Rahvusvahelised suhted - kas tee kaosesse? (0)

Rahvusvahelised suhted – kas tee kaosesse?
Rahvusvahelised suhted on mõjutanud riikide välispoliitilisi hoiakuid alates ajast, mil tekkisid esimesed riigid. Kuna suhe kui selline on iseenesest alati olnud suhteliselt keerulise iseloomuga abstraktsioon, on igati mõistetav, et nüüdisajal on riigid omavahel kehtestanud kindlad normid, mida kõik peavad järgima, eesmärgiga tagada nende riikide kodanike julgeolek ja hoida ära igasugused pinged , kriisid, sõjad ja muu taoline. Need üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise alustalad on välja kujunenud aastasadade jooksul ja põhinevad arusaamal, et erimeelsused tuleb lahendada rahumeelselt ja mitte relvajõudu kasutades. Kuid kas kõik riigid ka tegelikkuses neist põhimõtteist johtuvad?
Üheks selliseks normiks on kohustus austada inimõigusi ja inimese põhivabadusi. Eelmise aasta mais avaldati Euroopa Parlamendi poolt raport , milles käsitletakse inimõiguste tagamist maailmas. Raportis toodi välja Hiina kui riik, kus viiakse ellu enamik maailmas aset leidvatest hukkamistest. Venemaale heideti ette mitmeid murettekitavaid sündmusi, nende seas ka paari aasta tagune ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrv, millele siiani lahendust pole leitud. Kas sellistes riikides, kus hukatakse võimude otsuse alusel ja sageli avalikult tuhandeid inimesi, kus avaliku elu tegelasi mõrvatakse nende oma koduustel, hinnatakse inimõigusi ikka piisavalt? Riigivõimude väitel paistab olukord riigis alati olevat suurepärane, nagu midagi erilist ei olekski toimumas, kuid asja lähemalt uurides selgub tihtipeale häirivaid asjaolusid. Teised riigid saadavad nn murelastele küll noote, väljendamaks oma pahameelt seisukorra üle, kuid tavaliselt neid kas eiratakse või püütakse kuidagi avalikult selgitada, et asi pole tegelikult pooltki nii tõsine kui paistab. See aga omakorda suurendab pingeid asjaosaliste riikide vahel ja sunnib tihtipeale kõrvaltvaatajaid pooli valima ning ajab üldse igasugused suhted kõnealuste riikidega vägagi keeruliseks. Segased suhted on aga kaose tunnusjooneks.
Augustist alates põhjalikult kajastatud ja huviga jälgitud Vene- Gruusia sõda ning selle järelmõjud on heaks näiteks teisest riikidevahelise suhtluse põhimõtte rikkumisest , nimelt kohustusest austada teiste riikide suveräänsust. Sõjas rikuti riigipiiride puutumatuse põhimõtet, kannatada sai palju tsiviilisikuid, Venemaa kehtestas okupatsiooni Gruusia piirialadel Lõuna-Osseetias ja Abhaasias – taaskord oli EL`il, ÜRO`L ja muul maailmal põhjust avaldada pahameelt ja kutsuda Venemaad üles lõpetama agressiooni Gruusia vastu. Venemaa suhted USA ja Euroopa riikidaga pingestusid veelgi. Julgen arvata, et kui Venemaa edaspidigi selliselt omavolitseb ja kui tal lastakse seda segamatult teha, pole meie Eesti Vabariigi ja ka mitmete teiste Venemaaga vägikaigast vedavate väikeriikide iga enam ilmselt kuigi pikk. Meedias on kuulda olnud ka arvamusi, et kolmas maailmasõda ei puugi enam olla kaugeltki nii utoopiline tulevikuvariant kui seda arvati olevat mõned aastad tagasi. Sõda aga teeb võimatuks igasuguste normide järgimise ja tekitab riikide välissuhetes ilmselgelt tohutu kaose.
Riikide omavahelised suheterägastikud on keerulised ja kiirelt muutuvad, just nagu inimsuhtedki. Iga väikseimgi vapustus võib muuta palju ja mõjutada paljude riikide edasist arengut. Kui võtta arvesse kogu riikidevaheliste suhete ajalugu, võib tunduda, et mingit teed kaosesse pole meil küll ees ja seda ühel väga lihtsalt põhjusel: me oleme juba kohal. Ajalugu kubiseb lõpututest sõdadest, vallutustest, rahudest, lepingutest, liitudest, revolutsioonidest ja teistest rahvusvahelise tähtsusega sündmustest, mis on määranud ajaloo kulgu ja seejuures mänginud olulist rolli ka mitmete üksikute riikide sise- ja välispoliitikas. Võib tekkida arvamus, et enam segasemaks ei saa see suhetevõrk enam minna.
Üldiselt paistab olukord maailmas olevat selline, et kui rahvusvahelised suhted omadega veel ummikusse jooksnud ei ole, siis ilmselt on see vaid aja küsimus. Jääb üle vaid oodata ja loota , et see hetk, mil saab selgeks, et tagasiteed enam ei ole, on kaugel ja et annab veel midagi ära teha selle paratamatuse vältimiseks.