lähtuvalt muld- ja taimkatte kujunemine on neil toimunud erinevalt. Igal kivimilisel alusel on kujunenud iseloomuliku koosluse ja kasutuseeldustega maastik. Maastikuline liigestatus avaldub pinnavormide, taimekoosluste, veekogude ja rajatiste kaudu. 3 1. EESTI MAASTIKULISE LIIGENDUSE KATSETUSED Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G.Granö Eesti maastikulised üksused. Uus maastikuprintsiip, mille järgi maa-alasid käsitletakse üksteisega tihedalt seotud enam-vähem sarnaste loodustingimustega ja inimtegevusväljade kogumina jõudis koolidesse 1917 aastal. [1] Maastikulise liigestuse esmakatseks oli koolikirjaniku ja kirjandusloolase M.Kampmanni katse jaotada Eestimaad mitte valitsuslike üksuste järgi, mille osad võivad üksteisest tunduvalt erineda,
EESTI MAASTIKU TEADUSE AJALOOST 20.saj alguses eestikeelse ylikooli loomisega kutsuti Tartu Ylikooli mitmetest riikidest teadlasi, kes koolitasid meie oma teaduskonda. Eesti maastikurajoonide uurimisega tegeles Soome-Rootsi teadlane Johannes Gabriel Grano. Tema ajast on senini kasutusel nimestused vooremaa, K6rvemaa, Palumaa. 1960-1990 oli kasutusel Endel Varepi maastikuline rajoneering. 1996 avaldati m6nede t2iendustega Varepi rajoneeringule uus kaart Ivar Aroldi rajoneeringuga. Arold muutis: *Maarsikurajoonide nimetusi (Nt. Kagu-Eesti lavamaa asendati Ugandi lavamaaga, Kirde-Eesti lavamaa asemel Viru lavamaa) *Muutis ka m6ne maastikurajooni piire (nt. Alutaguse rajooniga liitis Endla J2rve n6o) Moodustas endisest P2rnu madalikust uued maastikurajoonid. 1)Soomaa 2)Liivi lahe rannikumadaliku 3)Metsepole madaliku 4)P6hjaosa liitis L22ne-Eesti madalikuga.
Esimesed sõjajärgsed loodusuuringud peamiselt praktilised. Soode uuring algas uuesti 1946. a · V. Masing ja H. Trass soode tüpoloogia ja sooveekogude klassifikatsioon. Pandi alus ka soode statsionaarsele uurimisele. · 50nadet aastate keskpaigas arendas K. Kildema edasi kompleksprofiili meetodit. Kildema maastiku kui elukeskkonna kartograafilise mudeli väljatöötamine maastiku kujutamine ajalisruumilises aspektis. Eesti maastikuline rajoneering koos maastikutüüpide leviku skeemiga Endel Varep Järgnevatel aastatel pöörati suurt tähelepanu maastike kartografeerimisele, s.t. maastikukaartide koostamisele maastikukomponentide kaartide sünteesi teel. 1980ndate maastikulised uurimised · territooriumite maastikuökoloogiliste käsitluste teoreetiline tugevnemine (U. Ratas, JM. Punning, Ü. Mander jt.) · rakendusliku sihitusega uuringud Eesti looduskaitse skeemide koostamiseks, uute
liigid. Inimpelglike pärismaiste liikide vähenemine. · Flooraelement: rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib. o Tsirkumpolaarsed: hall lepp o Tsirkumpolaarsed rannikutaimed: randseahernes o Euraasia: lehitu pisikäpp o Eurosiber: harilik tamm o Euroopa: lõhnav käoraamat o Euroopa rannik: rand-ogaputk o Arktomontaanne: mägi-kadakkaek o Põhja-Euroopa: tuhkpihlakas · Taimegeograafiline rajoneering: mingi territooriumi teatavate looduslike nähtuste seaduspärasuste üldistamine ja rühmitamine ning selle kujutamine kaardil. Taimegeograafiline rajoneering tugineb taimeliikide levikukaartidele, eeskätt areaalipiirile jõudvaid liike arvestades. Tänapäeval kasutatakse Teodor Lippmaa taimegeograafilist rajoneerimist, mis põhineb Eestis areaalipiiridel kasvavate taimeliikide leiukohtade üldistamisel. Läbi Eesti kulgeb oluline piir
liigid. Inimpelglike pärismaiste liikide vähenemine. Flooraelement: rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib. o Tsirkumpolaarsed: hall lepp o Tsirkumpolaarsed rannikutaimed: randseahernes o Euraasia: lehitu pisikäpp o Eurosiber: harilik tamm o Euroopa: lõhnav käoraamat o Euroopa rannik: rand-ogaputk o Arktomontaanne: mägi-kadakkaek o Põhja-Euroopa: tuhkpihlakas Taimegeograafiline rajoneering: mingi territooriumi teatavate looduslike nähtuste seaduspärasuste üldistamine ja rühmitamine ning selle kujutamine kaardil. Taimegeograafiline rajoneering tugineb taimeliikide levikukaartidele, eeskätt areaalipiirile jõudvaid liike arvestades. Tänapäeval kasutatakse Teodor Lippmaa taimegeograafilist rajoneerimist, mis põhineb Eestis areaalipiiridel kasvavate taimeliikide leiukohtade üldistamisel. Läbi Eesti kulgeb oluline piir
2) Tsirkumpolaarsed rannikutaimed Randseahernes 3) Eurosiber Harilik tamm 4) Euraasia - Lehitu pisikäpp 5) Euroopa - Lõhnav käoraamat 6) Euroopa rannik - Rand-ogaputk 7) Põhja-Euroopa- Tuhkpihlakas 8) Arktomontaanne - Mägi-kadakkaer 8. Eesti floora liigirikkus Eesti floora mitmekesisuse põhjused: · Erinev mulla lähtekivim eri paigus · Erinevad veeolud ja pikk rannajoon · kliima erinev kontinentaalsus 9. Taimegeograafiline rajoneering 10. Eestis areaali piiril olevad taksonid 11. Taimede kultuurisuhted, invasiivsed liigid Invasiivsed ehk sissetungijad liigid on sellised võõrliigid, mis inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistuvad uue levikuala looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades. Seal nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu. · elupaikade fragmenteerumise järel suurimaks elustiku ohuteguriks. Ajaline nihe
saj. alates. Saeveskid, manufaktuurid, pigi valmistamine ja viinapõletamine. Praegu ligi 50%. Arumetsade klass: Loometsad, Nõmmemetsad, Palumetsad, Laanemetsad, Sürjametsad, Salumetsad Lammimetsade klass Soostunud metsade klass: Soovikumetsad, Rabastunud metsad Kõdusoometsade klass: Kõdusoometsad Soometsade klass: Madalsoometsad, Siirdesoometsad, Rabametsad Aruniidud, Lamminiidud, Rannaniidud, Soostuvad niidud Madalsood, Siirdesood, Rabad 30. Eesti maastikuline liigestatus ja rajoneering. Põhja- Eesti: Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju ja Viru lavamaa, Kõrvemaa ja Alutaguse Lääne-Eesti: Hiiumaa, Saaremaa, Ruhnu, Pärnu lahe madalik ja Liivi lahe saared Võrtsjärve ja Peipsi madalik Lahkme-Eesti: Pandivere kõrgustik, Kesk-Eesti tasandik, Vooremaa, Türi voorestik, Endla nõgu Lõuna-Eesti: Sakala kõrgustik, Kagu-Eesti lavamaa, Otepää kõrgustik, Haanja kõrgustik, Karula kõrgustik, Valga nõgu, Väike-Emajõe orund, Hargla nõgu, Võru orund 31
II. Vilbaste on trükis avaldanud vähemalt 1200 kirjutist. Ta koostas ka esimese tervikliku eestikeelse taimemääraja "Eesti taimestik", mis oli käibel üle kahekümne aasta. Teodor Lippmaa, aastani 1925 Lipman, oli TÜ botaanikainstituudi ja botaanikaaia juhataja aastatel 1930-1943. 1920ndatel tegelas ta põhiliselt taimefüsioloogiaga. 1935. aastal ilmus Lippmaa koostatud Eesti taimestiku analüüs ja floristiline rajoneering, mis on siiani jäänud üheks enamkasutatavaks taimegeograafiliseks liigestuseks. 1934. aastal alustati Lippmaa juhendamisel Eesti taimkatte suuremõõdulist kaardistamist ning sellega jõuti lõpule 1955. aastal (siis juba L.-M. Laasimeri juhendamisel). Lippmaa initsiatiivil kehtestati 1935. aastal Eesti looduskaitseseadus. Lokaalfloora uuringutele kaasas Lippmaa üliõpilasi ja asjahuvilisi. Üheks suuremaks Eesti
ogaputk; arktomontaansed 15 mägi-kadakkaer; Põhja-Euroopa 79 - tuhkpihlakas; Euroopa 355 lõhnav käoraamat; Eurosiber 442 harilik tamm; Euraasia 200 lehitu pisikäpp; endeemid 82. Levila piir - 538 taksonit on oma levila piiril Eestis: 128 kirdepiir, 121 põhjapiir, 56 kagupiir, 52 loodepiir, 45 idapiir, 27 lõunapiir, 15 läänepiir, 11 edelapiir. Taimegeograafiline rajoneering: Rajoneerimine on mingi territooriumi teatavate looduslike nähtuste seaduspärasuste üldistamine ja rühmitamine ning selle kujutamine kaardil. Taimegeograafiline rajoneerimine tugineb taimeliikide levikukaartidele, eeskätt areaalipiirile jõudvaid liike arvestades. A Kesk-Euroopa provints, B Ida-Euroopa provints, Emoc saarte ja ranniku valdkonna, lääneranniku ja saarte lääne-alavald, Emor lääneranniku ja saarte ida alavald, Emb ranniku
2. Flooraelemendid, näited (Rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib) Eurosiber - Harilik tamm Euraasia lehitu pisikäpp Tsirkumpolaarsed hall lepp Tsirkumpolaarsed rannikutaimed randseahernes Euroopa rannik - Rand-ogaputk Euroopa lõhnav käoraamat Põhja-Euroopa tuhkpihlakas Arktomontaanne mägikadakkaer 3. Eesti floora liigirikkus Erinev mulla lähtekivim eri paigus Erinevad veeolud ja pikk rannajoon kliima erinev kontinentaalsus 4. Taimegeograafiline rajoneering A Kesk-Euroopa provints, B Ida-Euroopa provints Emoc saarte ja ranniku valdkonna lääneranniku ja saarte lääne-alavald. Emor lääneranniku ja saarte ida alav. Emb ranniku valdkonna Pohjarannik Lh - Häädemeeste alav. Einf Loode-Eesti valdkond Eint Vahe-Eesti valdkond Ecl paekalda alavaldkond 5. Eestis areaali piiril olevad taksonid 12
Nt harilik kaer, võõrasema (kuulub kannikaliste sugukonda) Endeemne flooraelement liigid, mis on tekkinud kohapeal (Eestis 83 liiki ehk 5,4% (koos pisiliikidega). Nt eesti soojumikas, saaremaa sõrmkäpp, saaremaa robirohi (kasvab Saaremaal Viidumäe ümbruse allikasoodes). Areaalipiiri graafik kujutab tuuleroosi. Taimegeograafiine rajoneerimine põhineb Eestis areaalipiiril kasvavate taimeliikide leiukohaandmete üldistamisel, areaalipiiri leidmisel. Eesti taimkatte geobotaaniline rajoneering (Laasimer, L.) rajauneb 1935-1955. A läbi viidud taimkatte kaardistamisel, rajoonid/allrajoonid/mikrorajoonid üldistati valitsevate keskonnatingimuste ja neile vastavate enamlevinud taimkatte puhul. Vegetatsiooni ehk taimkatte kujunemise alused: · Kliima (muutused) · Reljeef · Mullastik · Inimtegevus Potentsiaalne taimkate: kujuneks ilma inimese vahelesegamiseta ja vastab klimaatilistele ning edaafilistele tingimustele. Seda näeme õues.
kogutud andmestiku põhjal), mille järgi jagunevad Eesti järved 8 tüübiks ja 27 alamtüübiks. Uuritud järvedest olid oligotroofsed 8%, semidüstroofsed 5,8%, düstroofsed 9%, eutroofsed 36,4%, düseutroofsed 36,6%, alkalitroofsed 2,6%, halotroofsed 1,4% ja siderotroofsed 0,2%. Igal tüübil on iseloomulik fauna jafloora kompleks ja eriomane aine- ja energiaringe. Erinevat tüüpi järvede paiknemise põhjal on koostatud seitsme valdkonnaga Eesti limnoloogiline rajoneering. Viimasel ajal on kasutamist leidnud 12 tüübiga süsteem, sest selle kasutamine on lihtsam ja see võtab arvesse Eestis poole sajandi jooksul toimunud muutusi (loe täiendavalt artiklit Eesti järvetüübid). Tulenevalt EL-i Veepoliitika Raamdirektiivi (2002) nõuetest ja järvede tüpiseerimise ühtlustamise vajadusest, kasutatakse Eestis ka järgmist järvetüpoloogiat: I tüüp – kalgiveelised järved II tüüp – madalad, keskmise karedusega järved
annaabi.ee 
