Rodion Raskolnikovi tee patukahetuseni (0)

Raskolnikovi tee patukahetsuseni
Teoses “Kuritöö ja karistus ” nägi peategelane Rodion Raskolnikov kurja vaeva, et end elu merelainetel pinnal hoida. Temas oli julgust sooritada mõrv, mis tema arvates tähendas ühe õela ja rikka inimese ohverdamist teiste vaesusest päästmise nimel. Rodioni õnnetuseks sattus ta kuriteo tagajärjel oma mõtete sasipuntrasse. Lahendus hullusest vabanemiseks näis olevat enesetapus või patukahetsuses.
Pärast võigast topeltmõrva elas Raskolnikov justkui kahes maailmas. Üks maailm oli reaalne, teine seevastu ulmeline. Seal ulmelises maailmas nägi Rodion kahtlaseid unenägusid, viirastusi, mis olid tingitud meeletust hirmust vahelejäämise ees.
Süütundest rõhutuna, haigena üritas ta lähikondlaste armutülidest, reetmisest, pettustest ja surmast hoolimata väljavalitu ideaali säilitada õigustades kahe naise mõrva sammuna, mis oli tema kui erilise inimese jaoks vältimatu. See ebaõnnestus täielikult. Ta naasis kuriteopaika, käitus kahtlustäratavalt. Uurija, kes aimas peagi teo intellektuaalseid tagamaid, mängis temaga kassi-hiire mängu. Raskolnikov ei pidanud enam vastu ja pihtis oma teost kõige vaesemale, “madalamale” ja kõlvatumale – prostituut Sonjale.
Sonja ning Raskolnikov armastasid teineteist. Sonja käskis Rodionil „kannatuse enda peale võtta ja end lunastada“. Sonja õhutusel pöördus Rodion jumala poole, kes kinkis talle uue elu. Hiljem tunnistas mõrvar oma süüd ning ta saadeti kaheksaks aastaks Siberisse sunnitöölaagrisse.
Rodion tunnistas oma kuritegu vaid selles mõttes, et ta ei suutnud seda välja kannatada ja iseenda üles andis. Siiski, oma ideede ekslikkuses veendus Rodion lõplikult teisel sunnitööaastal, kui ta näeb apokalüptilist unenägu. See unenägu andis talle tagasi võime armastada ennast, Sonjat, jumalat ja teisi inimesi. Rodion oli endas läbi teinud piinarikka vôitluse headuse ja kurjuse vahel.