ning 47 096 ha sellega piirnevat rannamerd. Rahvuspargi eesmärgiks on tagada Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja pärandkultuurmaastike kaitse. Lahemaa rahvuspark on Eesti suurim kaitseala pindalaga 725 km2. See on tähtis Euroopa tähtsusega metsakaitseala ja õhu kaugseirejaam. Lahemaal on esindatud Põhja-Eesti rannikumaastik oma lahtede (Kolga, Hara, Eru, Käsmu), poolsaarte (Juminda, Pärispea, Käsmu, Verge), kivikülvide (Käsmu) ja rändrahnudega. Rannikumadalikku eraldab siin lavamaast Põhja-Eesti pank. Pangalt laskuvail jõgedel ja ojadel on neli maalilist juga: Joaveski, Nõmmeveski, Turjekeldri ja Vasaristi. Järvedest on tuntumad Viitna, Käsmu, Kahala ja Udriku. 70% rahvuspargi maadest on metsade ning 9% soode all. Loodusmaastikus on rohkesti nõmme- ja palumännikuid, siin on unikaalsed loopealsed ja paekalda nõlvade laialehelised pangametsad, jõeorgude salukuusikud,
1.1. Asend Soome lahe rannikumadaliku maastikurajoon kulgeb pika kitsa ribana Pakri poolsaare kirderannikult Narva jõeni (vt. joonis 1). Linnulennult on ala umbes 225 km pikk, kuid liigendatud rannajoon on pea kaks korda pikem. Rannikumadalik hõlmab paekalda jalamil olevat maariba koos suurema osa rannikumeres paiknevate Eesti saartega (Arold 2005, Linkrus 1998). Ala kogupindala on hinnanguliselt 1003 km 2, moodustades umbes 2,21% Eesti pindalast (Arold 2005). Lõunapoolt piiravad rannikumadalikku Harju lavamaa, Kõrvemaa ja Viru lavamaa. Ala lõunapiir on kõige paremini eristatav seal, kus maastikurajooni piiri määratlev Põhja-Eesti paekallas esineb järsu astanguna. Samas on ka piirkondi, kus paekallas on kulutatud ja mattunud paksu pinnakatte kihi alla ning kus rannikumadaliku piirile viitavad vaid kaudsed tunnused. (Linkrus 1998) Rannikumadaliku laius varieerub paarist meetrist paarikümne kilomeetrini. Kõige laiem on see Lahemaal Juminda ja Pärispea poolsaarte juures
hõlmab praegu alasid kahest maakonnast ( Harjumaa ja Lääne- Virumaa) ning neljast vallast (Kadrina, Kuusalu, Loksa ja Vihula). Nimetus Ala nimetas Lahemaaks Johannes Gabriel Granö juba 20. sajandi algul, tuletades selle Põhja-Eesti ranniku kõige enam liigestatud osast, kus neli suurt poolsaart (Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi) vahelduvad nelja lahega (Kolga, Hara, Eru ja Käsmu). Käsmu Põhja-Eesti paekallas Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m ü.m.. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Balti klint Pakri poolsaarel Rahvuspargi lõunaosa Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa
Maastik Lahemaa rahvuspargi maastik on väga mitmekesine. 70% rahvuspargi maadest on kaetud metsadega ning 9% soodega. Rohkesti on nõmme- ja palumännikuid, leidub unikaalseid loopealseid ja paekalda nõlvade laialehelisi pangametsi, jõeorgude salukuusikuid, pangapealseid lookuusikuid ning mitmesuguses arenguastmes taimkattega kiviseid rannamaid. On mitmeid poolsaari, nende hulgas Juminda, Pärispea, Käsmu ja Verge. Rannikumadalikku eraldab Lahemaal Põhja-Eesti pank. Lahemaa rannik on rikas suurte rändrahnude ja kivikülvide poolest. Need on sinna hiiglaslike mandriliustike poolt kantud Soomest ja Skandinaaviamaadest. Suuri kivikülve on Juminda poolsaarel ning Käsmu metsas ja rannas. Tuntuimad rändrahnud on Juminda majakivi, Jaani-Tooma Suurkivi ja ka Võsu Ojakivi. Liivarandu leidub Lahemaa rahvuspargis vähe. http://et.wikipedia.org/wiki/Lahemaa_rahvuspark http://lemill.net/lemill-server/content/pieces/viru-raba
Antarktikas. Suurema osa Norramaa pinnast katavad mäed kuulus Skadinaavia mäestik. Siin on vähe Alpidele ja Kaukasusele omaseid kõrgeid, järsunõlvalisi tippe, iseloomulikumad on peaaegu tasase harjaga mäed, nn tundrud ja lamedad hiiglaslike vallide taolised mäeseljandikud oosid. Mäed jõuavad mõnel pool, eriti läänes, lausa mereni ja langevad sellesse kohati mitmesajameetrise seinana. Mõnikord jääb mägede ja merede vahele siiski rannikumadalikku, mis paaris kohas Oslo lähemas ümbruses ja sealt edasi Rootsi piiri poole, samuti Trondheimi lähistel moodustab suuremaid, suhteliselt tasasemaid ja meie vooremaad meenutavaid alasid. Need piirkonnad on ammustest aegadest olnud Norra põllumajanduslikumad ja tihedama asustusega alad, Trondheim ja Oslo aga kaks põlist Norra keskust. Norra mägismaa keskmine kõrgus on umbes 500m üle merepinna, ag amõned kiltmaa osad ulatuvad üle 2000 meetri. Norra kõrgemad tipud on
mäestiku. Savannid katavad umbes30% A. alast. Vihmametsade läheduses levib hõredaid kuivalembelisemaid metsi, kaugemal on neid ainult jõgede kallastel, rohtlate ja poolkõrbete naabruses aga kasvab savannis ainult üksikuid puid (ahvileivapuu). Atlase mäestiku katavad metsad. Reljeef: Võrdlemisi ühtlase reljeefi tõttu on horisontaalne vööndilisus muldade levikus hästi jälgitav. Niiske kliimaga ekvatoriaalalade on levinud punamullad, mis katavad Ginea rannikumadalikku ja Kongo nõgu. Ekvaatorist kaugemal domineerivad punakaspruunid savannimullad. Laialdastel aladel pole muldi üldse tekkinud, seal levivad kalju-, kruusa- ja liivakõrbed. Austraalia Riigid: Loodus: Rannajoone pikkus on 25 760 kilomeetrit. Riigi madalaim punkt on Eyre'i järv, mille pind on 15 m merepinnast madalamal, ja kõrgeim punkt on Mount Kosciuszko (2229 m).Austraalia pindalast ligikaudu 68 920 km² moodustavad veekogud. Enamik järvedest asub
Põhja-Eesti poolsaared ja nendevahelised lahed, aga ka rannikulähedased saared on orienteeritud loode-kagu sihis. Samasuunaliste künniste ja vagumuste korrapärane vaheldumine on jälgitav ka Soome lahe põhjareljeefis. Reljeefivormide loode-kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel jääajal. 5 Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m ü.m.
ja lõunas graniidist Andringitra mäed. Ankaratra mäed on suur veelahe, mis lahutab kolm suurt jõgikonda. Andringitra mägedest lõuna poole jääb Tôlanaro linn ja Tsaratanana mägedest põhja poole Tsaratanana linn. Kõrgplatoo ja saare kõrgeim tipp on Maromokotro (2786 m), mis asub Tsaratanana massiivis. Ankaratra kõrgeim tipp on Tsiafajavona (2643 m) ja Andringitra kõrgeim tipp on Boby (2658 m). Platoo läheb lõunas enam-vähem laugjalt üle lõunatasandikuks. Idaosa rannikumadalikku eraldavad Kõrgplatoost kaks kõrget ja järsku astangut, kõrgem Angavo järsak ja ida pool madalam Betsimisaraka astang. Lõuna pool astangud ühinevad, moodustades Mahafaly lavamaa ja Androy lavamaa. Lääne pool madaldub platoo mitmeastmeliselt, kuigi mõnes kohas on ka läbipääsmatu astang (näiteks Bongolava järsak). Kõrgplatoo põhja serv piirneb madalate Ambohitra mägedega. Maavarad Maavarasid on rohkesti: grafiit, rauamaak, vilgukivi, poolvääriskivid, uraan, kroom ja titaan.
ilmestavad mitmed joaastangud (Nõmmeveski Valgejõel, Joaveski Loobu jõel jne). Põhja-Eesti poolsaared ja nendevahelised lahed, aga ka rannikulähedased saared on orienteeritud loode-kagu sihis. Samasuunaliste künniste ja vagumuste korrapärane vaheldumine on jälgitav ka Soome lahe põhjareljeefis. Reljeefivormide loode- kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel jääajal. Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m ü.m.. Klindi jalamil on ulatuslikke
3.1 Maastik Eesti maastikuteaduse rajaja Johannes Gabriel Granö eristas 20. sajandi algul Lahemaana Põhja-Eesti rannikumadaliku kõige enam liigestatud osa, millest rahvuspargi piiresse jääb nelja suurema poolsaare ja lahtedega ala. Tänane Lahemaa rahvuspark on oluliselt suurem tookordsest maastikurajoonist, kuuludes maastikulise liigestuse järgi mitmesse erinevasse maastikurajooni. Lahemaa rahvuspargi maismaa-ala hõlmab peamiselt kolme maastikurajooni: Põhja-Eesti e Soome lahe rannikumadalikku ja saari, Põhja-Eesti e Harju lavamaad ja Kirde-Eesti e Viru lavamaad, vähesel määral ka Kõrvemaad. Rahvuspargi mereala hõlmab Soome lahte. Tähelepanuväärseks pinnavormiks alal on Põhja-Eesti klint, mis sisemaise astanguna moodustab selgelt jälgitava klindiorgude ja -lahtedega tugevasti liigestatud piiri klindiesise madaliku ja Põhja-Eesti lavamaa vahel. Sageli on klindiastang terrassiline ja osaliselt mattunud.
erinevatel kujunemisastmetel. Tegemist on rannavallide ja maasäärtega, luidetega. Olulised pinnavormid on jõeorud. Rannavallide ja luidete taga esineb sootasandikke. Osa neist on Lahemaa RP reservaatidena kaitse all - Suurekõrve reservaat ja Koljaku-Oandu reservaat. Vaadeldav ala on veekogude alt vabanenud enam kui 10 000 aastat tagasi ja valdav osa territooriumist on üle merepinna kerkinud alles viimase 5000-6000 aasta vältel. Veestik Rannikumadalikku läbivad arvukate Soome lahte suubuvate jõgede ja ojade alamjooksud: Keila, Vääna, Pirita, Jägala, Valgejõgi, Loobu, Selja, Kunda, Purtse ja Narva jõgi ning paljud väiksemad jõed. Jõed on suure languga, eriti suur on see lang just rannikumadalikul. 14 Eesti suurema languga jõe hulgas on 7 põhjaranniku jõge (Valgejõgi, Loobu, Kunda, Vihula jõgi e Mustoja, Jägala, Purtse ja Selja jõgi). Suurim lang on Vihula jõel ehk Mustojal.
70 % rahvuspargi maadest on metsade ja 9 % soode all. Lahemaa sisaldab endas veel 145 km rannajoont, kuus saart ja palju laide, 15 järve, 10 paisjärve, 8 jõge ja üle 30 oja. Siin on esindatud tüüpiline Põhja-Eesti rannikumaastik mitmete lahtedega (Kolga, Eru, Hara, Käsmu), poolsaarte (Juminda, Pärispea, Käsmu, Vergi), kivikülvide (Käsmu) ja rändrahnudega (Jaani-Tooma suurkivi, h = 7,8 m). Mandri-Eesti põhjapoolseim koht on Pärispeal Purekkaril. Rannikumadalikku eraldab lavamaast Põhja-Eesti pank, millelt laskuvatel jõgedel on moodustunud neli toredat juga (Joaveski - astanguline, 6 üle 0,5 m kõrgust astangut ja alumine 1,1 m kõrgune astang; Nõmmeveski - ca 1 m kõrgune 25.....30 m laiune juga; Vasaristi - väike juga 2 suuremat ja 1 väiksem astang, vee üldine langus 3,2 m; Turjekeldri). Järvedest on tuntumad Viitna, Käsmu, Kahala ja Udriku. Metsatüüpidest kohtab nõmme- ja
annaabi.ee 
