masinad. Sinna kuuluvad teedeehitus- ja hooldusmasinad ning seadmed: erinevad liikur- ja haagishöövlid, teerullid, sahad, veoautod, pinnasekobestajad, mustkattemikserid, liivapuisturid jt. Veel oli näha seal Eestis ehitatud ning teedeehitajate ja -hooldajate poolt eri ajastutel kasutatud hobu- ja mootorsõidukeid, mis on ehitatud sõitmiseks teedel, sh tali-, soo-, jää- ja maanteedel. Muuseumikogudesse kuulub erinevaid veo- ja sõiduvankreid, saane, kelke ja regesid. Muuseumi varakambrites on autode, mootorrataste, motorollerite ja mopeedide kõrval ka iseehitatud motokelk jäisel teel liikumiseks. Vanemat sorti bensiini võtu automaat Vanema kabiiniga jumps paremas seisus kui koolil Haa gishöövel D-20B Haagishöövel oli tootmises korosteni ja Brjanski Teedemasinatehastes 1940. Aastatest kuni 1980. Aastateni
Ta alustas luuletuste ja väikeste proosalaastudega, mis ilmusid algul Kuressaare õpilasalmanahhis "Noor-eestlane". "Noor-Eesti" esimeses albumis tõmbas ta endale tähelepanu väikese omapärase looduslauluga "Talvine õhtu". „Talvises õhtus” on kurb ja rahulik, kuid armas luuletus, milles Ridala kirjeldab pigem nukral toonil tasast ja lumist talveõhtut. Justkui jalutaks üks vaatleja metsas või aasal ja silmitseks regesid, mis aeglaselt kaugenevad ja lõpuks silmapiiril kaovad. Ridala luuletustes kajastub palju päevast-öösse üleminekuid. Ta kirjeldab palju üksildast endamisi vaatlejat ja arutlejat. Tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikus stiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli väga eriline ja täpne ja ta õhutas ka teisi autoreid vormimuutustele. Samuti on Ridalale iseloomulikud kevadmotiivid („Kevade tunne”). „See helendab, helgib,
väeosi.Nnende meeleolu oli võitluslikum ning tegutsemine tulemuslikum.Korraldati ümber vägede juhtimine . Kui siiani oli iga väeosaülem tegutsenud oma äranägemise järgi ,siis nüüd allutati nad sõjavägede ülemjuhatajale,kelleks määrati kindralmajor Johan Laidoner,tema staabiülemaks Jaan Soots. Vabadussõda rajanes küll edaspidigi suures osas partisanivõitluse taktikal kuid saavutas ulatuslikumat edu.Paranes sõjaväe varustus.Hobuseid ,regesid,kehakatteid,toidumoona hangiti vabatahtlike annetuste ja rekvireerimiste teel,relvastust saadi mahajäetud sõjaväeladudest,samuti Soomest ja Inglismaalt. Võitlusmoraali tugevdas teadmine,et Eesti ei seisa Nõukogude Venemaa vastu üksi,vaid saab ka välisabi. Halvenes Punaarmee olukord. Eesti vabastamine 6.jaanuaril 1919.a. algas Eesti vägede vastupealetung.Selle peasuunas tegutsesid edukalt soomusrongid.Enamlaste sõjaline vastupanu murti.Kuue
4000 aastat eKr hakati Egiptuses esimest korda kasutama veolooma eeslit (9, lk 15). Kaupade paigast paika vedamiseks kasutati kandesadulaid. Viimasest võisid välja kujuneda primitiivsetest lohistitest, kus pakk seoti kahe teiba külge mille esiotsad kinnitati hobuse selga ja tagumised lohisesid mööda maad. Taolist seadet kasutatakse mõnes Põhja-Ameerika indiaanlaste hõimus ja Siberis veel tänini. Samuti kasutati rege nii tasasel maal kui ka jää ja lume korral. Tõenäoliselt kasutati regesid ja rulle suurte ning raskete seadmete vedamiseks. Ratastega veerev vanker ilmus esmakordselt nähtavale vast Mesopotaamia linnades umbes 3500 aastat enne Kristust(vt lisa 1.). Neil vankritel olid teljed, mis pöörlesid koos ratastega ja olid kinnitatud vankri alla nahast aasadega. Pöörlemise hõlbustamiseks määriti neid loomarasvaga. Samalaadseid vankreid võib leida Indias veel tänapäevalgi.
asetsesid kaks pikka sammast. Ta käskis Villul nende vahele astuda, sepp täitis ka käskluse. Komtuur karjus Villule, et nüüd ma kingin sulle elu. Villu tundis kuidas põrand ta jalge all liikuma hakkas, ta kukkus nelja seinaga pimedasse ruumi, mis oli täis mädahaisu. Villu üritas sealt igat moodi välja pääseda, kuid see oli võimatu. Talle visati iga päev natuke süüa, et ta nälga ei sureks. Kätte saabus Toomapäev, varahommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal , sõitsid lossi õue. Imestus oli see, kui kõik rüütlid ja sõjamehed nii vara väljas olid. Kõigepealt raiuti tükkideks voorivedajad, siis mindi viljakottide kallale, mille sees mehed olid, need torgati mõõkadega surnuks või siis kes oli üritanud välja pugeda sellel lõigati pea otsast. Nüüd toodi välja kambrist Krõõt, ühe ree kottide suud seoti lahti, Krõõda imestuseks aga ei olnud seal Priidut. Selgus, et Priidul oli juba enne ühe sulase poolt pea
sõda, tõbi VORMISTIKUST: · Aind part tugevas astmes ja lõputa, enamikul sõnadel samane nom.ga (jõge, mäge, lage, rege, tuge, tõbe, väge) · Ains illat sse-lõpuline või geminatsiooniline vorm (jaosse e jakku, jõesse e jõkke, kojasse e kotta) · de-mitmus tugevaastmelisest tüves de-tunnuseline (jagude, kudede, lugudele, nugadele, nägudele) · Mitm part enamikul sõnadel sid-lõpuline, osadel ka lõputa vorm (idusid, jõgesid, kudesid, lagesid, regesid; jugasid e juge, lubasid e lube, nugasid e nuge, ridasid e ridu) PÕHITÜÜP JÕUD · Jõu, jõudu, jõusse e jõudu, jõudude, jõude e jõudusid, jõududesse · Nõrgeneva AV-ga ains nom ja gen 1-silbilised sõnad · Nendes sõnades järgneb esimese silbi pikale vokaalile või diftongile d või g, mis genitiivis kaob (laug: lau, liug: liu, mood: moe, pood:poe, praad: prae) · Laadivaheldusliku s-iga sõnadest kuulub siia paas. VORMISTIKUST:
II peatükk MINU ISAPOOLSE VANAEMA ERNA LUGU 2.1. Lapsepõlv6 Minu vanaema nimi on Erna Lebreht. Ta sündis 29. märtsil 1935. aastal Hansu talus Kuremaa külas Gatsina rajoonis Leningradi oblastis Venemaal. Vanaema isa nimi oli Rudolf Lebreht ja ema nimi oli Ida Lebreht. Vanaemal oli vanem vend Albert Lebreht ja kaksikud õed Aino ja Maimu. Kuna vanaema Erna ema Ida oli kodune, hoidis Ida minu vanaema lapsepõlves. Minu vanaema isal Rudolfil oli palju tööd pidevalt. Ta valmistas regesid ja vankreid. Lisaks sellele pidas Rudolf ikka talu koos Idaga. Kuna isa oli tööga tihti hõivatud ja ema tegeles talutöödega, siis pidi vend Albert minu vanaema tihti hoidma, aga see ei meeldinud Albertile. Aga Albertil oli üks kaval nipp. Ta tegi vahepeal minu vanaemale haiget ja selletagajärjel hakkas minu vanaema nutma. Nii tuligi Ida minu vanaema juurde ja hoidis teda edasi. Samal ajal Albert hiilis minema. Vanaemal on väga vähe meeles oma emast
Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Eks igaüks proovib ja siis otsustab, kas võiks teinekordki maiusrooga teha. Kuid saare peamine väärtus on tema hinnaline puit. See on kõvem kui tammel, väga kaunite aastarõngastega, sitke, veidi punaka varjundiga ning väga raske. Eelkõige on temast tehtud tugevat materjali nõudvaid esemeid: mitmeid tööriistu, põllutöömasinate osi, suuski ja teisi spordiriistu, vankreid, regesid. Kuid väga ilus on ta majade siseviimistluses, parketina, vineerina, laialt kasutatakse saare puitu mööbli valmistamiseks. Sageli võib saart kohata vanades parkides. Neis on ta väga kaunis oma suurte hõredate haraliste okstega. Ilu lisab seegi, et iseloomuliku lõhnaga mahla tõttu ei ole tal peaaegu kahjureid olemaski. Isegi seeni esineb tal vaid harva. Mõnikord võib kurja teha siiski talve käre pakane või kevadine hiliskülm
Tv = -------------- · Q m3, (6.2.2.3) l · t1 + t2 + t3 kus: t on vahetuse kestus min; te aeg ettevalmistusteks min; t1 ühe kilomeetri läbimise aeg mõlemas suunas min; t2 ja t3 peale- ja mahalaadimise aeg min; l keskmine veokaugus km. Hobukokkuveol kasutatavad veovahendid Puidu kokkuveol on kasutatud väga mitmesuguseid veovahendeid. Talvel kasutatakse kokkuveol palgikelkusid, regesid ning lohisteid, suvel vankreid, nende esi- või tagaosi, spetsiaalseid ratashaagiseid, kelkusid. Põhiliselt kasutatakse tänapäeval kummiratastega vankreid, poolvankreid, ja lohisteid. . Vankriga kokku vedades tuleb puit käsitsi peale ja maha laadida, mis on füüsiliselt raske ja aeganõudev töö. Jämedamaid palke ei suudagi mees tõsta. Laadimise kergendamiseks ning hoburakendi tööjõudluse suurendamiseks võib vankrile külge
taalrit ja edasi iga-aastaselt 1500. Venelased soovisid kohe raha saada, liivimaalased ütlesid aga, et nemad tulid alles täpsustama, et neil pole raha kaasas. Tsaar vihastas, liivimaalased lubasid erinevaid lahendusi, anda enda poolelt mõned inimesed panti. Venelased ei nõustunud ja sellega sai vene pool ettekäände sõja alustamiseks. 12.septembril lahkusid liivimaalased, tagasiminek oli raske, venelased takistasid tagasiminekut, ei leitud regesid, oli muid tehnilisi probleeme. Saadikud jõuavad tagasi alles 8.veebruaril. Liivimaa oli seetõttu teadmatuses. Teada on, et saadikutel õnnestus Novgorodist saata kiri Tartusse, et täielikku teadmatust siiski polnud. Venelased saatisid Liivimaale sõjakuulutuse. Jaanuari lõpus jõuab vene poole sõjakuulutusest teatav kiri Liivimaale, allkirjastatud oli see novembris. 16.saj Venemaal maanappus. Teenistuse eest maksti maaga. Tekib tõsine maa-nälg, maad on välja jagatud
muud vajaminevat: valjaid, nahku, rõivaid, kingaheinu, tohtusid, astjaid ja põdrasaane. Suvel võidi aidas ka magada. Erineva otstarbega aitasid võis majapidamises olla rohkesti: tavaliselt oli majapidamises vähemalt kaks aita - ühes säilitati toiduaineid, teises loomanahku ja rõivaid ning jalatseid. Kuid aitasid võis olla kuni kümme - näiteks eraldi aidad rõivastele, võrkudele, toiduainetele, jahule, lihale, kalale jne. Aida all hoiti põdrasarvi ja suvel põdrasaane ning regesid. Koltasaamid ehitasid Ida-Karjala eeskujul ka kahekorruselisi aitu, mille alumisel korrusel säilitati põdrasamblikku ja heina, ülemist osa kasutati teiste aitade kombel. Talvekülade ehitised olid tugevamalt ja hoolikamalt püstitatud ning ainult neis leidus näiteks lambalautu ja heinaküüne. Tänapäeval on saamidel vanadest elamuvormidest aktiivses kasutuses püstkojad, mida kaetakse enamasti presendiga, kuid erandjuhtudel ka näiteks läbipaistva kilega
lakke kinni hakata ja hüüdis jumalat ja inimesi appi. Keegi ei kostnud talle. Kauge kisa lõppes pea ja sepa ümber valitses jälle hauavaikus. 13 Toomapäeva on eestlased vanast saadik õnnetuse päevaks pidanud. «Toomas» tähendab mõnes köhas otsekohe surma ja hukatust, ja «Tooma 224 kange käsi» on katk. õlut ei julgetud sel päeval teha, sest et Toomast, see on surma, tõrde kardeti minevat. Vara hommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal, sõitis lossi õue. Voorivedaiad lõid silmanähtavalt koh-kuma, kui nad kõiki rüütleid ja sõjamehi juba nii vara täies sõjaehtes väljas nägid olevat. Suurem hulk regesid oli veel värava taga, kui viimane korraga maha lasti. Sõjamehed kargasid nüüd igast küljest voorivedajate kallale; need jõudsid vaevalt ehmatuse pärast karjatada, kui nad juba tükkideks raiutud olid. Nüüd hakati kottisid odadega läbi pistma. Mõnest kotist katsusid mehed välja ronida,
annaabi.ee 
