Rannikud (0)

Skäärrannik on rannikutüüp, mille puhul keerukalt liigestunud kerkival laugrannikul paiknevad skäärid – peamiselt kristalseist kivimeist koosnevad kaljusaared, paljudel juhtudel üle veepinna ulatuvad silekaljud või silekaljustikud. Skäärrannik on iseloomulik Soome, Rootsi, Norra,  Kanada  ja  Karjala   rannikule , samuti  Laadoga järve rannikule.
Pankrannikud võivad kujuneda Rahuliku lasumusega serrekivimite paljandumise korral. Eesti kõrgeim kuni 55 meetrit üle merepinna ulatuv Ontika pankrannik on kui kivist loodusraamat, paljastades vaatajatele erinevad ajastu kihid . 
Fjordrannik  on rannikutüüp, mille puhul kõrge kaljune rand on liigestatud fjordidega – pikkade kitsaste järskude kõrgete kallastega ja kaugele maismaasse ulatuvate sügavate lahtede või väinadega. See rannikutüüp on iseloomulik piirkondadele, kus mäed olid kunagiliustikega kaetud. Oruliustike liikudes tekkisid pikad kitsad orud ehk troogid, mille merevesi hiljem jää sulades üle ujutas. Fjordrannik on iseloomulik Norrale, Lääne-Šotimaale, Põhja-Iirimaale, Tšiilile, Alaskale, Islandile, Gröönimaale, Uus- Meremaale  (Lõunasaar) ja Kanadale (Labradori poolsaar).
Riasrannik on rannikutüüp, mille puhul rannajoonde on lõikunud väikesed lehtrikujulised lahed, mis Biskaia lahe rannikul kannavad  hispaania  ja galeegi keeles nimetust ría. Need lahed on tekkinud jõeorgude üleujutusel kohtades, kusmäeahelikud paiknevad rannajoonega risti. Riasrannik on iseloomulik muu hulgas Pürenee poolsaare loodeosale ( Galicia ), Suurbritannia saarele  (Cornwalli poolsaar),Iirimaa saare edelarannikule ja Mustale merele ( Krimm ).
Inimeste mõju rannikutele
Otsene mõju on ehitustegevus rannikul, kaudselt jõgede paisutamine, kus piiratakse satete juurdevoolu rannikualale, mis on viinud lainetuse purustava tegevuse aktiviseerumiseni. Inimtekkeline rand ehk tehnorand- inimtegevusega muudetud loodusliku dünamikaga rand. Tehnoranna alla kuuluvad näiteks, kaid ja kaitseseinad. Näited Tllinnas Kadriorust Pirita jõesuudmeni.
Nastja Jakobson 10B