Üheiduleheliste fülogeneesi võib vaadelda kolme järjestikuste harude reana: I. veetaimed – o. Acorales: Acoraceae o. Alismatales: Araceae, Alismataceae, Potamogetonaceae II. suureõielised sugukonnad - o. Liliales: Liliaceae, Colchicaceae o. Asparagales: Iridaceae, Orchidaceae, Alliaceae, Asparagaceae III
hallikasrohelised lehed, õied on taime helesinised õied dekoratiivsuseks tumeroheline, õied valged kuni kollakasvalkjad, viljad taime teeb dekoratiivseks rohelised, punased, tema kujult ja värvilt kollased, lillakasmustad erinevad viljad dekoratiivsed on taime Lehed rohelised, viljad viljad, suured õied ja oranzid, õied kollased lopsakad lehed Rohelised lehed tumapunaste roodudega. Lehtdekoratiivne roheline lihakad lehed vilja värvus valge, kreemjas, heleroheline, roheline, tumeroheline või erekollane, mõnel sordil on võrgutaoline või triibuline muster, lehed rohelised või tumerohelised, õied dekoratiivsed erineva kuju kollased ja värvidega sordid lehed rohelised, õied kollased, vili pealt roheline või roheline heleroheliste triipudega. dekoratiivsed on viljad Lehed rohelised, õied kollased, viljad punased,
märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume koor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel aga on tema pungad kaitsvate soomusteta. Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on 37 need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus,
märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume koor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel aga on tema pungad kaitsvate soomusteta. Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse
kännuvõsu, mõned ka juurevõsu. Liike paljundatakse seemnetega, samuti vääristamise teel ja pistikutega. Lepp oli valitud Eestis aasta puuks 2004. aastal. Perekond valgepöök (Carpinus L.) [kárpinus] Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega ühekojalised, ühesuguliste õitega tuultolmlejad puud, harvem kõrgemad põõsad. Tüvekoor sile, hallikas, võra tihe ja üsna kitsas. Lehed enamasti teravalt kahelisaagja servaga paljude roodudega sulgroodsed lihtlehed. Õied urbadena. Isasõied moodustuvad eelmisel aastal, emasõied arenevad noorte võrsete tipus üheaegselt lehtede puhkemisega. Vili on puitunud üheseemneline pähklike ja asetseb kattelehe alusel, viljad rippuvad kobarad. Valgepöögid on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad. Väldivad kasvualadena soid ja happelisi muldi. Liigid annavad rohkelt kännuvõsu. Puit on hajulisooneline,
Liike paljundatakse seemnetega, samuti vääristamise teel ja pistikutega. Lepp oli valitud Eestis aasta puuks 2004. aastal. Perekond valgepöök (Carpinus L.) Carpinuseks nimetasid valgepööki juba antiikteadlased, Plinius jt. Perekonda kuuluvad heitlehised, vahelduvate lihtlehtedega ühekojalised, ühesuguliste õitega tuultolmlejad puud, harvem kõrgemad põõsad. Tüvekoor sile, hallikas, võra tihe ja üsna kitsas. Lehed enamasti teravalt kahelisaagja servaga paljude roodudega sulgroodsed lihtlehed. Õied urbadena. Isasõied moodustuvad eelmisel aastal, emasõied arenevad noorte võrsete tipus üheaegselt lehtede puhkemisega. Vili on puitunud üheseemneline pähklike ja asetseb kattelehe alusel, viljad rippuvad kobarad. Valgepöögid on aeglasekasvulised, enamus liike varjutaluvad. Väldivad kasvualadena soid ja happelisi muldi. Liigid annavad rohkelt kännuvõsu. Puit on hajulisooneline, hele, raske ja vastupidav,
annaabi.ee 
