Rein Rannapi ja keelpillikvarteti Prezioso kontsert (0)

Retsensioon
Laupäeval, 24.oktoobril külastasin Kuressaare Kultuurikeskuses Rein Rannapi ja keelpillikvarteti Prezioso kontserdit. Kontserdil esitati nii Rein Rannapi uuemat kui ka karjääri varasemast perioodist pärit loomingut. Sai kuulda ka esiettekandeid.
Rein Rannap (1953) on eesti helilooja ja pianist. Klaverimängu ja heliloominguga alustas ta juba varases lapseeas. Esialgu olid Rannapi juhendajateks tema muusikutest vanemad, viiuldajast ema ja isa, kes oli dirigendist muusikapedagoogika teadlane . Rannap on õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis, seejärel Tallinna konservatooriumis klaveri erialal. Hiljem õppis ta klaverit Moskva konservatooriumi assistentuuris ja heliloomingut Lõuna- California ülikoolis. Rannap oli kokkukutsujaks, juhiks, klahvpillimängijaks ja heliloojaks mitmele rokkansamblile: Ruja, Noor Eesti ja Hõim .
Keelpillikvartett Prezioso, koosseisus Hanna -Liis Nahkur (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Helena Altmanis ( vioola ) ja Andreas Lend (tšello), tegutseb alates 2006. aastast. Kõik liikmed on õppinud Eesti muusika - ja teatriakadeemias ning on muusikud Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris . Nende repertuaar on mitmekesine, hõlmates klassikalist kvartetirepertuaari, kaasaaegset muusikat ning ka popmuusika töötlusi.
Keelpillikvarteti ja Rannapi kontsert koosnes viiest osast. Peale esimest kahte osa oli väike vaheaeg. Esimesena kõlas keelpillikvarteti esituses Rannapi 1992. aastal kirjutatud lugu „Prodigal Son”. See lugu ei puudutanud mind sügavamalt. Loo esimene pool oli kiire ning sünge, meenutades õudusfilmi taustamuusikat. Loo teine pool oli aeglasem ning malbem, meeldides mulle rohkem, kui kvarteti esimene osa. Kohati mind isegi häiris antud pala juures, et pille ei mängitud terve aeg poognaga , vaid vahepeal ka sõrmitseti. Lugu kõlas üldjoontes kuidagi dramaatiliselt ja kohati isegi süngelt. Igatsesin kuulda seal kõrval malbet klaverit.
Teise loo ajal lisandus Preziosoga ka suurmeister Rein Rannap. Esitusele tuli „Kolm allegooriat ajast ja igavikust”. See osa kontsertist oli minu vaieldamatu lemmik. Juba esimeste klahvipuudutuste ajal tundsin pisaraid silma valgumas. Terve loo ajal olin täielikult muusika hõlmas. Lookompositsoon oli minu jaoks paigas. Äärmine lihtsus, selgus ja vaikus valitsesid nii meloodias, harmoonias kui kui ka pala ülesehituses. Leidsin seda lugu kuulates sarnasusi oma lemmikpianisti Ludovico Einaudi lugudega „Divenire” ja „Nuvole Biance”. Minu arust oleks võinud antud pala jätta lõpulooks. See oleks olnud võimas mind meeldejääv kontserdi lõpp.
Peale lühikest vaheaega tuli esitlusele „Kellapomm ja pommikell” (2008) või nagu Rein Rennap selle loo pealkirjaks ütles: „Pommikell ja kellapomm”. Eelneva looga võrreldes jäi see pala veidi lahjaks, kuid kõlas siiski väga võimsalt ja kaasahaaravalt. Terve loo vältel jälgisin klaverikaane peegelduselt, kuidas haamrid vastu keeli lõid. Suutsin häguselt ette kujutada, kuidas Rannapi sõrmed veel klahve puudutasid, sest haamrid käisid juba niigi kiirelt ja tihedalt, et oli raske jälgida.
Neljandana tulid keelpillidel esitusele Vene õigeusu koorilaulud . Rannap lisas klaveril improviseerides antud lugudele võimu. Oli väga huvitav kuulata ning samas ka pingsalt jälgida, kuidas Rannap kontserdikülastajate silme all taas klaveril mõne hämmastava meloodia kuuldavale tõi, sobitades selle ideaalselt keelpillikvarteti mängituga. Vahepeal jättis Rannap klahvid sinnapaika ja mängis klaverit keeli sõrmitsedes. Vahelduseks oli põnev näha ja kuulda midagi uut.
Kontserdi lõpetasid kolm eesti rahvalaulu: „Kiigelaulud”, „Inglisjakk” ja „Sõida, sõida, sõnnikõnõ”. Lood ei eristunud millegi uudsega, vaid sulandusid ülejäänud kontserdiga. Need lood oleksid sobinud pigem kontserdi algusesse . Igatsesin lõpus kuulda lugu „Kolm allegooriat ajast ja igavikust.”
Kokkuvõtteks võib öelda, et jäin kontserdiga väga rahule ning võimalusel külastaksin jälle Rein Rannapi kontserdi.