Riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. 1700. aastal seoses Põhjaõja algusega katkestas Karl XII mõisate reduktsiooniprotsessi. Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe haldusüksuse piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, seega jäi Valga linn koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks. KASUTATUD KIRJANDUS: http://et.wikipedia.org/wiki/Rootsi_aeg#Talupoegade_kohustused http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/rootsiaeg.htm http://www.estonica.org/est/lugu.html
juba enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud maade tagasivõtmist. Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kess pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järele kasvasid riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldus-jaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talurahva olukord. Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda. Kuigi juba varemgi oli Rootsi kuningavõim üritanud lähendada siinsete talupoegade seisundit rootsi omadele, olid kõik need kavatsused jäänud teostamata. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus
Reinhold Patkul. 1694 süüdistati Patkulit kuninga solvamises. Ta mõisteti surma, kuid tal õnnestus põgeneda. Kohaliku aadli murdmiseks määras kuningas Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Kuningas saatis laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694 hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Talurahva olukord Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeriti sunnismaisus ja pärisorjus Põhja- Eestis. Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Seega talurahva olukord pigem halvenes. Suur osa mõisatest läks riigi kätte, seega mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt. Talupoegadele teatati, et nüüd on nad üksnes kuninga alamad. Reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine
Reinhold Patkul. 1694 süüdistati Patkulit kuninga solvamises. Ta mõisteti surma, kuid tal õnnestus põgeneda. Kohaliku aadli murdmiseks määras kuningas Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Kuningas saatis laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694 hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Talurahva olukord Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeriti sunnismaisus ja pärisorjus Põhja- Eestis. Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Seega talurahva olukord pigem halvenes. Suur osa mõisatest läks riigi kätte, seega mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt. Talupoegadele teatati, et nüüd on nad üksnes kuninga alamad. Reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine
juba enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud maade tagasivõtmist. Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kess pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järele kasvasid riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldus-jaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talurahva olukord. Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda. Kuigi juba varemgi oli Rootsi kuningavõim üritanud lähendada siinsete talupoegade seisundit rootsi omadele, olid kõik need kavatsused jäänud teostamata. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus
Liivimaa aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul. Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Karistuseks Liivimaale saatis kuningas 1694. aastal laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist veidi põhja pool, jättes Valga Lätile. Mõisnikud: Mõisnikkond jäi valdavalt sakslasteks. Siinset aadlikkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus. XVII saj. Püüti ette kirjutada, milliseid rõivaid tohib kanda üks ja teine seisus, palju külalisi pidudele kutsuda, mida külalisetele pakkuda. Aadlikud haavusid, kui neid alandati maarentiku seisukorda. Põllumajandus:
Riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. 1700. aastal seoses Põhjaõja algusega katkestas Karl XII mõisate reduktsiooniprotsessi. Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe haldusüksuse piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, seega jäi Valga linn koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks. Talupoegade kohustused Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos
Riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. 1700. aastal seoses Põhjaõja algusega katkestas Karl XII mõisate reduktsiooniprotsessi. Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe haldusüksuse piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, seega jäi Valga linn koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talupoegade jaoks oli reduktsioon pikemas perspektiivis aga kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks. TALUPOEGADE KOHUSTUSED Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka
Kohaliku aadli murdmiseks määras Karl XI kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Karistuseks 1694.aastal saadeti laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ja rüütelkonna maapäevad läksid kindralkuberneri kontrolli alla. Maanõunikest kaasistujad kaotati ka Õuekohtust. Aadlike omavalitsus oli seega Liivimaalt kaotatud. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus. Sellega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir läks pisut põhja poolt, jättes näiteks Valga koos ümbrusega Läti piiridesse. Talurahva olukord: Reduktsioon muutis talurahva olukorda. Erinevalt rootsi talupoegadest, kes olid vabad ja esindatud Riigipäevas, säilis siin ikka veel pärisorjus. Mõisapõldude suurenemisega suurenes ka teokoormised, mis tegelikult sõltusid mõisniku suvast. 3
juba enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud maade tagasivõtmist. Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kes pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järele kasvasid riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldus-jaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele. Talurahva olukord. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus. Talupoeg pidi nagu ordu ajalgi, teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks.
P-Eestis 4 maakonda, Liivimaa kubermangus Tartu, Pärnu ja Saare maakond. Kõrgemaiks valitsusametnikeks kindralkubernerid. Rüütelkonnad kaitsesid aadlikke õiguseid ja lahend kohalikke küs-i. Kokkusaamised maapäevadel. Selle vahepeal ajasid asju 12 maanõunikku. Igapäevaseid küs lahend rüütelkonna pealik. 17. saj lõpuks Liivimaa rüütelkonna selgroog murti riigivõimu poolt. 1694 uus haldusjaotus – kaks distrikti, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EE-Läti rahvuspiiriga. Riik tegi linnadele ettekirjutusi ja allutas üldriiklikele huvidele. 1682 mõisate reduktsioon e taasriigistamine. Koguduse omavalitsuslik osa kihelkonna valitsemisel kasvas. Vene võimu alla: kohalik haldus aastatel 1710-1865 Balti erikord: Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Uusikaupunki rahuga. Restitutsioon e mõisate tagasiandm aadlitele. Balti aadlil ja linnadel laialdane omavalitsus.
karistuseks Liivimaa aadlile kaotati Liivimaa aadli omavalitsus, st maapäev allutati kindralkubernerile ja Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium saadeti laiali, ka Õuekohtus ja konsistooriumis polnud enam maanõunikest kaasistujaid nõnda õnnestus Rootsi kuningavõimul 17. sajandi lõpuks vähemalt Liivimaal aadlivõimu selgroog murda ja oma tahe maksvusele panna 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia EestiLäti rahvuspiiriga (Tartu ja Pärnu maakondade piir viidi vastavusse); kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähima ümbruskonnaga Läti poolele Talupoegade olukord Rootsi ajal: kui 1629. a sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu, oli sõdadele eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud, osa linnu, aleveid,
annaabi.ee 
