Renessanss Itaalias: mööbel ja interjöör (0)

Tartu Kõrgem Kunstikool
Renessanss Itaalias
mööbel ja interjöör
referaat
Tartu 2008
Sisukord
Sissejuhatus................................................................................3
Interjöör......................................................................................4
Mööblikunst................................................................................5
Kasutatud kirjandus....................................................................9
Sissejuhatus
15. sajandi Itaaliast said alguse suured muutused kunsti alal. Nende muutuste eeldused olid majanduslikku ja õhiskondlikku laadi : kauplemine Idamaadega, tööstuse teke ning panganduse arenemine koondasid Itaalia linnadesse üha enam uusi rikkusi. Edukad kaupmehed , töösturid ja pankurid, saavutanud lühikese ajaga suuri varandusi tänu iseenda ettevõtlikusele, muutusid iseteadlikumaks ja enesekindlamaks. Nad nägid, et elu ühsikonnas ei kluge mitte “jumalast seatud korra järgi, nagu arvati eelmistel sajanditel, vaid, et inimene suudab ka ise palju rorda saata. Siit sai alguse usk inimesse , tema mõistuse jõusse ja loomingulistesse võimetesse. Kasvas huvi kõige maise, nii inimese kui ka teda ümbritse looduse vastu, See huvi omakorda soodustas mitmete teadusharude arengut, samal ajal lõdvendades usukammitsaid. Muutunud ellusuhtumine tõi kaasa ka teiselaadilise kunsti järele. Et Itaalias oli küllalt palju säilinud Rooma -aegseid kunstimälestisi ning et lisaks sellele antiikaega millekski ideaalseks peet, hakati antiikkunstist eeskuju võtma. Selle antiikaja matkimise pärast nimetataksegi 15. ja 16. sajandit renessanssiks, mis tähendab taassündi. Kuid muidugi ei piirdunud renessanssi kunstnikud ainult vana jäljendamisega vaid lõid ka palju täiesti uut. Uus esteetika avaldus ka interjööri disainis : siin on iseloomulikud suured võlvidega ruumid, puitornamentidega kaunistamine, eneseväärikus ja iga detaili suhteline sõltumatus, mis moodustavad siiski ühtse terviku.
Mööbli alale tõi ta põhjaliku muudatuse : varasemad majaga koos ehitatud liikumatud lauad, pingid ja magamisasemed asendusid vabalt liigutavate iseseisvate mööbliesemetega. Kapid, puhvetid, kirjutuspuldid ja muud mööblitükid kaunistati sambakeste, pilastrite ja simsikestega nii nagu ehitisedki. Väga palju kasutati mööbli kaunistamiseks intarsiat – mööblipinna sisse asetatud eri värvi puutükikestest kokku seatud mustreid ja pilte.
Interjöör
Renessanssliku interjööri on kõige parem vaadelda villade ja paleede siseruumides. Aadlikke ja ülirikaste kaupmeeste villasid võiks kirjeldada kui poeesia , filosoofia ja diskussioonide harrastamise paika, mille kujundamisel ei mänginud tähtsat rolli mitte ainult arhidekt , vaid ka kunstnik ja skulptor ning ka nende alltöötav käsitööliskond.
Pidulike ruumide kujundusvõttestik oli järgmine: ukseavadel oli kolmnurkse frontooniga siseportaalid, põrandad olid kaetud marmorplaatidega, seina allosa kattis kõrge sokkel , millelt sirutusid laeni seinu rütmiliselt liigendavad pilastrid, mille vaheline pind oli kaetud kas gobeläänide või maalidega, kasutati nii freskot kui ka tahvelmaali. Rumi sein lõppes laealuse, antiigist inspireeritud karniisiga, mida mõnikord eristas laest ka lai maalitud või reljeefne friis . Laetüüpidest oli kõige leinum kassettlagi, kuid esines ka tavalist talalage. Lae puittalasid võis katta maaling või nikerdus.
Esindusinterjöörid on oma kujunduselt arhidektuursed, kasutatakse ka välisarhidektuuri elemente. Interjöör oli värvirõõmus ja esitas erinevaid materjale – marmor, puit, tekstiil, Cordoba või Flandria kuldnahk, poolvääriskividest lauaplaadid, vaasid jms. Luksusinterjööri osaks olid ka postamentidele paigutatud skulptuurid.
Mahutav mööbel paigutati piki seinu ning raskuse tõttu oli seda raske liigutada. Et renessanssmööbli, eriti korpusmööbli juures domineeris arhidektuurne element (sambad, pilastrid, karniisid jne.), võis seda vaadelda sisearhidektuuri osana.
Mööblikunst
Nii nagu ehitusmeistritele, pakkusid ka mööblimeistritele alates 16 sajndist eeskujusid laialt levinud ornamendi -ehk mustriraamatud. Seni lähtuti traditsioonist, mida uuendati uute, arhidektuurist pärit vormide lisamisega. Renessanssiaegsete tsunftkäsitööliste põhiliseks töömeetodiks oli kombineerimine, mis ei seisnud mitte niivõrd uute mustrite loomises, kuivõrd nende hulgast valimises ja konkreetse eseme jaoks kohandamises.
Dekoratiivtehnikaid oli peale nikerduse teisigi. Veneetsias oli eriti hinnatud intarsia : puupinna sisse uuristati vastavalt soovitud ornamendile või kujundile nišid, millesse siis paigutati vastav ornament või kujund, kuid juba teisest materjalist – elevandiluust , metallist, pärlmutrist või mõnd teist värvi puuliigist. Veel üheks levinud dekooriviisiks oli nn. Šartrööslik mosaiik , mis sai tuntuks Püha Bruno mungakloostrite kaudu: erinevatest puuliikidest ja elevandiluust lõigati välja kõik soovitud mustri kujundid ning kleebiti üksteise külge; kui selline plaat oli kuivanud, saeti see väga õhukesteks kihtideks, mis siis omakorda kleebiti eseme pinnale. Šartrööslik mosaiik kasutas tavaliselt geomeetrilisi mustreid.
Kogu ornamentika oli renessanssis erakordselt rikkalik: siin kasutati kõiki juba antiigis levinud motiive : meandrit, munavööti, pärlinööri, hammaslõiget, „jooksvat koera ”, akantuseväänlat, medaljone, rosette , liiliaid jne. Väga palju kasutati ka otse arhidektuurist laenatut: karniise frontoone, arkaade, pilastreid ja sambaid, hermipilastreid (tüveks mehekeha), voluute. 16. sajandil lisandusid loetletutele groteskid – antiikvaasidest sümmeetrilise kompositsioonina väljakasvavatesse taimeväänaldesse põimitud pool-loomi, pool-inimesi, maske, linde ja fantastilisi olevusi esitavad pilditahvlid.
Intarsia
Kirst
Kirst oli ka renessanssis enim vajatud ja väga universaalne mööbliese – seda kasutati magamisasemena, kohvrina (külgedel käetoed), laua ja raamatukapina – itaalia keeles kutsutakse seda cassone’ks. Cassone kaks põhitüüpi, kodu ja reisikirst kujunesid välja 16. sajandiks , neil mõlemal oli rikkalikult kaunistatud korpus ning lame, mõnikord marmorplaadiga kaas. 16. sajandi algul eelistati veel madala kapi sarnast vormi ja värvitud graveeringut., sajandi teisel poolel sai suurmoeks lõvikäppadele toetuv , antiikse sarkofaagi kuju imiteeriv nikerdatud ja poleeritud kirst. Nikerddekoor võis vahest kirstudel mõjuda peaaegu skulptuurina (Firenze mood), nii ümarplastiliselt oli see teostatud. Soositi pahklipuud, sest seda oli pehme nikerdada. Lihtsam mööbel tehti enamasti paplist, kastanist või muust vähem hinnalisest kohalikust puust. Käe –ja seljatoe lisamine tegi sellisest nikerdatud kirstust puust sohva - cassapanca, mida kasutati enamasti rahkirstuna. Kirst oli seetõttu alati lukustatav.
Cassone
Tool
Renessanssiaegse Itaalia istemööbel oli väga mitmekesine . Siin hakati toole eraldi polsterdama. Polstriks kasutati eriti meelsasti kuldnahka – pressitud ja polükroomitud mustriga nahka – ning sametit. Need kinnitati istme külge ümarpealiste vasknaeltega, mis samuti hakkasid mõjuma dekoratiivselt. Itaalia tooli efektseim vorm oli pinktool sgabello, mille jalapartii ja nelja- või kaheksamurkse istmeplaadi sisse tapitud seljatoe moodustasid rikkalikult nikerdatud plangud. Teiseks toolivormiks oli nn. Strozzi tool, väga napi vormi, kaheksanurkse istmeplaadi, nelja allapoole kaldu sirge jala ning erakordselt kitsa seljatoeplaadiga, mille tippu kroonis medaljon . Kolmas toolitüüp oli nn Savonarola tool, mille jalad olid risti ja millel olid selja- ja käetoed. Nende toolide kõrval olid levinud tavaline kasttool ning kõikvõimalikud järid.
Savonarola Sgabello Strozzi
Laud
Ka laua tüüpe oli mitu. Enim levinud oli kastlaud, üsna analoogne juba gootikas tuntule, erinev oli vaid muster, mis kaunistas kasti äärelaudu. Laudade jalad torkavad silma oma mitmekülgse vormi poolest: oli antiikvaasi imiteerivaid küljelaudu, voluutjalgu, piilarjalgu ja arkaadimotiiviga jalgu ; kõrgrnessanssis tuli ette ka täiesti skulpturaalseid ja balusterjalgu. Mustritega võis kaunistatud olla ka puust või marmorist lauaplaat.
Kapp
Korpuselise mööbli uhkeimateks esindajateks olid kõrged neljaukselised kapid, mille ülesehitus oli selgelt arhidektuurne, majalik: kapp toetus madalatele plokk -või kuuljalgadele, korpus algas profileeritud ja ornamenteeritud sokliga, fassaadi liigendasid pilastrid, uksetahvlitel oli profileeritud raamistus, kaht ülemist ust eristas alumisest eenduv vahevöö ja kapp lõppes karniisiga. Kapi sisemuses oli jaotus horisontaalne, s.t. siin olid riiulid ning riideid esialgu mitte ei riputatud, vaid laotati.
Itaalia renessanssi veel üks uhkus oli kõrge puhvet – credenza’l oli palju vorme: oli nii pikku kui ka lühikesi, kahe- ja neljaukselisi, mõnikord olid ülaosas sahtlid. Mahutava mööblina hakati kasutama ka kabinetkappe. Need olid kappidega sarnaselt kaheosalised, ülaosas kitsamad ja mõnikord ka avatavad – kahe suure ukse taha oli peidetud palju väiksemaid sahtleid ja laekaid. Mõnedel kabinettidel oli alaosa avatud, sarnanedes hilisema konsoollauaga.
Voodi
Renessanssvoodi oli reeglina baldahhiinvoodi, mille voodiosa moodustas madala cassone sarnane, kuul- või käppjalgadega kast, mille peal oli veel üks madal nelinurkne kast, sellel magatigi. Kasti nurkadest kerkisid neli posti, mis toetasid ülemist raami, mille külge olid kinnitatud kardinad . Üldiselt paigutati voodi peatsiga seina poole, kuid esines ka alkoovvoodeid, mis istusid külgepidi osaliselt seinaniši sees. Voodi peats – soperiore – oli tavaliselt kõrgem ja luksusvoodi puhul kujutas endast rikkalikult nikerdatud plaati , mille üheks osaks oli perekonna vapp. 16. sajandil kadus selline kaheastmelisus ning voodi tuli põrandale tagasi. Paraadvoodi oli uhkuseasi, mis moodustas terviku ühes eesriietega.
Baldahhiinvoodi
Kasutatud kirjandus
“Kunstiraamat noortele” Tiiu Viirand
“Ilus maja, kaunis ruum” Krista Kodres
“A History of Interior Design” John Pile
http://en.wikipedia.org/wiki/Italian_Renaissance
http://en.wikipedia.org/wiki/Image:San_Domenico56.jpg
http://www.newhouse.ee/?page=design&sub=1&sub2=2
http://www.ig.ee/index.php?menu_id=5&news_id=49
http://www.buffaloah.com/f/fstyles/ren/ital/index.html
9