Raskolnikov on Peterburi produkt (0)

Sel ajajärgul, kui Raskolnikov elas Peterburis, oli Venemaa väga kriminaalne paik. Dostojevski on kujutanud seda kohutavat maailma oma teoses “Kuritöö ja karistus “, kust saab aimu mõrvadest, prostitutsioonist, enesetapudest, vägivallast ning üldisest eluolust. Teame, et ühiskond mõjutab inimese käitumist ja väärtushinnangute väljakujunemist. Võib öelda, et Peterburis elavad inimesed olid ebakindlamad ja egoistlikumad, kui näiteks harmoonias ja korras elavad.
Juba see, et Raskolnikov jagas inimesed harilikeks ja haruldasteks, annab aimu, et ka ta pidas end haruldaseks , kellel on lubatud tappa. Tuhat heategu pidi lunastama ju ühe kuriteo. Selline mõtlemine on silmnähtavalt egoistlik ja ebainimlik.
Kindlasti Raskolnikovi muutumist Peterburi produktiks soodustasid nii ühiskond, kui ta mõtteviis, aga ka inimesed, kellega ta kokku puutus.
Üks hea tegelaskuju, kes sundis Raskolnikovi hiljem üles tunnistama, oli Sonja . Sonja oli sügavalt usklik, kuid olude sunnil hakkas siiski oma keha müüma, et vaest isa koos perega ülal pidada. Ta oli heatahtlik ja mõistev. Neiu oli esimene, kellele Rodja rääkis mõrvast. Ning isegi siis ei lükkanud Sonja Raskolnikovi endast eemale. Hoopis vastupidi, ta läks Siberisse kaasa, kus Raskolnikov sunnitööd tegi.
“ “Siis sa ei jäta mind maha, Sonja?“ küsis Raskolnikov.
“Ei, ei; kunagi ega kuskil!“ karjatas Sonja. “Tulen sinuga, igale poole tulen! Oh issand ! Oh mind ünnetut .Ja miks ei tundnud ma sind varemini! Miks ei tulnud sa enne siia? Oh issand!“ “
Sonja suutis oma headusega ka Raskolnikovi paremaks muuta, sest mees otsustas lõpuks kõik üles tunnistada. Kui poleks olnud Sonjat, siis võib olla ei oleks Rodja kunagi politseisse läinud.
Samuti oli Raskolnikovi õde ja ema head, isegi natuke naiivsed. Vähemalt Pulheeria Aleksandrovna oli. Rodja armastas Dunjat ja Pulheeriat ning nemad teda. Nad toetasid ülikoolis õppivat sugulast nii palju kui vähegi võimalik.
Palju abi oli Raskolnikovi tudengist sõbral Razumihhinil, kes võitis ajapikku ka Dotja südame. Ta ravis Raskolnikovi haiguse ajal, hoolitses kohusetundega Rodja õe ja ema eest. Sai kõigiga hästi läbi.
“Razumihhiniga oligi võimatu teises vahekorras püsida, sest ta oli haruldaselt rõõmus, seltsiv , heasüdamlik ja lihtne noormees . – – – Razumihhin oli veel selle poolest tähelepanuväärne, et teda ei kohutanud kunagi mingisugused äpardused. “
Kuigi palju suurem mõju Raskolnikovile olid Peterburis elavad salakavalad inimesed, kes mõjutasid teda nii enne kui ka pärast mõrva.
Esimesena meenub kohe Porfiri Petrovitsh, kes oli politseiametnik ning nägi palju vaeva, et tõestada, et Raskolnikov on liigkasuvõtja j a ta õe mõrvar. Proovis kogu aeg kavalusega Rodjat vahele võtta.
Teiseks võib nimetada Pjotr Petrovitsh Luzinit, kes oli teose algupool Raskolnikovi õe peigmees, kui juba siis ei soovinud vend õe abielu. Hiljem selgub , et Luzin on vaid valelik, omakasupüüdlik inimene. Ta käitus väga jultunult, ähvardas Dunjat ning pidas end teistest tähtsamaks. Samuti oli temast inetu lavastada Sonja vargaks.
Esimesel kohtumisel , kui kõik neli inimest: Raskolnikov, Avdotja,Pulheeria, Luzin, kokku said, lõppes suure lahkheliga. Luzin löödi toast välja, kuid mehel jätkus ülbust vastu vaielda. Ning halbu ja egoistlikke mõtteid jätkus talle küllaga.
“Avdotja Romanovna , kui ma praegu siit uksest niisuguste sõnade saatel välja lähen, siis – võtke arvesse – ei tule ma enam kunagi tagasi. Mõelge hästi järele! Ma oma sõna ei murra.“
“Tema otsustas teda(Dunjat) võtta, hoolimata tema halvast kuulsusest .“
Luzin pidas end niinimetatud heategijaks.
“Oma unistustes ta juba valitses tema üle.“
“...peab hävitama selle upsaka piimahabeme-noormehe, kes oli kõige põhjuseks.“
Elades Peterburis, kohtus Raskolnikov veel paljude inimestega, kes teda teose jooksul mõjutasid positiivselt või negatiivselt. Olgu selleks – südamlik Sonja või enesekeskne Luzin, lasi Raskolnikov end Peterburi elust palju mõjutada. Nagu teisedki tavalised inimesed.