Rembrandt van Rijn (0)

Rembrandt van Rijn
(1606- 1669 )
Rembrandt sündis Leidenis jõuka veskipidaja pojana . Rembrandti peetakse suurimaks hollandi kunstnikuks ja maailma üheks suurimaks kunstigeeniuseks. Ta on loonud üle 700 maali. Itaalia kõrgkunstiga harjunud vaatajad on mõnikord šokeeritud, kui esimest korda näevad Rembrandti maale. Puhta ilu asemel oli talle tähtis loomulikkus, lihtsus, tõde - need kolm omadust, mis tavaliselt inimese hinge kõige rohkem liigutavad. Rembrandti varasemad teosed on dramaatilised, rõhutatud diagonaalidega, teravate tagasiastete, valguse ja varju kontrastide ja tugevate, selgete kontuuridega. Tema heroilised karakterid, kes olid küll riietatud kaasaegsetesse rõivastesse ja mõnikord ka talupojana esitatud, on veelgi vähem idealiseeritud kui Caravaggiol – isegi tänapäeval tunduvad mõned tema varajased pildid väljakutsuvalt vulgaarsed. Kunstnikule oli Piibel raamat minevikust, olevikust ja tulevukust, ta oli sügavalt usklik ja tema usu juured olid sügaval tegelikus elus. Tema kuulsaim teos on „Öine vahtkond ”, see on ka tema suurim maal ( 3,5x4,5m).
Rembrandt abiellus jõukast perekonnast pärit Saskia van Uylenburghiga. Avanes võimalus osta maja, koguda kunstiteoseid , sõlmida uusi kontakte. Nende õnnelik abielu kestis kaheksa aastat. 1642. aastal Saskia suri. Varakult surid ka nende kolm last.
„Autoportree Saskiaga ” 1634
Rembrandt kujutab end ja oma noort naist õnnelike abielunautijatena. Maal on ühtlasi ka nagu laulatus Kunstiga. Nii Elu ise kui Kunst on kokku sulanud ja ei saa täpselt määratleda, kus üks algab või teine lõpeb. Kunstnik hoiab õrnalt Saskia piha ümbert kinni ja ainuüksi tema toetav käsi vihjab armutunnetele naise vastu. Pikk veinipokaal abielumehe käes on nii kõrgele üles tõstetud, et see lausa peab mõjuma pulma - elu kõrghetke märgina. Esemedki on kooskõlas abielu sõlmimise kui uhke pidupäeva toredusega: kunstniku kübaral lainetavad jaanalinnusuled, laual on narmastega lina, vaagnal serveeritakse eksootilist vaud. Mõõk kunstniku vööl kaitseb õnnelikku abielupaari võõra publiku eest, kes nende õnne tervitada ei taha.
Rembrandti maalimistehnika on omapärane. Vahel pani Rembrandti värvi lõuendile tihedate laikudena, mõnikord saavutas ta värvitoonide erilise sügavuse ja läbipaistvuse lakkidega. Juhtus, et Rembrandt kuhjas värvi ühte kohta nii palju, et mõnel figuuril võib lausa ninast kinni haarata. Aga on ka pilte, kus värvid näivad lõuendisse sisse hõõrutud olevat. Rembrandt heitis kõrvale külmad - sinised ja rohelised - toonid. Valdavalt kasutas Rembrandt tumepruuni värvi, aga eriti armastas ta tule valgust - punaste, oranžide ja kollaste toonide kooskõla. Heletumeduse oskuslik kasutamine annabki tema maalidele sisemise soojuse. Valguse abil harjutab kunstnik vaatajat nägema hämaruses seda, mida silm tavaliselt ei märka. Tema maalidel on kõnekaid metafoore, näiteks katkenud lõng, koridor tundmatusse. Pildi salapärasemaks, muinasjutulisemaks muutmiseks oskas Rembrandt kasutada valguse ja varju koosmõju.
Põhjus, miks nimetatakse Rembrandti maale hingeliigutuse-piltideks, võib peituda veel selles, et tema portreed on nagu pihtimused. Rembrandti töid vaadates seisame silmitsi lihast ja verest inimestega, tunnetame nende üksildust ja kannatusi, vajadust kaastunde järele. Nad on väga tõsised, jälgivad vaatajat läbitungivalt, nagu tahaksid talle midagi iseendast rääkida. Rembrandti maalitud inimesed on iseteadvad ja rikka sisemaailmaga, mõistavad, et kõige suurem ime sünnib inimeses endas. Harva istus Rembrandti molberti ees terveid, täies elujõus ja sisemiselt harmoonilisi inimesi. Tavaliselt kutsus kunstnik oma ateljeesse neid, kellega teda saatus kokku viis. Talle poseerisid Amsterdami kodanikud, juudi rabid ("Vana rabi "), mungad, vaesed teenijatüdrukud. Seejuures oskas Rembrandt rõhutada iga inimese individuaalsust: väsinud vaadet, tagaaetava ilmet, pisut kergitatud kulme või allalangenud suunurki, kokkusurutud huuli. Rembrandt eelistas vanema inimese nägu noorema omale. Enamasti portreteeris kunstnik elu raskuste all küüruvajunud põduraid rauku. Ometi ei maalinud Rembrandt mitte kunagi surevat või surnud inimest. Vanu, vaeseid ja abituid inimesi maalis Rembrandt nii, et igaüks mõistaks tema enda pihtimust: nad oleksid väärinud paremat saatust ("Vana mehe portree punases", "Vana naise portree").
Kasutatud kirjandus: http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Barokk/html/Rijn/sisu.html ;
„ Kunstiajalugu ”,D. Piper