Kooslused on omapärane • Vanimad võõrliigid saabunud juba 11.- segu mere-, järve- ja 12. sajandil (liiva-uurikkarp) riimvee organismidest. • Ükski võõrliik ei ole Läänemeres põhjustanud väga tõsiseid probleeme. Vähe ehtsaid riimveelisi liike • Eesti mereala asustab ligikaudu 25 võrreldes geoloogiliselt võõrliiki: vanade riimveeliste Musta -17 põhjaloomastiku liiki ja Kaspia merega. -2 põhjataimestiku liiki -3 zooplanktoni liiki -3 kala Mõned liigid Virgiinia keeritsuss Vöötkirpvähk Hiina villkäppkrabi Vesikirbuline Rändkarp Mudakrabi Ümarmudil Hulkharjasuss Täname kuulamast!
Läänemere põhjaloomastik Kairi Käiro Läänemere biootilisediseärasused · Vähesed liigid suutnud kohastuda Läänemeres esinevate tingimustega · Kooslused on liigivaesed ja üksikute liikide osakaal suur · Läänemere kooslused on omapärane segu mere-, järve- ja riimvee organismidest · Läänemeres on vähe ehtsaid riimveelisi liike võrreldes geoloogiliselt vanade riimveeliste Musta ja Kaspiamerega · Madala bioloogilise mitmekesisuse tõttu on Läänemere ökosüsteem kergesti haavatav · Eutrofeerumine · Soolsuse mõju: o liikide arv väheneb soolsuse vähenemisega;mageveeliikide arvu suurenemine soolsuse vähenemisega ei suuda kompenseerida mereliikide arvu vähenemist o isendite mõõtmed vähenevad soolsuse vähenemisega (söödav rannakarp, söödav südakarp, kilu, lest, meririst)
sügavamal on punavetikate vöönd. Vetikad pakuvad varju selgrootutele ja ka kaladele. Rohevetikate õitsemine Rannikutaimed Merihein, penikeeled, hanihein, heinmudad, pilliroog, kõrkjad jt. kõrgemad taimed piirduvad tavaliselt madalate riimveeliste lahtedega. Ainsana võib avameres leida vaid meriheina - meie aladel leidub teda rohkesti Saare- ja Hiiumaa ümbruses. Merihumur Merihumur on mereranna taim, kes on mõnevõrra teistsugune kui enamik meie taimi. Ta kasvab eelkõige liivastel ja klibustel rannikutel. Ta on lihakate lehtede ja vartega ning tugeva juurestikuga nagu kõrbetaimed, kuna rannas on
Metsepole madalikule on iseloomulik lainjate moreentasandike vaheldumine voorelaadsete künniste ja jõeorgudega. Pärnumaa metskonna piiridesse jääb arvukalt soid, neist olulisematena võib ära nimetada Tolkuse, Soometsa, Tõrgu, Rongu ja Nigula. Aastane keskmine sademete hulk on 735 mm. Maastikku ilmestavad vähesed jõed, neist suurimad on Reiu, Ura, Rannametsa ja Lemmejõgi. Suuremaid järvi metskonna mail napib, valdavalt on tegemist suuremate rabalaugaste ja ajapikku sulustunud või riimveeliste lahesoppidega. Riigimetsa Majandamise Keskus[http://www.rmk.ee/teemad/metsamajandamine/metskonnad/parnumaa-metskond] (24.10.2011) LOODUSVÄÄRTUSED Pärnumaa metskond asub Vahe-Eesti metsavööndi edelaosas. Metsad on lopsakad, 4 mitmekesised ja suure liigirikkusega. Suuremad metsakaitsealad, mis moodustatud eelkõige rabade seisundi kaitseks, on Rannametsa-Soometsa, Nigula ja Sookuninga looduskaitseala.
vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk, kilu ja lest, s. o
vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk, kilu ja lest, s. o
raskmetallid happelised ühendid (eriti vääveldioksiidid tuumaelektrijaamadest) keemiline saaste, mis on tekkinud tööstuses väetised (eriti nitraadid ja fosfaadid), mis on tekkinud põllumajandustegevusega muda äravool ehitusplatsidelt, puude ujutamisel jt MIS ON VEE ÕITSENG? Veeõitseng (ka õitsemine, vee õitseng, õitseng) on mikroorganismide (tavaliselt vetikate) ajutine vohamine veekogus. Veeõitsengud võivad ilmneda nii mage-, riimveeliste kui ka soolase veega veekogudes. Tavaliselt põhjustab veekogu õitsengut üks fütoplanktoni liik. Veeõitsenguga kaasneb sageli vee värvuse muutus, sageli muutub vesi kas hägusroheliseks, sinakasroheliseks, pruuniks või punakaks see sõltub vohavast liigist ja järvereziimist. Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad ehk tsüanobakterid, kes tegelikult on küll bekterid.
rabad. Aitavad magevee resurssi säilitada, veekvaliteedi hoidmine (pm filter), mitmekesisuse kaitse, üleujutuste kontroll, pikem veeviibeaeg (soodustab looduse poolset isepuhastust). Rannikumeri ja tema seisund ja kaitse: • Isolatsioon maailmamerest • Väga madal soolsus • Geoloogiliselt väga noor veekogu • Madal liigiline mitmekesisus • Kooslused on omapärane segu mere-, järve- ja riimvee organismidest • Vähe ehtsaid riimveelisi liike võrreldes geoloogiliselt vanade riimveeliste Musta ja Kaspia merega Läänemere kaitse (HELCOM)- HELCOM e Läänemere merekeskonna kaitse komisjon – Läänemere merekeskkonna kaitse konvenktsioon – Eesti, Taani, Soome, Saksmaa, Läti, Ledu, Poola, Venemaa, Rootsi, Euroopa Komisjon. Eesti liitus 22.01.1992 Põhiprintsiibid ja kohustused: Võetakse tarvitusele kõik reostuse ennetamiseks ja vältimiseks tarvilikud meetmed, et saavutada Läänemere ökosüsteemi taastumine ja stabiilsus
isassugurakud. . Viljastumine saab aset leida ainult vees. Munarakud arenevad pudeljas kujuga emassuguorganis. Pärast viljastumist ei jää sükoop puhkeolekusse vaid areneb edasi. Erinevatel vetikarühmadel toimub see erinevalt, kuid arengu lõpp- produktiks on kõigil karpospoorid. Nendest kasvab lõpuks uus taim. 10. KÕRGEMAD TAIMED kõrgematest taimedest esineb Läänemres merihein, penikeel, hanihein, heinmudad, pilliroog, kõrkjad jt. Kõrgemad taimed piirduvad tavaliselt madalate riimveeliste lahtedega. Ainsana tungib kaugemale avamerre marihein. See rohekas taim kasvab enamasti Taani vetes, kuid meil võib teda tihedamini kohata Saare- ja Hiiumaa ümbruses. Leviku põhjapiiriks on Ahvenamaa. Põhja lahes merihein puudub, Soome lahes esineb kohati ja paljuneb enamasti vegtiivselt. Leviku piirid olenevad pemiselt soolsusest mitte temperatuurist. Sobivaks soolsuseks on talle 10-30 promilli, kuid Soome rannikul on leitud seda liiki veel 5 promilli juures. 11. PÕHJALOOMASTIK
Soolsusel on tähtis osa parasiitide esinemises ning nakatumise levikus ja intensiivsuses. Läänemere lôunaosa on soodne kindlatele Digenea´dele, pôhjapool esineb palju koorikloomi (Crustacea). Soolsuse muutuse drastiliseks näiteks on mereliste trematoodide peaaegu täielik kadumine Läänemere lôunaosas. Lesta parasiitide puhul on selle pôhjuseks sobivate limuste ja teiste vajalike vaheperemeeste kadumine vähenenud soolsusega vetes. Teisest küljest on Läänemere rannikul riimveeliste diplostomatiidide (Trematoda) esinemine lestal suheliselt sage just tänu magevee môjudele. Temperatuur mängib olulist rolli nematood Dichelyne (Cucullanellus) minutus´e levikus. Pôhja-Euroopas on liigi levik piiratud tema soojalembuse tôttu. Temperatuur ei ole takistuseks aga Cucullanus heterochrous´ele. Samutu avaldab parasitofaunale olulist môju erinevate vaheperemeeste mitmekesisus, erinevad toiduobjektid erinevates piirkondades ning saastatuse aste. (Fagerholm, Køie, 1994).
vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhja-le ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk, kilu ja lest, s. o
Kare mändvetikas moodustab laialdasi veealuseid aasu Paralepa ja Matsalu lahtedes. Kohati seltsivad temaga ka ruuge mändvetikas ja kähar mändvetikas. -pruunvetikad – sageli ainsad taimed sügavamatel aladel – Eesti vetes kuni 30m sügavusel. Kividele kinnituv keelvetikas kasvab kuni 10m sügavuses. -punavetikad Kõrgemad taimed -merihein, penikeeled, hanehein, heinmudad, pilliroog, kõrkjad jt. kõrgemad taimed piirduvad tavaliselt madalate riimveeliste lahtedega. Ainsana võib avameres leida vaid meriheina – meie aladel leidub teda rohkesti Saare- ja Hiiumaa ümbruses. Rannikul ja saartel kasvavad taimed -liiv-vareskaer luidetel -noori võsusid kasutatakse -kasvab kuni 1m -merikapsas toiduks kõrguseks -kasvab veepiiri lähedal -merihumur
ning kaugete merede hilistulnukaid. Selgrootute faunas on kindlas ülekaalus boreaalsele kliimavöötmele ainuomased liigid – kõrg- ja panboreaalsed liigid. Merevormide hulgas on kõige rohkem idaatlantilise ja amfiatlantilise (mõlemal pool Atlandi ookeani paikneva levilaga) ning mageveevormide seas transpalearktilise ja holarktilise levilaga liike. Madalamates kohtades on ülekaalus boreaalse merelise karbiliigi – balti lamekarbi kooslus ja sügavamates kohtades arktiliste vähkide – riimveeliste ja tavalise harjaslabalase ning merelise kooslused. Mageveekooslused asustavad põhiliselt kõikuva soolsusega madalaveeliste taimestikurikaste lahtede(näiteks Matsalu ja Haapsalu lahe) siseosi. Mageveeselgrootud: Eesti magevetes on seni teada umbes 2485 vabaltelavat liiki, neist on ainurakseid 341 ja hulkrakseid 2144 liiki. Järvede loomne hõljum (zooplankton) koosneb peamiselt vesikirbulistest ja aerjalalistest vähkidest ning mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest
annaabi.ee 
