Ta oli üks mõjukamaid 20. sajandi teadusfilosoofe, kes kirjutas palju ka sotsiaal- ja poliitikafilosoofia teemadel. Popperit tuntakse kõige rohkem selle järgi, et ta lükkas tagasi klassikalise arusaama teadusest, esitas teaduse ja mitteteaduse eristamiseks väidete ja teooriate kriteeriumi ning kaitses liberaalset demokraatiat ja ühiskonnakriitika põhimõtteid, mis tema arvates teevad võimalikuks eduka "avatud ühiskonna". Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist (teadmine põhineb kogemusel) ja induktsionismist(teadus saab alguse vaatlusest). Popper ründas induktsionismi ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Popper väitis, et ilma teooriata pole võimalik vaatlusi teha. Vaatlus aga peab lähtuma mingist
Üldiselt oli see tekst oma ehituselt lihtsam kui paljud teised filosoofilised tekstid, seega võimaldas see teksti sisu lihtsamini mõista. Arusaamatuks jäigi see, kas autori eesmärk oli lihtsalt empiriste rünnata /kritiseerida või konkreetselt arutleda sellest, millised on allikad, millel tasuks tugineda. III. osa: Descartes uskus, et kui ta mõtleb, järelikult on ta olemas. Ta oli ratsionalist, Popper oli samuti ratsionalist, kuid tema filosoofiat võib pigem nimetata kriitiliseks ratsionalismiks. Arvan, et Karl Raimund Popperit ei rahuldanud Descartes`i üldkehtiva alus, sest ta oli ka ise ratsionalist ja tema jaoks oli Descartesi üldkehtiva alus liialt pinnapealne.
sai Christchurchis Uus-Meremaa ülikooli Canterbury University College'i filosoofialektoriks. Aastal 1946 asus ta elama Inglismaale, saades õppeasutuse London School of Economics and Political Science juures loogika ja teadusliku meetodi lektori koha. Aastal 1969 tõmbus Popper akadeemilisest elust tagasi, kuid jäi kuni surmani intellektuaalselt aktiivseks. Ta suri 17. septembril 1994. aastal Londonis. Popperi filosoofia Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil
saj olid need institutsioonid Prantsusmaal palju mõjukamad kui Inglismaal. See kõik viis 1789.a revolutsioonini. RATSIONALISM Kuigi John Locke oli oma filosoofialt empiirik, arvas ta, et nii usk Jumalasse kui ka teatud moraalinormid peituvad inimese mõistuses, see mõte sai prantsuse valgustusfilosoofia tuumaks. Sarnaselt vanaaja humanistidele oli enamikul valgustusfilosoofidest vankumatu usk inimese mõistusesse, seetõttu on paljud prantsuse valgustusaega nimtanud lihtsalt ratsionalismiks. Uus loodusteadus väitis, et loodus on mõistuspäraselt korraldatud. Valgustusfilosoofid pidasid oma ülesandeks panna alus sellisele moraalile, religioonile ja eetikale, mis oleks vastavuses inimese muutumatu mõistusega; sellest kasvaski välja valgustusidee. VALGUSTUSIDEE Pidi algama laiade rahvahulkade ,,valgustamine", ühtlasi oli see ka parema ühiskonna eeltingimus. Arvati, et viletsuses ja rõhumises on süüdi teadmatus ja ebausk
ja iidolite maa peale toomiseks ning rohkete tavateadmiste ja võltskujutuste väljanaermiseks. 3. Voltaire sattus mitmel korral vanglasse oma nõelteravate värsside ja epigrammide pärast. Teosed: ,,Oidipus", ,,Henriaad", ,,Filosoofilised kirjad", ,,Zadig", ,,Mikromegas", ,,Kohtlane", ,,Candide ehk Optimism". Preisi kuningas Friedrich II kutsus ta 1750. aastal oma õukonda. Voltaire'i filosoofia põhijoont võib nimetada skeptiliseks ja mõõdukaks ratsionalismiks. Inglise deistide jälgedes uksus ta Jumala olemasolu kogu elu algtõukena ja maailma mõistuse kehastusena, eitades samal ajal kiriku institutsiooni ja nähes selles pigem vaimupimeduse levitajat. Ta suunas oma kriitika kiriku vägivallategude paljastamisele ning võitles idealiseeriva ratsionalismi kui ka vulgaarmaterialismiga. Ei uskunud inimese sünnipärast headust. ,,Zadig ehk Saatus" alapealkirjaga ,,Idamaine lugu" pöördub Voltaire idamaise eksootika poole.
" Selle peale olevat Wittgenstein vihasena roobi maha visanud ja ust paugutades ruumist välja tormanud. Braithwaite'i väitel Wittgenstein lihtsalt rookis ägedalt tuld. Aastal 1969 tõmbus Popper akadeemilisest elust tagasi, kuid jäi kuni surmani intellektuaalselt aktiivseks. Ta suri 17. september 1994 London East Croydonis 5 Popperi filosoofia Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad
b) Valgustuse teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Kuulutasid vabaduse ja võrduse ideed, mõttevabaduse ideed. c) Kirjandust ja kunsti pidasid valgustajad ühiskonna arengus tähtsaks teguriks. Peaaegu kõigis oma teostes propageerisid nad uusi ideid ning lõid selleks isegi uudse kirjanduszanri- filosoofilise jutustuse ja romaani. 2. tähtsamad esindajad koos nende ettekujutusega ideaalsest riigikorrast! Voltaire filosoofia põhijoont võib nimetada skeptiliseks ja mõõdukaks ratsionalismiks Voltaire ei uskunud inimese sünnipärast headust, vaid uskus, et maailma ja inimesi saab parandada hariduse teel.Unistas valgustatud valitsejast, kes teeb oma riigist õigluse riigi. Ta võitles sallivuse ja kodanliku avalikuse eest ja katoliku kiriku võimu vastu. Riigikorra ideaaliks oli valgustatud absolutism. Rousseau Kultuur on kahjulik inimesele, rikub inimese ära.Haridusest tulevad kõik pahed.Ideaaliks on "metslane", kes on füüsiliselt terve, teeb rasket tööd ja ei ole haritud
Empiristlik suund kaldus taandama mõistus- tunnetust pelgalt võimele kombineerida ja võrrelda meelte andmeid. Empiristide arusaama kohaselt on see võime iseendast passiivne ja ilma objektiivse sisuta ning aktualiseerub üksnes peale seda, kui meeli mõjutatakse. Seisukohta, mille kohaselt mõistus on võimeline ilma meelte andmetele toetumata kujundama objektiivset kehtivust omavat teadmist ning see mõistustunnetus on teadmise esmaallikas ja tõesuse kriteerium, nimetatakse ratsionalismiks. Too lähenemine käsitleb mõistust aktiivse, spontaanse tunnetusvõimena. Mõistagi on ka ratsionalistid seisukohal, et juhul kui sellise tunnetuse objektiks on meeleliselt tajutavad nähtused, peavad selle tulemused leidma lõppkokkvõttes kinnitust meelte andmetest. Jutt on mitte teadmise elementidest, vaid allikast. Loomulikult on loodusteaduslik teadmine empiirilise sisuga teadmine ja selles ei olnud empiristide ja ratsionalistide vahel arusaamade erinevust
Descartes oli arvamisel, et on olemas kolmesugused ideed ehk mõisted: 1) Sünnipärased-jumala-idee, Cogito,ergosum 2) Juurdetulevad ideed- moodustame kogemusest, mida tajume meeltega 3) Enda poolt moodustatud ideed- neeed mõisted ja kujutlused, mida me moodustame fantaasia abile Descartes leiab, et sünnipärased ideed on sõltumatud kogemustest ja seega ka meelte tajudest, nendeni jõuab mõistuse ja mõtelmise abil. Sellepärast nimetatakse Descartes´i õpetust ratsionalismiks. 6. Võrdlus teise filosoofiga 13 Otsustasin teha oma võrdluse Rene Descartes'i ja George Berkeley kohta. George Berkely (1685-1753) oli Iiri teoloog ja filosoof. Ta esindas idealismi, nimetades oma arusaama immaterialismiks ning eitas mateeria olemasolu. Rene Descartes (15961650) oli aga Prantsuse filosoof, kes esindas interaktsionismi, arvates, et hing ja keha mõjutavad üksteist.
kõik allikad võivad mõnikord eksitusse viia. Ning seetõttu soovitan allikate järele pärimise asemel küsida hoopis teisiti: “Kuidas suudaksime leida ja kõrvaldada vea?” [seals., lk. 1846] Popperi üldine vastus sellele küsimusele on: “Uurides kriitiliselt teiste teooriaid ja oletusi ning – kui suudame end selleni arendada – omaenese teooriaid ja oletusi kritiseerides” [seals., lk. 1847]. Oma filosoofilist positsiooni nimetab ta kriitiliseks ratsionalismiks (mis erineb oluliselt traditsioonilisest ratsionalismist) ning annab sellele järgmise kokkuvõtva formuleeringu: “minu vastus küsimusele “Kust te teate? Millisest allikast on pärit või millele toetub teie väide? Missugused vaatlused on teid selleni viinud?” oleks: “Ma ei tea, mu väide on vaid oletus. Ärge muretsege allikate pärast, kust ta võib pärineda – võimalikke allikaid on palju ja pooli neist ei
väljendugu see siis pikkades väliskomandeeringutes või kahtlastes korteri(kinnisvara)tehingutes. * * * Ratsionaalsuse mõiste ise ehk ratsionaalne majanduslik käitumine on neo-klassikalise koolkonna nurgakiviks. Neo-klassikaline majanduskoolkond on alates majandusteadlasest Alfred Marshallist olnud domineerivaks koolkonnaks kaasaegses majandusteaduses 5. Vahel nimetataksegi neo-klassikalist majandusteooriat majanduslikuks ratsionalismiks. Samal ajal on tegemist küllaltki deterministliku ja mehhaanilise käsitlusega, kus inimesed toimivad analoogiliselt Newtoni formuleeritud seadustele laskmata end segada välistest häirijatest. Ratsionaalses maailmas kehtivad mitmed sageli eluvõõrastena tunduvad eeldused: 1) tegemist on täiusliku konkurentsiga; 2) kõikidel inimestel on turu kohta täiuslik informatsioon (ostja teab täpselt,
Selline kriitiline analüüs peaks viima vastusele, mida ta otsib. 2. Seminar. 1-5 prg Metafüüsika eripära ja tema võimalikkus. 19-38 lk. Küsimus: mis on metafüüsika eripära?(?) Võrrelda teiste teadustega. Metafüüsikat vaadeldi teiste teadustega. Leida eripära teistest teadustest. Tuuakse välja kolm kriteeriumit: objekt, tunnetusallikas ja tunnetusviis. Küsimus allika järele ehk kus meie teadmised pärinevad. Teadmise allikaks jagunevad empirismiks ja ratsionalismiks. Räägitakse metafüüsilisest tunnetusest ehk tunnetus ei saa olla kogemusest lähtuv ja mõistusest, sest metafüüsika tähendab, et „teiselpool füüsikat“ ehk kogemusest väljaspool(mõistus ja aru tunnetusallikateks). See ongi erinevus. Metafüüsika-allikas on puhas mõistus (üheks eristuseks teadustest, aga mitte kõigist). Tunnetusallikate küsimus ei erista nt metafüüsikat matemaatikast. Peame siis edasi tunnetusviise eristama
Mõne aja pärast tema olukord kõrgemates sfäärides paranes, mees valiti ka Prantsuse Akadeemiasse. Kogus kuulsust välismaal ning Preisi kuningas Friedrich II kutsus ta oma õukonda. Friedrich osutus aga hirmuvalitsejaks ning soovimata kauem osa võtta 'valgustatud' näitemängust, lahkus Voltaire keisri õukonnast. Kolis Sveitsi, kus jätkas oma võitlust tagurlusega. Voltaire'i filosoofia põhijoont võib nimetada skeptiliseks ja mõõdukaks ratsionalismiks. Inglise deistidest mõjutatuna uskus ta Jumala olemasolu kogu elu algtõukena ja maailma mõistuse kehastusena, kuid kirikut kui institutsiooni nägi pigem vaimupimeduse levitajana. Voltaire'i kriitika põhiteravik oli suunatud kiriku vägivallategude paljastamisele. Filosoofiliste tööde kõrval jättis endast maha ka ilukirjanduslikku loomingut (eeposemahulised poeemid, tragöödiad). Siiski peetakse tema kirjanduslikuks pärandiks filosoofilisi jutustusi. Jutustuses
annaabi.ee 
