Roheline mõtteviis tarbimisühiskonnas (4)

Roheline mõtteviis tarbimisühiskonnas.
Ühiskond on orienteeritud aina enam suurenevale tarbimisele - ületarbimisele ja seda inimeste rumaluse ning naiivsuse arvelt. Tarbimisühiskond on ühiskond, kus inimeste vajaduste rahuldamise peamiseks võtmeks on kaupade ja teenuste ostmine ning kus tarbimise suurendamist peetakse õigeks. Kapitalismi ja tarbimisühiskonna saabudes ollakse pimestatud kõikidest nendest hüvedest, mida neile pakutakse ja mida muudkui tarbida saab.
Samamoodi võib praeguse tarbimisühiskonna mõjude arvele panna ka inimeste väärtushinnangute muutumise ja mitmesuguse halva käitumise.
Analüüsides enda tarbimisharjumusi, pean tõdema, et ma ei ole veel jõudnud kindlate muutusteni antud küsimuses. Kuid tundub, et roheline mõtlemine kasvab vanusega. Veel mõni aasta tagasi ei olnud mul sellelaadseid mõtteid.
Nii ei olegi ma veel loobunud näiteks kilekottide kasutamisest – kuigi viimaste korduvkasutusele võtmine poodi minnes, oleks juba samm selles suunas. Tootjad omakorda on aga teinud omapoolseid panuseid suunates tarbijat kasutama riidekotte ning toodetud on isegi nö kergemini lagunduvad kilekotid – millesse minul küll usku eriti ei ole, sest nende tootmine ei pruugi üldse olla nii loodustsäästev kui lagunemine seega…
Toidupoes on küll alati mõte enne kui midagi ostma kipun, ning seda ka hinna erinevuse poolest, et kas tõesti on vajalik pakendada kõike nii põhjalikult ja väljakutsuvalt, et inimesed seda juba pelgalt välimuse pärast ostaksid. Mõistan muidugi pakendamisviisi, mis pikendab toote säilivust säilitusainete puudumise arvelt.
Igati pooldan aga ökotoiduainete tarbimist – mõte sellest, et tomatid, õunad, mesi ja liha tuleb siitsamast meie riigi taludest ning on töötlemata ja säilitusainetevaba, on ahvatlev. Meenub, kuidas lapsena maal sai ise hoolt kantud tomatite ja kurkide eest – kastmine ja rohimine, jälgida nende loomulikku küpsemist ja seejärjel viljade söömist või konserveerimist, teades täpselt kust pärineb ja mida sisaldab. Täna aga, meie turgu vallutanud toidupoodide kettides , on nomenklatuur küll lai, aga kas leidub ka midagi nii ahvatlevat… Poolast pärit õunad või sink, mis on kokku pressitud kes teab mis luudes . Samas on kättesaadav soodsamalt kui kodumaine toode, kuid kui mõelda, kuidas see on võimalik? Tarnimine Eestisse välisriigist - logistilised kulutused; igasugu vahelaod, kus seda on hoiustatud/säilitatud – muutuv kvaliteet. Mille arvelt siis – kas algupärane tooraine ebakvaliteetsem ja odava tööjõu kasutamine.
Samuti ei ole ma paadunud prügisorteerija ja vanapaberit ma pigem kogun ja viin vanemate juurde, kus seda kasutatakse tulehakatisena, mitte ei vii konteinerisse. Ei kujuta päris ette, kuidas peaks teepakki, peale selle tühjaks nõrutamist, nö demonteerima . Mitu pügikasti ma selleks köögikapis omama peaks – paber, metall , toidujäätmed?!
Kindlasti eelistaks ma sõita üliökonoomse või siis isegi hübriidautoga. Kulud oleksid oluliselt madalamad nii maksete kui ka kütuse arvelt. Veelgi rohelisem ja soodsam oleks muidugi üldse kasutada ühistransporti või hoopis jala liikuda , kuid siin hakkab oma osa mängima ajasäästlikkus ning oskamatus oma aega vastavalt planeerida .
Seda jada võiks jätkata lõputult, kuid kõigel on oma hind. Pole ilmselt palju peresid, kes suudavad endale lubada igas valdkonnas „rohelist mõtteviisi“. Selles kõiges mängib rolli ka aeg, mugavused ja harjumused.
See on justkui lõputu ringlus , kus puudub kindel algus ja lõpp - kõik ei ole lihtsalt must ja valge ning õige ja vale. Toodetakse ikka kuna on tarbijaid , kuid täna siis pigem kuidas ja kui ökonoomselt, mis on iseenesest samm edasi.
2 / 2