Buto- postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid Foorumteater- brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika Dramaatika- vanakreeka keeles drama ehk tegevus, tegu Mimesis ehk jäljendus. Kunst on jäljendamine e mimesis. Sarnasus jäljendusobjektiga. Dramatiseering- eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti. Dialoog- tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid Remarktekst- dialoogis verbaliseerimata elemendid Paratekst- žanrimääratus ja kohamäärused Sekundaartekst- kõik, mis ei ole dialoog Süžee- sündmused tekstis esitatud järjekorras Lavalisus- õhtu täitmine vastavalt sotsiaalsele sündmusele Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikes järjekorras Lugu- sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse Analüütiline drama- sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, drama
Dramaturgia – draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu • Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras • Faabula – sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras • Lugu – sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse. Analüütiline draama – sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust,
· Draamateoses on liikumine ajas ja ruumis keerulisem: romaanis saab ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid · dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid · paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium?
kopeerimisele, iseloomulik on sarnasus jäljendusobjektile, üldise avamine üksikuks Dramaatika – kõige laiem tähendus, näitekirjandus, 1 kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval, autori kohalolu enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole, suunatud teatrile Draamatekst – omased dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus. dialoog – tegelaskõne ja paralingvistilised märgid; remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid; paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlus Draama – näitekirjanduse tähenduses, peamiselt on 1 põhiline dramaatika žanr tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse
Dramaturgilised lavalised kompositsioonid: - Kirjanikukesksed 1 autori eri tekstidest - Teosekesksed tuum on 1 tekst, millele lisatakse muid tekste, võimendamaks ja tõlgendamaks teose mõttesisu - Selge dominandita kompositsioon koostatud vabalt valitud tekstidest, mida integreerib koostaja kontseptsioon Draamateksti osad: Dialoog tegelaskõne, millele lisanduvad paralingvistilised märgid: intonatsioon, hääle tugevus, tempo, individuaalsus Remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid, liikumine). Lavale jõuavad lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad
11. Mis on draamateksti osad? Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema valmiskujul näidend. Dramaturgiline tekst võib olla ka varem fikseeritud, kuid tihti sünnib proovide käigus. Näide: Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" koosnes riigieksamite kirjanditest, mille põhjal koostati proovide käigus lavastuse dramaturgiline tekst, mida näitlejad laval rääkisid. Draamateksti osad: 1) remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid 2) dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid 3) paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Dramatiseering on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? 14. Nimetage zanrimääratluse funktsioone. 15
Tegelane on teadlik saalisolijaist, kõnetab neid, esitab retoorilisi küsimusi, vaidleb vastu oletatavale vääritimõistmisele vms. o Autokommunikatiivne monoloog, s.o. suhtlemine iseendaga. Monoloog kujutab endast interioriseeritud dialoogi, mis toimub mina-kõneleja ja mina-kuulaja vahel. Ilmsiks tulevad tegelase sisevastuolud: ta vaidleb endaga, sõnastab oma kahtlused, vaeb poolt- ja vastuargumente, et jõuda endas selgusele või langetada mingi otsus. Remarktekst kõige laiemas tähenduses on kogu see osa näidendi tekstist, mis on (reeglina) mõeldud üksnes lugemiseks, mitte kuuldavalt esitamiseks. Osad on: o näidendi autori nimi, pealkiri, zanrimäärang, vaatuste (piltide) arv (näit.: Enn Vetemaa. Õhtusöök viiele. Näidend kolmes vaatuses): o nn. afiss, kus loetletakse tegelased, nimetatakse tegevusaeg ja -koht o moto (näit. E. Vetemaa "Roosiaed": "ükski sõda ei lõpe oma lõpuga" (E.M. Remarque));
puudumine jne. Draama kui ühiskondlik zanr. Oluline on publik. 41.Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada? Näidend ise jaotub vaatusteks, stseenideks jne, tekst jaotub pea- ja kõrvaltekstiks. 42.Defineerige mõisted remark, ekspositsioon, nimetage ekspositsiooni funktsioonid. Remark on draamateoses tegelaskõnet, lava-, heli-, valguskujundust vm kommenteeriv märkus autorilt näitlejale, lavastajale või lugejale. Remarktekst on draamateoses tekst, mis ei ole tegelaskõne: autori nimi, pealkiri, zanrimääratlus, tegelaste loetelu, tegevusaeg ja -koht, ees- või järelsõna. Näidend algab ekspositsiooniga, et me oskaks näidendis orienteeruda. Funktsioonid: 1) juhatada sisse praegusse olukorda 2) tegevus käima lükata 3) anda infot eelloo kohta. 43.Võrrelge klassikalise vormiga draamat avatud vormiga draamaga. Klassikalise vormi
Monoloog on enamasti siiras, dialoog võib tingida infoteadliku moonutamise. Kaudne: Keelekasutus kas tegelane räägib kirjakeelt, murret või slängi? Kui suur ja milline on tema sõnavara?Väga oluline on tegelase edastatav mitteverbaalne info: kostüüm, miimika, zestid, hääl jms. Autori kommentaaril on draamas ja teatris väga väike roll, sest autorikujund on siin varjatud, autor saab rääkida peamiselt tegelaste kaudu. Autorikommentaar: remarktekst, mis lavastuses väljendub mõnikord otse, aga enamasti üsna diskreetselt, nt lava- või muusikalises kujunduses. Kõnekad nimed nt Jutustaja; helid, vastand- ja liitlastegelaste süsteem. 19. Mis on aktantmudel ja kuidas seda tegelase ning tegelaskonna analüüsis rakendada? Aktantanalüüs on üks tegelaskonna analüüsi võimalustest. Aktandid on rollid või funktsioonid, mis ühes loos on tavaliselt täidetud. Akantmudel on seega rollimudel.
Monoloog on enamasti siiras, dialoog võib tingida infoteadliku moonutamise. Kaudne: Keelekasutus kas tegelane räägib kirjakeelt, murret või slängi? Kui suur ja milline on tema sõnavara?Väga oluline on tegelase edastatav mitteverbaalne info: kostüüm, miimika, zestid, hääl jms. Autori kommentaaril on draamas ja teatris väga väike roll, sest autorikujund on siin varjatud, autor saab rääkida peamiselt tegelaste kaudu. Autorikommentaar: remarktekst, mis lavastuses väljendub mõnikord otse, aga enamasti üsna diskreetselt, nt lava- või muusikalises kujunduses. Kõnekad nimed nt Jutustaja; helid, vastand- ja liitlastegelaste süsteem. 19.Mis on aktantmudel ja kuidas seda tegelase ning tegelaskonna analüüsis rakendada? Aktantanalüüs on üks tegelaskonna analüüsi võimalustest. Aktandid on rollid või funktsioonid, mis ühes loos on tavaliselt täidetud. Akantmudel on seega rollimudel.
20. sajandil asendub väline tegevus sisemisega. Näitekirjandusele on omane: 1) tegelased pöörduvad otse vaataja poole, autori/ jutustaja kohalolek on varjatud. Tänapäeval tuntakse jutustajast puudust. (J) N1/T1 N2/T2 L(Vimp) A L/V 2) Proosast eristab näidendit jutustaja puudumine. Näidendis peab seda kompenseerima dialoog, remark ning remarktekst. Monodraama on erivorm, kus peale otsese kõne puuduvad kõik näitekirjandusele omased tunnused: tegevuslikkus, dialoogilisus ja remark; 3) Dramaatika ruum ja aeg on alati olevikus. Analepsis tagasipöördumine minevikku või edasiminek tulevikku. 4) kõne dramaatikas on tegevuslik. Performatiivsed kõneaktid: käsud, keelud, kehtestused, veenmised. 5)dramaatika on orienteeritud teatrile. Näitekirjanduse moodustavad need tekstid, mis peavad silmas teatri spetsiifikat. On
edastatav info. Info usaldusväärsus sõltub edastajast (vaenlane vs ise/sõber) ning kõnesituatsoonist monoloog (enamasti siiras) vs dialoog (info teadlik moonutamine, hea mulje jätmine, laimamine) o Keelekasutus kirjakeel, släng, murre. Sõnavara suurus, mitteverbaalne info (kostüüm, miimika, hääl jne) Autori kommentaarid väike roll, sest autorikujund on varjatud. Remarktekst väljendub enamasti diskreetselt (lavakujundus, muusikaline kujundus). Selgeks välja toomiseks kasutatakse Jutustajat, Näitejuhti jne kommenteerib lugu. Rolle avavad ka antud nimed ning suhted teiste tegelastega. Viis olulist küsimust: Kes tegelane on? välja nägemine, sotsiaalne staatus, iseloom, suhted iseenda ja teiste tegelastega, maailmaga. Miks ta räägib ja tegutseb? motiivid, eetilised ja esteetilised väärtushinnangud.
annaabi.ee 
