Perekonnad liituvad sellel eesmärgil juba järgmisteks suuremateks ühiskondlikeks ühikuiks külakondadeks ja viimased omakorda juba suurimaks ning täiuslikumaks ühiskondliku elu kujundiks RIIGI näol Täiuslikema ehk ideaalse riigivormi väljaselgitamisele ning kirjeldamisele on ka Aristoteles pühendanud rohkesti tähelepanu. Aristoteles ei näe riigiideaali kehastumist mitte ühes või teises riigivormis vaid pigem selles, kuidas ning mil määral üks või teine riigivorm teostab oma ideaali, täidab oma ülesannet kodanike õnne kasvatamisel ja arendamisel. Aristotelese poolikuna säilinud uurimuses riigivormide üle, kus on kirjeldatud 158 süsteemi, võtab ta need kokku kuueks põhivormiks, millest kolm on kirjeldatud "õigetena", kolm aga ekslikena. Õiged: KUNINGRIIKLUS, ARISTOKRAATIA ja VABARIIKLUS
5) korralda igapäeva elu ja esindada riiki 6) riigil on selge keskpunkt ja selge hierarhiline struktuur Riigivõimu komponendid 1) spets. asutused/institutsioonid võimu teostamiseks (valitsus, kohs, parlament) 2) kirjalikud õigusnormid (institutsioonide vahel, võimu ja rahva vahel) 3) riigibürokraatia - koolitatud kaader valitsemisülesannete täitmiseks Riigivõim nüüdisühiskondades võimu korraldamise viis väljendub riigivormis: riigivalitsemise vorm - väljendab võimu ja sellest tulenevalt valitsemise ülekannet Peamised vormid vabariik (mittepärilik) ja monarhia (monarhist riigipea - kuningas, emiir, sultan, šahh). Parlamentaalne vabariik - parlamendi ülimuslikkus, riigipeal esindusfunktsioon, valitsus nimetatud ametisse parlamendi poolt, valitsus on parlamendi ees aruandekohustuslik Presidenaalne vabariik - riigipea on ka valitsuskabineti juht, riigipea tavaliselt
· Korraldada igapäevaelu ja esindada riiki · Riigil on selge keskpunkt ja selge hierarhiline struktuur Riigivõimu komponendid: · Spetsiaalsed asutused/institutsioonid riigivõimu teostamiseks (valitsus, kohus, parlament) · Kirjalikud õigusnormid (võimuinstitutsioonide vahel ja võimu ja rahva vahel) · Riigibürokraatia koolitatud kaader valitsemisülesannete täitmiseks Riigivõim nüüdisühiskonnas: Võimu korraldamise viis riigis väljendub riigivormis, mis hõlmab: · Riigivalitsemise vormi · Riigikorralduse vormi · Poliitilises reziimi Riigivalitsemise vorm väljendab võimu ja sellest tulenevalt valitsemise ülekannet. Peamised riigivalitsemise vormid on vabariik ja monarhia. Vabariik on juba antiikajal tekkinud mittepärilik võimukorraldus, vastandudes monarhiale. Monarhia on pärilik võimukorraldus, mille iseloomulikuks tunnuseks on monarhist riigipea (kuningas, emiir, sultan, sahh) Vabariik:
õigusliku võimuga. Kolm olulist tunnust: rahvas, territoorium ja avalik suveräänne võim. Suveräänsus ehk iseseisvus on riigi võime toimida ilma väliste kitsendusteta. Läbikukkunud riik- ei täida riigi ülesandeid, pole diplomaatilisi suhteid teiste riikidega, pole kontrolli elanikkonna ja territoorimu üle, sotsiaalhoolekanne pole küllaldane. Võimu korraldamise viis väljendub riigivormis, mis hõlmab nii riigivalitsemise vormi (monarhia, vabariik) kui ka riigi haldusliku korralduse vormi (föderatsioon, unitaarriik). RIIGIVALITSEMISE VORMID VABARIIK MONARHIA Vabariik on mittepärilik võimukorraldus, mis tekkis Riigipea on päriliku võimuga monarh: kuningas, keiser, juba antiikajal vastandina pärilikule monarhiale
· Inglismaa omandas Gilbatari, Vahemere ja Atlandi ookeani vahel. · Nõrgenesid Rootsi, Prantsusmaa ja tõusuteel olid Venemaa ja Preisi kuningriik. Inglise-Prantsuse vastuolu kolooniate pärast ning Preisi ja Austria vastuolud Mõisted absolutism piiramatu võim valitsejal, valgustus ideoloogia kus väärtustati teadmisi ja haridust, seisuslik esinduskogu - , parlament on seaduste andjaks konstitutsioonilises riigivormis, merkantilism majandusteaduse suund kus taotletakse ekspordi soodustamist ja impordi piiramist kõrgete tollide abil, arenees nii kaubandus kui käsitööndus
Taoline inimühiskonna kõrvutamine (bioloogilise) organismiga on hiljemgi kasutust leidnud ( näiteks Spencer, Lilienfeld jt). Inimese ühiskondlik eluviis ja sõltuvus teistest eeldab Platoni arvates kindlalt reguleeritud ühiskondlikku organisatsiooni, mille kõrgeim vorm on riik. Riik on olemas inimese jaoks, mis oma struktuuri ja seadusliku korraga peab võimaldama kõlbeliste ideaalide maksimaalset teostumist. Negatiivne riigitüüp esineb Platoni arvates neljas võimalikus riigivormis: timokraatias, oligarhias, demokraatias ja türannias, millest viimane on ka kõige pahelisem. Nendes tüüpides valitsevad ideaalsele riigile vastupidised jooned - konfliktid, vägivald ja sundus, materiaalsed huvid ja kasuahnus. Et mõista tema käsitlust "ideaalsest riigist", siis peab teadma ka tema õpetust hingest, sest oma struktuurilt on riik sarnane inimese voorusliku hinge struktuuriga. Aristoteles
riiklus – võimu nimel vaja võidelda. Teokratlik teooria – lähtub seisukohast, et jumal lõi maailma ja riigid. Marksistlik teooria – lähtub seisukohast, et riigivõimu tekkimiseks on vaja sotsiaalseteks klassideks lõhenemine. Ning selleks et majanduslikult valitsev klass säilitaks oma võimu on vaja luua intsitutsioon, mis kaitseks olemasolevat olukorda. Riigivõim – võimu korraldamise viis väljendub riigivormis, mis hõmab nii valitsemise vormi (monarhia, vabariik) kui ka riigi haldusliku korralduse vormi ( unitaarriik, föderatsioon). RIIGIVALITSEMISE VORMID VABARIIK MONARHIA Mittepärilik võimukorraldus Päriliku võimuga riigikord Parlamentaarne Presidentaalne Konstitutsioonili Absoluutne ne
riikide eest. Riigi 3 põhitunnust on RAHVAS, TERRITOORIUM JA SÕLTUMATU RIIGIVÕIM. Demokraatliku riigi ülesanded: · Tagada inimeste elu, vabaduse ja omandi kaitse · Kaitsta riigi suveräänsust · Osutada teenuseid (haridus, tervishoid, ühistransport, kultuur) · Arendada teede- ja sidevõrke · Kujundada rahvas ühtekuuluvustunnet · Esindada riiki rahvusvahelises suhtemises Võimu korraldamise viis väljendub riigivormis, mis hõlmab nii riigivalitsemise vormi (monarhia, vabariik) kui ka riigi korraldamise vormi (unitaarriik, föderatsioon, konföderatsioon). Demokraatlikus riigis kehtib võimude lahususe ehk tasakaalustatuse põhimõte: · seadusandlik võim parlament · täidesaatev võim valitsus · kohtuvõim - kohus EESTI RIIK on demokraatlik ühtse keskvõimuga (unitaarne) parlamentaarne vabariik, kus
Taoline inimühiskonna kõrvutamine (bioloogilise) organismiga on hiljemgi kasutust leidnud ( näiteks Spencer, Lilienfeld jt). Inimese ühiskondlik eluviis ja sõltuvus teistest eeldab Platoni arvates kindlalt reguleeritud ühiskondlikku organisatsiooni, mille kõrgeim vorm on riik. Riik on olemas inimese jaoks, mis oma struktuuri ja seadusliku korraga peab võimaldama kõlbeliste ideaalide maksimaalset teostumist. Negatiivne riigitüüp esineb Platoni arvates neljas võimalikus riigivormis: timokraatias, oligarhias, demokraatias ja türannias, millest viimane on ka kõige pahelisem. Nendes tüüpides valitsevad ideaalsele riigile vastupidised jooned - konfliktid, vägivald ja sundus, materiaalsed huvid ja kasuahnus. Et mõista tema käsitlust "ideaalsest riigist", siis peab teadma ka tema õpetust hingest, sest oma struktuurilt on riik sarnane inimese voorusliku hinge struktuuriga. Hing on Platoni õpetuses mittemeeleliste "ideede" ja meeleliste asjade maailma vahendaja
oligarhiaks valitsejate pahelisuse tõttu, kes jaotavad riigile kuuluvat teeneid arvestamata hüvedest kas kõik või enamuse endale, ametid alati samadele inimestele, tegutsedes eelkõige rikastumise huvides. Seega valitsevad vähesed rikutud loomuga inimesed korralike asemel. Timokraatiast saab aga demokraatia, sest need on lähedased mõisted. Ka timokraatia soosib ju enamust ning tsensuse piires on kõik võrdsed. Demokraatia tähendab kõige väiksemat rikutust, sest selles riigivormis on väärastumist kõige vähem." (NE 1996:183) Sõprus (philia) kirjeldab Aristotelesel mitte ainult sõprade vahelist suhet, aga ka mehe ja naise, vanemate ja laste, ühenduse liikmete, sama polise kodanike jne vahel. "Sõprus näib hoidvat linna koos". Sõpruse poliitiline tähtsus seisneb selles, et inimesed, kes muidu on suhteliselt enesekesksed, jagavad läbi sõpruse asju teistega. ,,Sõpruse asjad on ühised", ütleb kreeka vanasõna. Sõprus ja valitsusvorm
Hugo Grotiusega ( 1583-1645) – käsitleb loodusõigust kui teoloogiast täiesti sõltumatut ning ainult eetikasse juurduvat nähet, in elu ühiskonnas on loomulik vajadus. Hobbs väidab ristivastupidist – kasulikkusele orienteeritud käitumisreeglite koodeks. Baruch Spinoza (1632- 1677) – identifitseerib õigust võimuga, in on puhas looduslik olend, kelle käitumist määravad looduse seadused. Väidab, et mõistus peab olema vaba – kõige loomulikum riigivorm on demokraatia, aga igas riigivormis suveräänil piiramatu õigus, kannab vastust ainult Jumala ees. Puffendorf – loodusõigus põhineb Jumalikule tahtele, aga tuleneb vaatamata sellele mõistusest. Õigus põhineb in ühiskondlikule vajadusele ja enesealalhoiuinstinktile, toonitab et rahu on in loomulik seisund. „De iure naturae et gentium“ 1672 Thomasius – arendab õiguse süstematiseerimist mõistusõiguslikul baasil. Loodusõigus on konkreetsete nõuannete summa – Consilia
annaabi.ee 
