1. Realism -19 sajandi 30 aastatel Olemus: Hakati kujutama ümbritsevat elu ja püüti teha seda teha ilma liialduste ja ilustusteta, võimalikult tõepäraselt. Kirjanikud asusid kriitiliselt uurima sotsiaalset olustikku, tõid avalikkuse ette ajastu pahesid, lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak, mille alusel kujunes sajanadi keskpaiku uus kirjandussuund realism. See vastandus oma eelkäijale-romantismile. Püüti kujutada tõelisust nõnda, nagu seda näevad tavalised inimesed. Realismi kui üldise loomingusuuna või- tüübi arengusse on andnud oma osa paljude eelnevate ajastute kirjanikud ja kunstnikud. Juba antiikkirjanduses võib täheldada mitmesuguseid realismi vorme: jumalatel ja titaanidel olid kõik inimlikud voorused ja pahed, väärtused ja puudused, samuti on tõetruult kujutatud tolleaegset tegelikkust.
Hakati kirjutama ümbritsevat elu ja püüti seda teha ilma ilustamata, ja liialdusteta. Püüti olla võimalikult tõepärane. Kirjanikud uurisid kriitiliselt sotsiaalset olustikku, tuues avalikkuse ette ajastu pahelisust lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak. Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus, tõepärane pilt tegelikkusest, täpne usutav elutruu miljöö, sündmustiku asjalik rahulik kulg, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs, objektiivsus, kangelasteks on harilikud inimesed, kasutatakse tavalist keelt, välditakse ülespuhutust või liigset kunstipära, oluliseks saab individuaalse ja tüüpilise ühtsus, loomingu ainet ammutatakse sageli arhiivimaterjalidest kohtuprotokollidest teaduskirjandusest ajakirjandusest jne, omane on stabiilusu kord argipäevasus, kõrvale jäävad suured igavesed väärtused ja idealistlikud unistused. Kaks põhiperioodi:
romantilisust, erakordsete inimeste ebatavaliste kirgede kujutamist Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus, tõepärane pilt tegelikkusest, täpne, usutav, elutruu miljöö, sündmustiku asjalik ja rahulik kulg, teoste ülesehituses arvestatakse vaid nähtavaid fakte ja nende omavahelisi suhteid, mida õpitakse tundma kogemuste kaudu, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs, objektiivsus- autor seisab otsekui kõrval, kangelasteks harilikud inimesed, nende saatuse kujutamisel rõhutatakse ümbritsevat, kasutatakse tavalist keelt vältides liigset kunstipära. Oluliseks saab individuaalse ja tüüpilise ühtsus. Otsitakse ja leitakse uusi kujutamisvahendeid, loomingu ainet ammutatakse sageli arhiivimaterjalidest. Realismile kui kirjandussuunale on omane stabiilsus, kord, argipäevasus, kõrvale jäävad
3. ,,Madame Bowary" 4. ,,Isa Goriot" 5. ,,Vanamees ja meri" 6. ,,Läänerindel muutusteta" 7. ,,Palat nr. 6" · Romaani2 1. ,,Külmale maale" 2. ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" 3. ,,Mäeküla piimamees" 4. Tõde ja õigus" I köide 5. ,,Kõrboja peremees" 6. ,,Toomas Nipernaadi" 7. ,,Ekke Moor" Realism Realism on tulnud ladina keelsest sõnast reàlis, mis tähendab reaalset, käega katsutavat. Kirjandus vooluna paigutab realism aja piiridesse 18301870. Realistide eesmärgiks oli kujutada elu nii nagu see tegelikult oli. Kõigi tema tumedate ja päevavalgust kartvate külgedega ilma liialduste ja ilustusteta. Kirjanik pidi ümbritsevat olustikku uurima ja seda raamatus võimalikult tõepäraselt kujutama. Kujutati tüüpilisi karaktereid tüüpilistes olukordades. Realism kajastas äärmist sotsiaalset ebavõrdsust, kuritegelikku allmaailma ning raha ja võimuahnusest väärastunud inimest
Väga paljud asjad mida me uueks peame, on ikkagi mingil moel vanad. Johann wolfgang Goethe maailmakirjandus: inglismaa, prantsusmaa, saksamaa. Keskendume kirjanduse põhitüübistikule. Ameerika Euroopa kultuuriline käepikendus. Juri Lotman oli väga pädev kirjandusloolane kes kõiki perioode hästi tundis. Ei olnud perioodi mida ta ei oleks tundnud. Tema semiootikateooriat oli ta võimeline looma tänu oma laiadele teadmistele. 19.sajandil oli neli kirjandusvoolu: romantism, realism, naturalism ja sümbolism. Romantism ja realism on selle ajaperioodi peamised voolud, naturalism ja sümbolism on nende edasiarendused sest neil on palju ühiseid jooni. Prantsuse sümbolism on eesti jaoks olnud väga tähtis. 19.sajand on see sajand milles tunneme iseennast ära. Selleks ajaks on saanud 18. sajandil loodud uus ilmakord jalad alla. Sinna vaadates peaksime end ära tundma. Siin on see juur ja algus. 19. sajandi alguseks on olemas industriaalühiskond oma põhitunnustega. 19
lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino- Lilled" (Vainulilled) 1866. aastal ja sellele järgnev "Emmajõe Öpik" (Emajõe ööbik) 1867. aastal. Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidend ,,Saaremaa onupoeg",1870, on mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid täiendatud siiski Koidula mõtetega ja kohandatud Eesti oludele. 2. H.de BALZAC ,,ISA GORIOT" Tegevus toimub inetus, räämas vaestekodus paralleelselt rikaste mõisate ning uhkete häärberitega. Lahendatakse nii rahalisi, positsioonilisi kui ka perekondlike probleeme. Tegevus toimub Prantsusmaal Pariisis , 19. sajandil proua Vauquer' ,,perekondlikus" pansionis. Tolleaegne ühiskond nagu ka see pansion oli räpane. Lagunenud, kulunud ja katkised asjakesed selles pansionis, võiks kõrvutada selle ühiskonna inimestega. Iga teine oli
Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline romaan, psühholoogiline romaan jne. Romaanil on omakorda alaliigid: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne. · jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin). · novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton). Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte "Iliase" ja "Odüsseiaga". Dramaatika Draama kreeka k `tegevus'. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks,
- romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga (Boccacio, Maupassant, Tšehhov, Valton). Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse eeposte „Ilias” ja „Odüsseia” juurde. LÜÜRIKA: (kreeka k lyra – keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss = luulerida, stroof = salm
surma. Selles teoses oli autor käsutanud allikana d'Artagnani ja tema kolme musketärist sõbra elu ja tegevuse kohta käivaid dokumente. Tema raamatus esinevad läbisegi reaalsed faktid ja kirjanduslikud väljamõeldised. Nii näiteks kõneldakse «Härra d'Artagnani memuaarides. ..», et kolm musketäri olid vennad, kuigi autorile oli väga hästi teada, et nad pärinesid eri aadliperekondadest. «Härra d'Artagnani memuaaridest...» ammutas Dumas hulgaliselt üksikasju XVII sajandi kommete kohta, võttis sealt oma kangelaste nimed, episoodi d'Artagnani reisist Pariisi, intriigi mileediga, soovituskirja röövimise fakti, kardinali kaardiväelaste kujud, d'Artagnani astumise des Essarts'i väeossa. Samast teosest olid võetud ka andmed d'Artagnani teenistusest Mazarini juures, gaskoonlase reis Inglismaale ja tema osavõtt Fouquet' arreteerimisest. Ühest teisest teosest («Prantsuse õukonna poliitilised ja armuintriigid») laenas Dumas episoodi teemantidega
Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest. O on tark ja lepib kosilaste omastega. Sellega lõppes eepos. Eeposes kasutatakse palju epiteete. Achilleuse kohta kasutatakse 46 epiteeti. On palju korduvaid värsse (1/3). Ülistatakse sõjamehe vaprust, arukust, kõneosavust, austust jumalate vastu. Tema eeposed on nö antiikaja realism. Mõlemas eeposes kasutatakse heksameetrit vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid (3 + hingetõmbekoht ehk tsesuur + 3) 4. A. GAILITI ELU JA LOOMING, NOVELLI ,,PUNASED HOBUSED" ANALÜÜS 9.01 1891-5.11 1960 Sündis 1891 Tartumaal Kuiksillai Laatre mõisa lähedal. Isa lätlasest puusepp, ema pärit saksastunud Stambergide perekonnast. Koduseks keeleks läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
