Rahvuslik ärkamine Eestis (0)

      Rahvuslik ärkamine Eestis   
 
Rahvuslik liikumine oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning                       tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad                       eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.    Vaiksest maarahvast, kes end varemalt väga väljendanud ei olnud, hakkas välja kasvama                         rahvus, kelle eesmärgiks oli muuta Eesti elu ja korraldusi. Ärgati rõhumisest ja hakati                           mõtlema iseolemisele. Enne seda peeti ennast mõisnike teenijateks. Kriitiline mass eestlasi ei                         soovinud enam saksastuda. Sel ajal tekkisid mitmed tantsu- ja lauluseltsid, avati mitmeid                         koole ja hakati tegelema ajakirjandusega. Üheks tähtsaimaks rahvusliku ärkamise eelduseks                     oli pärisorjuse kaotamine 1816-1819 ning Eestlaste ühiskondliku seisundi ja haridustaseme                     tõus.Enamus eestlasi võis juba omada mingit majanduslikku kindlustunnet, saadi juba talusi                       päriseks osta . Tänu estofiilidele oli tekkinud ka ühtne eesti kirjakeel.     Eestluse ajaloos ei ole ühtki teist aastasada, mis oleks olnud kultuurilise arengu mõttes nii                             oluline. 1857. aastal andis Johann Voldemar Jannsen välja Perno Postimehe mis pani aluse                           Eesti järjepideva ajakirjanduse algusele. Veel oli suureks saavutuseks Eesti rahvusliku teatri                       algus, 1865 asutati “Vanemuise” Selts ja veidi hiljem samal aastal “Estonia” Selts. 1862.                           aastal oli ilmunud „Kalevipoja“ rahvale mõeldud trükk. Toimisid seltsid ning rahva                       hariduslik olukord paranes üha. 1869. aastast alates hakkasid toimuma üldlaulupeod.    1881. a troonile tulnud Aleksander III alustas venestamist kõigis vähemusrahvastega                     asustatud piirkondades (Poolas, Soomes, Baltimaades), alustas vastureformide läbiviimist,                 toetus oma tegevuses slavofiilidele; ta oli esimene tsaar, kes jättis balti aadli privileegid                           kinnitamata, Eestis samal ajal rahvusliku liikumise langus. Kõige valusamalt riivasid eestlaste                       huve kultuuri — keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu —                         puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest                     ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Eestlaste                         venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline                   identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine                    


    polnud enam võimalik. 19. sajandi teine pool oli eesti kultuurile üpris lootustandev. 1862.                           aastal oli ilmunud „Kalevipoja“ rahvale mõeldud trükk, ilmusid mitmed eestikeelsed                     ajalehed, mis kajastasid erinevaid nägemusi rahvusliku edasiliikumise teemadel. Toimisid                   seltsid ning rahva hariduslik olukord paranes üha. 1869. aastast alates hakkasid toimuma                         üldlaulupeod, mille tähtsust eesti natsiooni ehitamisel ja säilitamisel ei saa kuidagi alahinnata                         ka 20. sajandil.  See oli ka linnastumise ja eestikeelse linnaelanikkonna suurenemise aeg. Esile kerkisid                       esimesed eesti luuletajad ja kirjanikud – Lydia Koidula, Eduard Bornhöhe, Juhan Liiv ja                           teisedki. Tegutsemist olid alustanud Eesti Kirjameeste Selts ning esimene eestikeelne ja                       -meelne üliõpilaskorporatsioon Tartu Ülikoolis – Eesti Üliõpilaste Selts. Viimasest kujunes                     peagi oluline kants rahvusliku poliitika ajamisel, mis on oma positsiooni säilitanud tänaseni.    Rahvuslikul liikumisel on olnud kindlasti oluline osa Eesti kultuuriloos. Sel ajal sündis eesti                           rahvus ja rahvuskultuur.