Romantism ja klassitsism (0)

PIRITA MAJANDUSGÜMNAASIUM
KLASSITSISM JA ROMANTISM
Referaat
Juhendaja : XXX
Koostas: Su Madre
Tallinn 2014
SISUKORD
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Klassitsism 4
2. Romantism 6
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9
Sissejuhatus
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund , mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Romantism on kunsti (arhitektuur, kirjandus, kujutav kunst , muusika , teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele.

Klassitsism

Järjekordne suurem huvi tõusis klassikalise pärandi vastu 18. sajandi II poolel. Kunstis väljendus see stiilina, mida nimetatakse klassitsismiks (nimetus tuleneb ladina keelsest sõnast classicus, mis tähendab esmaklassilist/ parimat ). 18. sajandit on nimetatud valgustusajaks. Valguse all on siin mõeldud mõistuse ja tõe valgust. Valgustajate all mõeldakse eelkõige 18. sajandi filosoofe, teadlasi ja kirjanikke. Usuti mõistuspärastesse loodusteadustesse ja nendele toetuvasse maailmakorda ning harmooniasse. Seetõttu muutusid reeglipärasus ja kord uuesti suuremateks väärtusteks ka kunstis. 18. sajandi lõpus algas Euroopas täielik antiigi vaimustus . Nii taotles ka klassitsism antiigi omadusi. Antiikse Kreeka ja Rooma kunsti mõju hilisemale kunstiajaloole pole kunagi lakanud. Iluideaaliks peeti vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid . Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündides uutest vooludest . Üleminekuajastuks ehk eelklassitsismiks võib pidada ajavahemikku 1720- 1760 .
Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündides uutest vooludest. Üleminekuajastuks ehk eelklassitsismiks võib pidada ajavahemikku 1720-1760. Klassitsism jaotub veel varaklassitsismiks (u 1770 – 1800) ja kõrgklassitsismiks (u 1800 – 1830). Prantsusmaal jaotub klassitsism veel Louis XVI stiiliks (1760-1790), direktooriumi stiiliks (1790-1800) ja ampiirstiiliks (1800-1820).
Siis tekkisid uued muusikažanrid ja vormid, tüüpilisteks muutusid ansambli- ja orkestrikoosseisud. Toimusid olulised muudatused muusikaelus , mis sidusid heliloojad uute publikukihtidega ning nende muusikalise maitsega. Esmaselt kohalt taandus kirik koos vaimueluga ning õukond. Haritud kõrgkodanlus rajas sajandi keskel kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mille ülesandeks oli korraldada avalikke kontserte, pidada üleval orkestreid ning tellida uusi muusikalisi teoseid heliloojatelt. Sel perioodil hoogustus ka nooditrüki kasutamine ning sellega kaasnes ka muusikaõpetuse kiirem areng. Eriti palju loodi teoseid koduseks musitseerimiseks ning salongis mängimiseks. Tähtsamad heliloojad sel ajal olid Joseph Haydn , Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven .
Kunsti puhul aga eelistati mütoloogilist ja ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad , kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.

Romantism

Romantism tuli 1820-1830 klassitsismi asemele, olles uus kunsti suund ja sotsiaal-poliitiline ideoloogia. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine , võõrdumus tegelikkusest, individualism , ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantikud rõhutasid just tunnete ja instinktide tähtsust. Selle tekkimise allikaks oli Prantsuse Revolutsioon, olles reaktsiooniks kodanliku korra võidule.
Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine. Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väljendades kasutab erinevaid stiile. Inglise kujutavas kunstis oli esimesi romantikuid Johan Heinrich Füssli ( 1741 -1825). Eeskuju võttis ta Michelangelolt ja maneristidelt ning lisas juurde salapärase heletumeduse. Peamiselt maalis kummalisi fantaasiaid ("Luupainaja") või stseene kirjandusklassikast. Ka William Blake (1757-1827) toetus samadele eeskujudele, kuid teemavalikul eelistas ta isiklikku mütoloogiat. Nimelt ühendas ta piibli- ja antiikaja tegelased omavahel. Nii romantism kui klassitsism olid suured hiilgeperioodid nii kunstnikele kui muusikutele, andes elu uutele muusika- ja kunstivooludele.
Kokkuvõte
Romantism ja klassitsism olid hiilgeperioodid paljudele muusikutele ja kunstnikele, pannes aluse mitmele uuele stiilile. Selle ajastu kunstnike loomingud on säilinud ka tänapäevani ning nendest peetakse suurt lugu, eriti muusikast, mida nimetatakse ajastule vastavalt klassikaliseks muusikaks. Suurimaks inspiratsiooniallikaks olid antiikkultuurid ja – kunstid , üleüldse igasugune minevik. Vaieldamatult kaks tähtsamat perioodi kultuuriajaloos.
Kasutatud kirjandus
L. Priimägi. 2005. Klassitsism.
http://opetaja.edu.ee/klassitsism/
http://emakeel.veski.eu/2011/05/romantism/
9