14. saj lõpust 19. sajandini oli inimeste liikumisvabadus piiratud kirikukihelkonnaga, mis soodustas paikkondlike keelekujude eristumise enam kui sajaks kihelkonnamurdeks ehk murrakuks. Murderühmade vahelised erinevused puudutavad keeleehituse tuumosi, nagu nt käändsõna mitmus: põhjaeesti murdeis (eP) kasutatakse de-mitmust kõigis käänetes alates sisseütlevast (kala/de/st, kala/de/l), lõunaeesti murdeis (eL) vokaalmitmust (kall/u/st, kall/u/l). Kolmanda rühma, rannikumurde (R) eripärana võib mainida sise- ja lõpukao puudumist (nt kandama pro kandma, metsä pro mets) ja vältevahelduse puudumist. Kirjakeelest kaugeim on Võru murre. Mõni näide: R naula eP nael eL naal, nagõl Andrus Saareste Theodor Saar kohtu kõht kõtt
· Sk astmevahelduset: leskel, kääskin · Palatalisatsioon puudub · G kadu särg: säred; telg: teled, järestikku · Lööma, sööma lihtminevikus löin, söin. · Vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnade toimumata: keldane (kollane) · Nimetavas e: - järve, lapse · E ja o kõrgenevad h ees: tegema: tiha, koht : kuha · Äi, oi, ai diftongid päiv, laiva, koir · Aa, ää säilinud pää · K u *kakl kaul (kael) Rannikumurde murrakurühmad: 1. Läänerühm (Jõelähtme, Kuusalu, Haljala lääneosa) 2. Keskrühm (Haljala idaosa, Viru-Nigula) 3. Idarühm e Vaivara
8. Usund lk 7 9. Tänapäev lk 7 10. Lisad lk 8 3 Vadjalased Vadjalased on läänemeresoome rahvas, Leningraadi rajooni lääneosa põliselanikud, kelle asuala ulatus teise aasta-tuhande algul Narva jõest ja Peipsist Gatsinani. Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959. aastal oli häid vadja keele oskajaid Leningradi rajoonis. Nimetused
Inimesel on raske varjata oma keele murdelisi iseärasusi, kuna need on enamasti sügavalt juurdunud ja lapsepõlves omandatud. 37. Mis on iseloomulik Põhja Eesti murderühmale: keskmurdele, idamurdele, rannikumurdele, läänemurdele, saartemurdele? Keskmurre on aluseks kirjakeelele. Iseärasusteks on pikkade vokaalide diftongistumine ja alõpuline mitmuse osastav. Idamurde iseärasuseks on ilõpuline diftong järelsilpides ning ohääliku asendamine õga. Rannikumurde erijoonteks on vältevahelduste puudumine ning sõnalõpulised vokaalid, mis on kirjakeeles häälikumuutuste tõttu kadunud. Läänemurde iseärasusteks on v asendamine bga. Saarte murde iseärasuseks on õvokaali puudumine, selle asemel kasutatakse öd. Ka ei hääldata konsonantühendit sõna algul. 38. Mis on iseloomulik Lõuna Eesti murderühmale: Tartu murdele, Mulgi murdele, Võru (ja Setu) murdele? Tartu murre on olnud omaaegse LõunaEesti kirjakeele aluseks
· G kadu: särg : säred ; telg : teled ; järestikku · Lööma, sööma lihtminevik: löin, söin · Vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnades toimumata: keldane 'kollane', laskesin · Nimetavas e: järve, lapse · E ja o kõrgenevad h ees: tegema :tiha; koht : kuha · Äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv · Aa, ää säilinud: pää · K > u: *kakl > kaul 'kael' ; *nakr > naur(is) 'naeris' Rannikumurde murrakurühmad Läänerühm (Jõe, Kuu, HljLä): · Süömme, tulette · Tulid 'tulivatä Keskrühm (HljI, VNg); Idarühm e Vaivara Alutaguse murre Lüganuse kõige vanapärasem ja omanäolisem Jõhvi lõunas tugevad keskmurde mõjud Iisaku põhjaosa kuulunud kokku Jõhviga, kesk- ja lõunaosas eesti-vene-vadja-isuri mõjud, loodeosa Viru-Jaagupi mõjudega Nimetatakse siirdemurdeks: ühisjooned rannamurdega, ühisjooni idamurdega (Kod), ühisjooni vadja keelega.
Alustatud on morfoloogilise märgendamisega automaatpäringute võimaldamiseks. Korpuse põhjal saab uurida nii eesti murrete hääldust kui ka grammatikanähtusi ja sagedast sõnavara. Aktiivselt on tegeldud viimasel kümnendil murdeainestiku publitseerimisega. EKI on andnud välja viie murde köited murdetekstide akadeemilisest sarjast (Must 1995, Univere 1996, Juhkam, Sepp 2000, Keem, Käsi 2002, Lonn, Niit 2002). Lisaks on ilmunud EKI teadurilt Piret Norvikult Käsmu rannikumurde tekstide raamat koos laserplaadiga (Norvik 2001). 204 Emakeele Selts andis välja Hella Keema Tartu murde läänerühma vana murdekeelt tutvustava tekstivalimiku (Keem 1995). Murdelindistustega laserplaatide väljaandmine on olnud EKI uus tegevussuund. Välja on antud nii kõiki murdeid esitav plaat (Viikberg koost. 2000) kui ka eraldi plaadid kirderanniku ja Võru murde tekstidega (Kendla koost. 2001a, 2001b). Jüri Viikbergilt on ilmunud mahukas kõigi eesti murrete
aga mitteterminoloogiliselt tema naissugu (nt emakaru). (Ibid) 4 1.3. Sõna ema levik Eesti murretes „Väikese murdesõnastiku“ järgi on sõna ema levinud üle Eesti kõikides murretes ja üpris ulatuslikult. Lisaks tavapärasele lapsevanema tähenduses, kasutatakse seda ka esemete osa tähenduses. Puutumata on jäänud osa kihelkondi Keskmurde alalt, üksikud kihelkonnad Mulgi ja Rannikumurde alalt. Ka Pärnu ümbruses ei tundu see sõna levinud olevat. Tegelikult võib oletada, et sõna on siiski üle Eesti levinud ning tegu on veaga (vt kaarti 1). Kaart 1. Sõna ema levik murdekeeltes kihelkonniti „Väikese Eesti murdesõnastiku“ järgi. 5 2. SÕNA EMA LEVIK KORPUSTES Teises peatükis kirjeldatakse, kuivõrd on sõna ema esindatud erinevates eesti keele
palatalisatsioon puudub: palk : palki; g kadu: särg : säred, telg : teled, järestikku; lööma, sööma lihtm.: löin, söin; vokaalide sisekadu kolmesilbilistes sõnades toimumata: keldane ‘kollane’, laskesin; nimetavas e: järve, lapse; e ja o kõrgenevad h ees: tegema : tiha, koht : kuha; äi-, oi- ja ai-diftongid: laiva, koir, päiv; aa, ää säilinud: pää; k > u: *kakl > kaul ‘kael’, *nakr > naur(is) ‘naeris’; Rannikumurde murrakurühmad (1)Läänerühm (Jõe, Kuu, HljLä): - süömme, tulette - tulid ‘tulivat’ (2) Keskrühm (HljI, VNg): - süömmä, tuletta - tuliva, süönü (3) Idarühm e Vaivara: - süömmö, tuletto - tullet ‘tulevat’, tullit ‘tulivat’ - opeDan ‘õpetan’ (2) kirde- e Alutaguse murre: - rohkesti õ-häälikut: õli ‘oli’, õtsib ‘otsib’ - tugeva astme geminaadi üldistus: seppäd - kontraktaverbides pole astmevaheldust: karGaDa
· -ksi/-ks konditsionaal kukkunud:kukkuned · segavormiline konditsionaal -iksi/-isi: · Eitusverb ei pöördu oliksin/olisin · Eitusverb pöördub: en, et, ei, emme, ette eivad tule Rannikumurde probleemid: Kask rannikul pole toimunud tervet rida uuendusi, mis toimusid mujal Põhja-Eestis. See on diakrooniline kriteerium, mitte sünkrooniline. Viitso ajalooliselt pole rannikumurret kui ühist nähtust olemas; on kaks eraldi murret, millel pole ühiseid uuendusi. Pajusalu: eR erijooned haaravad keele põhistruktuuri sügavamalt Rannamurre < > soome keel Alutaguse < > Ida murre ja vadja keel Murrete kujunemine ja hääbumine:
Verbi ainsuse 1. pöörde lõpu kasutus on vahelduv. Mitmuse 3. pööre on tugevaastmeline. Infinitiivid on da-tunnuselised. Imperatiivi ainsuse ja mitmuse 3. pöördel on lõpp t. Tingivas kõneviisis on pöörde lõpud. Mineviku kesksõnad enamasti nud/-tud-lõpulised. Adverbides possessiivsufiksite rudimendid. Saksapärane lausestus. Genitiivi asemel elatiiv. Paljud sõnad esinevad vanemal häälikulisel kujul. Rikas sõnavara: arhaismid. Vana arvusüsteem. Saksa laensõnad. Kirde-Eesti rannikumurde ja läänemurde jooned. Sarnaneb Wanradt-Koelli katekismuse keelekasutusega tõestus, et Põ-Eestis võis olla juba kiriklik ühiskeel. Stahl - Koos panid Jheringiga aluse Eesti talurahva katekismuseõpetusele ja regulaarsele eestikeelsete jutluste pidamisele Eesti maakirikutes. 1641 sai Ingerimaa kõrgeimaks vaimulikuks, rajas Ingeri koolisüsteemi. Säilinud on 4-osaline
annaabi.ee 
