Referaat: Mis on muusika? (0)

Lasnamäe muusikakool
Mis on muusika?
referaat
08.11.2011
Muusika on helikunst
Muusika on helikunst ­ see tähendab, et muusika on kunstiliik, mis
kasutab helisid. Nii nagu maalikunst kasutab värve ja sõnakunst sõnu.
Raamatu tekst koosneb tähtedest. Muusika koosneb helidest. Tähti
kokku liites saame sõna, millel on oma tähendus. Helisid liites saame
muusika, millel ei ole mingit tähendust. Muusika on kunstiliik, mis ei
kujuta mitte midagi.
Kuidas nii, et ei kujuta midagi? Ometi, kui sa õpid mõnda pilli
mängima, kohtad kindlasti palasid pealkirjadega: "Karu", "Kägu" või
"Kass ja hiir". Tõepoolest, viiuliga võib järele aimata kassi näugumist ja
plokkflöödiga käo kukkumist, kuid me ei saa ühegi muusikainstrumendi
abil kujutada magavat kassi ja vaikivat kägu. Me võime kirjutada kirjust
angoorakassist, kelle vasak kõrv on pisut puretud luuletuse, joonistada
temast pildi, kuid me ei saa tema iseärasusi kujutada muusikas. Muusika
abil saab üksnes imiteerida (=jäljendada) hääli. Võime kujutada näiteks
kella tiksumist, aga mitte seisvat kella.
Muusika võib ka peegeldada meeleolu. Heliteos võib kõlada
rõõmsalt või nukralt, pidulikult või vallatult. Kui hakkad erialatunnis
õppima uut pala, tuleb pärast nootide omandamist hakata mõtlema ka loo
karakteri (=iseloomu) peale. Mõnikord annab selleks vihje loo pealkiri,
teinekord on lisatud kas eestikeelne või itaaliakeelne märksõna loo
algusesse. Kui kummastki abi pole, oskab nõu anda Sinu õpetaja.
Veel 19. sajandil arvati, et helilooming peegeldab helilooja tundeid: tema
rõõmu ja viha. Aga oletame näiteks, et heliloojalt tellitakse leinamuusika seoses
kuninga surmaga. Heliloojal on aga elus üliõnnelik periood - ta on just abiellunud
kauni noore naisega, palka anti juurde, lubati välisreisile jne. Kas ta peaks
leinamuusika kirjutamisest loobuma? Ei, sest ta teab kuidas leinamuusikat
kirjutada,
milliste vahenditega leinameeleolu muusikas luua.
Kui seda teost nüüd kunagi hiljem kontserdisaalis ette kantakse, peaks teoses
peituv leinameeleolu ka kuulajatesse üle kanduma ­ kas kogu kontserdipublik
peaks
nüüd nutma puhkema? Ei, hoopiski mitte, publik hakkab teose lõppedes hoopis
plaksutama. Nad on saanud muusikast kunstilise elamuse
Muusika on kõige vahetum kunst - ta ei vaja ei lõuendit ega
raamatulehti. Kui muusik improviseerib, elab ta tunde muusikainstrumendi kaudu
välja samal hetkel, kui kuulaja selle vastu võtab. Aga sellest
kunstist ei jää mitte midagi materiaalset (=käega katsutavat) järele.
Muusika kulgeb ajas
Kui kirjanik võib oma romaanis iga rea seitse korda maha tõmmata
ja kunstnik võib vale pintslitõmbe üle värvida, siis muusik ei saa
kontserdil parandada valesti mängitud nooti, sest selle noodi aeg on
möödas. Teosel on oma tempo, oma pulss millele peab alluma ja edas
minema. Heliteos nõuab ka kuulajalt aega vastuvõtmiseks. Sümfooniast
ei saa ettekujutust ühe hetkega pilku peale visates, nagu maalikunstist.
Teise inimese loomingu ettekanne, ehk interpretatsioon on samuti
kunst - nii teatrimaailmas, kui muusikas. Üks interpreet muusikateose
esitaja) mängib mingit Beethoveni sonaati ühtmoodi ja publik on
vaimustatud: "Küll ta mängis hästi!" Teine pianist mängib sama teost
hoopis teisiti ja publik on jälle vaimustatud. Kolmas mängib sonaati
samuti erinevalt, kuid publik on seepeale hoopis nördinud: "Kuidas ta
võib seda teost niimoodi mängida!"
Ka dirigent on interpreet. Tema pilliks on koor või orkester. Ka
kõige andekamad pillimehed peavad orkestris alluma dirigendi tahtele
(nagu teatris näitlejad lavastajale).
Kui muusik loob muusikat mängimise ajal, nimetatakse seda
improvisatsiooniks. Improvisatsioon on ettevalmistamata, hetkemeeleolu
põhjal loodud muusika.
Maailm on loodud helilisena
Vahel Sa istud mättal ja kuulad, et küll see ööbik laulab ikka ilusti!
Tegelikult ütleb ta aga võib-olla hoopis teisele ööbikule, et see siin on
minu territoorium ja kui lähemale tikud, läheb löömaks.
Nagu "helilooja" nimetuski ütleb, loob ta helisid, mitte noote.
Noodid on ainult abivahendiks, et anda interpreedile ettekujutus helilooja
mõtetes kõlavast muusikast. Komponeerides arvestab helilooja, kuidas
inimese kuulmismeel tema loodavaid helisid tajub - millisele pillile see
või teine partii kõige paremini sobib ja milline noot või akord teisele
järgnema sobib.
Heliteos ei sõltu ainult heliloojast. Oma osa on ka helilooja omaaegsel
muusikaõpetajal, ajastu maitsel, heliloojat ümbritseval keskkonnal, interpreedi
arusaamal teosest, pillimeistri oskustel jne.
Aastasadu samastati muusika mõistega helilooja poolt loodud
heliteoseid või rahvaviise. 20. sajandil aga muusika tähendus laienes ning
muusikaks võib nimetada ka seda osa helide-maailmast, mida me
hetkel kuulame. Kärestikuline oja, linnulaul, isa habemeajamismasin -
kõik võib olla muusika! Kui perenaisel kõlab aga pannkoogiküpsetamise
taustaks köögiraadiost Beethoveni sümfoonia, kuid perenaine seda ise ei
kuula, ei ole see tema jaoks muusika, vaid mürataust.
Kasutatud leheküljed:
1. Google.ee
2. Koolielu.ee