Leemet oli ju ka ainus mees perekonnas ning seega pidi ta ka Salme ja Mõmmi asju korda ajama, et need lahku ei läheks. Leemetile ei meeldinud kuulda, et ta ainus mees peres on, aga ema heameeleks pidi ta seda kuulama. Leemet oli ju siiski viimane mees, kes elas metsas, sest tema ju polnud äraandja. Ta ei tahtnud külasse elama minna, kuna see oli Jeesus Kristuse maa ning tema oli Saatan. Leemet ja tema vanaisa olid viimased sõjamehed, kes julgesid raudmeestele vastu hakata ning neid tappa. Leemetil vedas alati, keegi päästis teda ikka ja jälle, tähendab et ta oli loodud elama. Ta nägi, kuidas Ints tapeti ning enam polnud ju ussisõnadest kasu, kuna polnud ju enam ussegi, kellega rääkida. Leemet oli täiesti tuim, ta ei mõtelnud enam mitte millelegi, sest millelgi polnud enam tähtsust. Ehki, kui teda hakati tapma, siis surra ta ei tahtnud. Leemet oli ka viimane, kes nägi Rohelist Konna.
Leemet sai aru, et ta armastab Hiiet. Nad läksid ühele saareme, kus leidsid koopa ja püüdsid jänese. Hiie valmistas süüa ja Leemet oli kaugemal. Äkki keegi krahmas tal jalast. See oli ta vanaisa. Suur imestus. Nad rääkisid. Hiie kutsus juba Leemetit sööma. Ptk. 22. Hiie algul ehmus, kui nägi vanameest. Söödi koos. Vanamees ei osanud käis, ta roomas, kuna tal polnud jalgu, neid ju raiuti ja teda visati merre, kuid hüljed tõid ta saarele ja vanamees unistas ikka veel raudmeestele tagasi anda. Ta oli paljusid inimesi, kes juba saarele olid tulnud, et siia midagi ehitada, tapnud, hammustades neid oma mürgihammastega. Vanamehel elas Saaremaal tuttav. Leemet ja Hiie sõitsid paadiga saaremaale, et sellelt tuttavalt saada vanaisale tuulekotte, et vanaisa saaks lennata ja raudmeestele tagasi teha. Nad ujusid paadiga päri aeglaselt. Öösel jäid magama. Hommikul märkasid, et nende ümber on midagi karvast ja said aru, et on end öösel mässinud hiigelsuure
leidnud teda. Hiiet otsides kohtus Leemet Magdaleenat ning naad veedsid koos toredasti aega. Kui Leemt koju tagasi jõudis rääkis ema , et Ülgas tahab haldjatele tuleriidal ohverdada noore Hiie et seeläbi metsaelu parandada. Leemet võtis Hiie kaasa ja põgenesid. Nad jõudsid saarele. Keegi haaras Leemeti jalast. See oli jalutu, mürgihammastega vanamees Leemeti vanaisa Tölp. Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele saarele kandnud. Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega.Vanaisa palus lastel endale tuua tuulekott mida ka lapsed tõid. Selle ajajooksul kui lapsed ära käisid tappis vanaisa Ülgase ning lapsed võisid lälle koju minna. Koju lõudes rääkisid nad kõigile abielu plaanist. Pulmapäev ründasid hundid Hiiet ja tapsid
Leemet oli ju ka ainus mees perekonnas ning seega pidi ta ka Salme ja Mõmmi asju korda ajama, et need lahku ei läheks. Leemetile ei meeldinud kuulda, et ta ainus mees peres on, aga ema heameeleks pidi ta seda kuulama. Leemet oli ju siiski viimane mees, kes elas metsas, sest tema ju polnud äraandja. Ta ei tahtnud külasse elama minna, kuna see oli Jeesus Kristuse maa ning tema oli Saatan. Leemet ja tema vanaisa olid viimased sõjamehed, kes julgesid raudmeestele vastu hakata ning neid tappa. Leemetil vedas alati, keegi päästis teda ikka ja jälle, tähendab et ta oli loodud elama. Ta nägi, kuidas Ints tapeti ning enam polnud ju ussisõnadest kasu, kuna polnud ju enam ussegi, kellega rääkida. Leemet oli täiesti tuim, ta ei mõtelnud enam mitte millelegi, sest millelgi polnud enam tähtsust. Ehki, kui teda hakati tapma, siis surra ta ei tahtnud. Leemet oli ka viimane, kes nägi Rohelist Konna. Elukat, mida ta oli terve elu näha
Vanaisa oli viimane mees, kellel olid mürgihambad ning kes võitles koos Põhja Konnaga raudmeeste vastu. Vanaisa väsimatus ning töö eesmärgi nimel viitab muistsete eestlaste tugevusele, kes võitlesid oma maa eest nii ka vanaisa, kogudes raudmeeste luid, et nendega tiivad ehitada ning võitlust jätkata. 7 Tsitaat: ,,Ma ei kavatse ju siia saarele surra! Mul on kindel plaan raudmeestele veel kibe lahing anda. Langen neile taevast pähe nagu välk ja kolgin neil ajud välja. Ah nemad raiuvad mul jalad otsast ja viskavad merre! Mingu perse, selliste lapsetempudega nad minust küll lahti ei saa. Mina ei anna kunagi alla!" Leemet võrdles ennast pidevalt onu Vootele ja vanaisaga ning pidas end nendest nõrgemaks. Tsitaat: "Mingis mõttes meeutas ta mulle onu Vootelet, ehkki muidugi palju metsikumal kujul
Leemeti. Nad tapsid külaelanikud. Johannes aga pääses. Leemet ja Tölp alustasid sellega oma sõjaretke, retke kogu maailma vastu, kahekesi. Nad põletasid kloostreid, tapsid munkasid ja raudmehi, ettesattuvaid juhuslikke külaelanikke jne. Lõpuks suutsid raudmehed nad peatada. Vanaisa tapeti, kuid Leemeti suutsid päästa Pirre ja Rääk, kes nägid puu otsast toimuvat ja otsustasid oma sõbra päästa. Päästjateks olid inimahvide kasvatatud täid, kes raudmeestele juustesse ronisid ja neid merre ennast uputama sundisid minema. Leemetil polnud enam midagi alles. Talle meenus Salme, kes pidavat Mõmmiga veel oma koopas elama. Mõmmi oli halvatud ja täielikult ülerasvunud, ta ei jaksanud ennast liigutada, et isegi oma loomulikke vajadusi rahuldada. Koobas haises ja Salmegi oli palju paksemaks muutunud. Leemet ei tahtnud sinna jääda ja läks metsa, kus kohtus Meemega
Ta oli pääsenud vanemate ikkest. Hiie võttis end paljaks ja hüppas vette. Leemet tundis küll piinlikust, kuid järgis Hiie eeskuju. Lõpuks heitsid nad alasti paadipõhja ja suudlesid. Nad jõudsid saarele. Leemetist oli järsku saanud naisemees. Keegi haaras Leemeti jalast. See oli jalutu, mürgihammastega vanamees Leemeti vanaisa Tölp. Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele saarele kandnud. Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega. 22. Et lennata, selleks oli vanaisal vaja tuult. Nõnda saatis ta lapsed järgmisel hommikul Saaremaale tuuletarga Möigase juurde tuulekotti tooma. Kingituseks andis kaasa mõned peekrid.
jutukamaks. Ta oli pääsenud vanemate ikkest. Hiie võttis end paljaks ja hüppas vette. Leemet tundis küll piinlikust, kuid järgis Hiie eeskuju. Lõpuks heitsid nad alasti paadipõhja ja suudlesid. Nad jõudsid saarele. Leemetist oli järsku saanud naisemees. Keegi haaras Leemeti jalast. See oli jalutu, mürgihammastega vanamees Leemeti vanaisa Tölp. Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele saarele kandnud. Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega. 22. Et lennata, selleks oli vanaisal vaja tuult. Nõnda saatis ta lapsed järgmisel hommikul Saaremaale tuuletarga Möigase juurde tuulekotti tooma. Kingituseks andis kaasa mõned peekrid. Hiie ja Leemet kohtasid suurt kala Ahteneumioni, kes iga saja aasta tagant
35.peatükk Nad läksid sõtta. Kahekesi maailma vastu, neil polnud midagi kaotada. Nad võitlesid kui hullud ja vaenlasi langes loogu. Vanaisa oli justkui Põhja Konn õhus laastamistööd tegemas. Nad said aru, kui mõttetu on võitlus, aga lahingukihk oli neil veres. Eriti tapeti raudmehi ja pärast valmistas vanaisa kõikidest pealuudest karikaid. Ühe raudmeeste kantsi vallutasid nad nii, et Leemet kihutas taltsutatud kümme karu, kes seal elasid, raudmeestele kallale. Karud olid muidu oma eluga väga rahul, neid toideti kindluses ja õpetati tantsima. Aga Leemeti ussisõnad panid nad märatsema ja karud murdsid rüütlid maha. Siis panid Leemet ja vanaisa kantsi põlema. Karud aeti metsa. Järgmiseks vallutati käigu pealt mungaklooster, kuna mungad lootsid ainult jumala abile. Too neid aga kuulda ei võtnud. 36.peatükk Varsti jõudsid nad ringiga kodumetsa tagasi. Leemet ei tahtnud oma kodu vaatama minna. Milleks
tappis, oma tiivad viimistles ja nüüd siia lendas - vanaisa kutsus Leemetit endaga sõdima, tahtis enne ka pereliikmed üle vaadata, kuid sai teada, et kõik on surma saanud, niisiis nad läksidki kaugele ära 35. - Leemet ja vanaisa läksid sõtta, kuigi keegi neid enam tagasi ei oodanud ja keegi neid võite ei vajanud, see oli ainus, mida nad uues maailmas teha oskasid, Leemet mõistis, kui mõttetu on nende võitlus, aga tal oli ükskõik - põhiliselt keskendusid nad raudmeestele ja kitsede ja põtrade abil nende tapmisele, vanaisa tegi iga tapetud mehe peast peekri - nad võtsid sihtmärgviks raudmeeste kindluse, kuna kindluses oli ka karusid, plaaniti nemadki appi võtta ussisõnade abil, karud küll tõrkusid, sest neile meeldis elu kindluses, kuid ussisõnade vastu nad ei saanud - karud hakkasid laamendama ja kui pea kõik olid surnud, läksid Leemet ja vanaisa ning viisid
Õhtuks leiti koobas, valmistati lõkke ja siis juthus midagi eriti kummalist. Nimelt tli Leemeti mürguhammastega vanaisa välja ja peale algset kohkumust ja ettevaatliku sõjahoiakut räägiti üksteisele mis toimub. Leemet rääkis perest ja raudmeeste jätkuvast külastamisest, vanaisa aa rääkis kudas ta siia saarele hüljese poolt toodi ja kuidas ta on siin ükshaaval saarele sattujaid maha võtnud, et nende luudest ehitdad endale tiivas nii, et saaks lennata raudmeestele kättemaksma. Hommsel päeval räägib vanaisa kuidas ta ilma alakehata on ehitanud kivist maja selle jaoks, et vaenlaste rünnakuid taluda ning näitba ka oma peadluudest kooritud anunmaid, sest vanaisa ei lase millegil raiskmu minna. Kuid tutvustab ta ka samuti ühe probleemi, nimelt on tal vaja tuulekotti sõbralt tuule taltsutajalt Möigaselt, ja seda tooma peavad Saaremaale minea Hiie ja Leemet. Koos korraliku toidumoonaga mis vanaisa ette val,istas asusid nad teeled ja jõudsid
annaabi.ee 
