4) adruga väetatud randade taimekooslused - koosnevad peamiselt lopsaka kasvuga nitrofiilsetest taimeliikidest. Saliinses vööndis on need kooslused mõnevõrra vähempüsivad, kuna siit võib suurem lainetus nad kergemini laiali kanda. Suprasaliinses vööndis on kooslused aga tavaliselt hästi välja kujunenud ja liigirikkad. Täiendava lämmastiku allikaks on siin sageli veel linnukolooniad. Selles biotoobis eristatakse randmaltsa ja liiv-merisinepi kooslusi. Karjatatavatele rannaniitudele iseloomulikuks liigiks on kõre e. juttselg-kärnkonn, kes veel paarkümmend aastat tagasi oli laialt levinud Lääne-Eesti rannikualadel. Seoses rannaniitude karjatamise lõppemisega kulustumise ja võsastumisega on see liik aga praktiliselt kadunud ning on säilinud kõigest üksikud hääbuvad asurkonnad. Kõre kadumise peamiseks põhjuseks võib pidada kõrele kudemiseks sobivate madalate kiirelt soojenevate lompide kadumist ranna- aladelt
· Liblikad · Veised, hobused, lambad, · Kõre levik Eestis 20. sajandi I poolel Kõre asurkonnad Eestis 2008. aastal Teke ja olemus · Nagu ka teised niidud, on need kooslused poollooduslikud - tekkinud ja säilitatavad vaid inimese ja looduse koostööna. · Roht- ja heintaimedega kaetud tasased ning madalad karjatatavad rannalõigud · Taimekooslus on merevee otsese mõju tõttu soolalembene Ohud rannaniitudele · Ehitustegevus · Kuivendamine · Põllumaade laiendamine (ei ole tänapäeval otseseks ohuks) · Rannalähedaste põldude väetamine · Roostumine ja võsastumine · Väikekiskjate arvukuse tõus(mink, rebane, kährik) Levik Eestis · Peamiselt Lääne-Eesti mandriosas ja saartel · Üksikuid Põhja-Eesti paerannal · Kokku mõnikümmend üle 10ha rannaniitu ning üle 10tk suuremad kui 100ha · Eesti ulatuslikumad rannaniidukompleksid asuvad
kaisel, meri-mugulkõrkjas, randmalts , pilliroog . Linnud Suured rannaniidud on kurvitsalistele sobivate tingimustega eluasemeks. Alpi risla Naaskelnokk Mustsaba-vigle Tutkas Liivatüll Punajalg-tilder Kiivitaja Meriski Suurkoovitaja Hanelised Värvulised Kahepaksed Kõre e. juttselg-kärnkonn Putukad Liblikad Rannaniitudele, kus on pikka aega loomi karjatatud, on iseloomulikud murelaste ja rautsikute mitmete liikide poolt tekitatud sipelgamättad. TOIDUAHELAD ÄMBLIK > KURVITS > REBANE MARDIKAD > PARDIPOJAD > KOTKAD SÄÄSED > ALPI RISLA > KOTKAS VIHMAUSS > MUTT > HIIREVIU Karjatamine või niitmine on rannaniitude looduse pikaajalise säilimise eelduseks. Ilma hoolduseta algab niitude kinnikasvamine, ühes sellega hakkavad ka ahenema elutingimused seesuguste taime- ja loomaliikide
Teiseks miinuseks võibki pidada seda,et tekib palju radioktiivseid jäätmeid,mis on ohtlikud ja millest on raske lahti saada.Tuuleparkide suurimaks plussiks on kahtlemata see,et nad on keskkonnale täiesti ohutud ning kasutavad erinevalt tuumajaamadest taastuvenergiat.Ainsaks miinuseks võib pidada seda,et tuulegeneraatorid maksavad üsna palju,aga päris kindlasti tõu- sevad tulevikus ka tuumaenergia hinnad,kuna tuumakütust jääb maailmas aina vähemaks. Saaremaa ja Muhumaa rannaniitudele mahuks tuuleparke sedavõrd palju,et me saaks oma riigis aastaga kulutatavast energiast pea poolevõrra rohkem energiat.Seega näeksin ma kõige parema lahendusena tuulepakide rajamist,kuna saame endale vajaliku energia kätte ning saa- me seda ka müüa naaberriikidele.See aga oleks Eesti riigi majandusele vägagi kasulik. Aina rohkem ja rohkem olema hakanud meediast kuulma sõna kliimasoojenemine ning räägitakse palju,millest see on tingitud
Nagu enamusele niitudele on ka rannikuniitudele iseloomulik avatus. 6.2 Inimmõju Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest kerkinud vabale, eelnevalt taimestumata pinnasele, mida inimene on kasutanud loomade karjatamiseks ja heinamaana. Viimastel aastakümnetel on traditsiooniline rannaalade majandamine jäänud soiku ning tulemuseks on nende kinnikasvamine. Eriti kiiresti tungib rannaniitudele karjatamise lõppemisel peale pilliroog. Rannaniitude kinnikasvamise tulemuseks on nii meie halofiilse floora kui ka rannikukoosluste mitmekesisuse kiire vähenemine. 6.3 Kaitse Rannaniitude säilimise tagamiseks on kõige lihtsam viis neid karjatada. Nõrgalt kinni kasvanud rannaniitude puhul on kõige lihtsam moodus taastamiseks alustada taas karjatamisega. Juhul kui niit on
Seeni võib leida ainult suprasaliinsetelt rannikuniitudelt, kus kasvavad näiteks küüslauk-, aas- ja randnööbik, hall punalehik, vagujalgkühmik (Kukk, 2004). Rannaniitudel võib tänu mitmekesisele sigimisveekogudele kohata kuni 30 liiki kiile. Üsna vähestest Eesti aladelt kirjeldatud endeemsetest putukatest on just rannaniitude ja teiste läheduses leiduvate rannikuelupaikadega seotud saaremaa tondihobu. Sihktiivalistest on rannaniitudele iseloomulikena nimetatud 13 liiki. Päris liigirikkad on rannaniidud ka tirdiliste ja lutikaliste poolest. Küllaltki uuritud putukarühm rannaniitudel on mardikalised. Eesti rannaniitudel on kindlaks tehtud üle 250 liigi mardikaid. Matsalu lahe äärsetelt niitudelt on leitud 88 liiki mardikaid (Kukk, 2004). Matsalu lahe äärsetel rannaniitudel pesitseb 65 linnuliiki. Iseloomulik on nende hulgas kurvitsaliste suur osakaal. Kurvitsaliste kõrval on arvukad värvulised, kuid nende liike on
(PKÜ, rannaniidud). Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest kerkinud vabale, eelnevalt taimestumata pinnasele, mida inimene on kasutanud loomade karjatamiseks ja heinamaana (sageli niideti lisaks heinale ka noort roogu loomatoiduks). Viimastel aastakümnetel on traditsiooniline ranna-alade majandamine jäänud soiku ning tulemuseks on nende kinnikasvamine. Eriti kiiresti tungib rannaniitudele karjatamise lõppemisel peale pilliroog. Rannaniitude kinnikasvamise tulemuseks on nii meie halofiilse floora kui ka rannikukoosluste mitmekesisuse kiire vähenemine. Lisaks kahaneb rannamaastike esteetiline väärtus. Nende negatiivsete nähtuste leviku tõkestamiseks on vaja kiiresti leida võimalusi ja vahendeid rannaalade majandamise jätkamiseks (PKÜ, rannaniidud) Pool-looduslikud koosluste hooldamata jätmise ja seetõttu nende hävimisega kaotame olulise osa oma looduspärandist
2004. aastal oli Eestis teada 14 kõre asurkonda , millest vaid kaheksa olid võimelised end ise taastootma. 3 1960.–70. aastatest alates hakkas tema arvukus aga vähenema mitte ainult Eestis, vaid enamikus riikides. Praegu on ta paljudelt endistelt levialadelt kadunud. Hääbumise peamine põhjus – hävisid kõrele sobivad elupaigad: liivaluited metsastati, nõmmedel ja niitudel ei peetud enam kariloomi, rannaniitudele mõjusid hävitavalt nii maaparandusest tulenev veereþiimi muutus kui ka väetised. Nõukogude ajal kraavitati Eestis laialdaselt rannaäärseid rohumaid, mille tagajärjel kõrele kudemiseks sobivate veekogude hulk vähenes märgatavalt. Väetiste liigkasutamine pani vohama roostiku. Pärast seda, kui ulatuslikel rannaniidualadel lakkas loomade karjatamine ja heina niitmine, hakkasid need kulustuma, roostuma ja võsastuma ning neil olevad madalad
heita maantee lähedaseslt vaatetornist, matkaradu seni kahjuks ehitatud pole. Soos võib vabalt liikuda, kuid õrnale maastikule kahju tekitamata. Hea teada! Soo lõunaosa on mustika- ja jõhvikarikas, sügiseti on siin palju seeni. LUITEMAA LOODUSKAITSEALA Luitemaa looduskaitseala hõlmab Edela-Eesti maastike kõige ilmekama osa. Ulatuslikud linnurikkad rannaniidud on kaitseala suurimaid väärtusi. Ranniku linnutornidest (nt Pulgoja) saad heita heita pilgu taastatud rannaniitudele ning kaunile rannikumaastikule. 5000 aasta tagust rannajoont märkivad luited ääristavad kogu Pärnu lahte, kuid kõige võimsamad on need Luitemaal. Rannametsas asuvad Torni- ja Tõotusemägi on Eesti kõrgeimad. Luiteahelike vahel asuvad kaunid rabad Tolkuse ja Soometsa ning kaitseala luitemännikud on armastatud nii marjuliste, seeneliste kui tervisesportlaste hulgas! MANIJA SAAR EHK MANILAID
kevadmaran, aas-hundihammas, mägiristik, harilik keelikurohi, värv-varjulill, metsülane. Samas on ka liike kaugelt põhjast alpiaasadel, nagu mägi kadakkaer, alpi nurmikas, mägimaran. Loomastik: -alvarite piiratud leviku ja nende vähesuse tõttu ei ole neil spetsiifilist loomastikku välja kujunenud. -alvaritele on tüüpiline avamaastiku liikide domineerimine ning üldiselt sarnaneb ta suuresti rannaniitudele. Sarnaselt rannaniitudele on ka alvaritele iseloomulik siin pesitsevate kurvitsaliikide ohtrus. -tüüpilised liigid alvaritele: kiivitaja, alpi risla, punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks -rannaniitudest erinevalt ei pesitse alvaritel hanelisi. Puisniidud – regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest
linnud nagu rukkirääk, rohunepp ja täpikhuik. Kokku pesitseb Matsalus erinevates elupaikades üle 160 linnuliigi. ( Relve H. 2008 Eesti Looduse vägi Tallinn:Koolibri 232) Rannaniidud on eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk-lagle (Branta leucopsis) ja hallhani (Anser anser)) ja kurvitsaliste liikidele. Samade rühmade esindajad domineerivad ka rannaniitudel pesitsevate liikide hulgas. Rannaniitudele iseloomulikeks haude-lindudeks on kurvitsalistest punajalg-tilder (Tringa totanus), mustsaba-vigle (Limosa limosa), alpi-risla (Calidris alpina), kiivitaja (Vanellus vanellus), tutkas (Philomachus pugnax), meriski (Haematopus ostralegus), liivatüll (Charadrius hiaticula), suurkoovitaja (Numenius arquata). Haruldasemad on naaskelnokk (Recurvirostra avosetta), veetallaja (Phalaropus lobatus). Partidest pesitsevad rannaniitudel
samal ajal kui rohu ja jämedamate liikide seemnekandjad varred on alles ning annavad karjamaale mätliku ja "väljakasvanud" ilme. Lambad söövad tavaliselt ka angervaksa, mille veised ära põlgavad. Nad võivad takistada kibuvitsa, kadaka jt. põõsaste pealetungi. Lambad ei taha minna märjale maale ning väldivad seetõttu roo söömist. Sarnaselt hobustega on nad liikuvamad kui veised ja häirivad rohkem maapinnal pesitsevaid linde. Ohud rannaniitudele/rannikukooslustele: · Maa kasutamine muuks otstarbeks kultuurniidud, elamuehitus, teedeehitus jne.; · Saastumine (merelt tulev praht ja nafta, nitraatide ja fosfaatidega reostumine); · Maakasutuse muutusest tulenev roostumine, kulustumine, võsastumine; · Turismipiirkondades ületallamine ja elustiku häirimine; · Laevaliikluse tihenemisest tulenev ranniku lõhkumine. SOOD Soo tekib siis, kui sademete hulk ületab aurumist ja puudub vee äravool. Turvas koguneb, kui taimse
annaabi.ee 
