20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad. - Nimeta rahvarõiva rühmad Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma: * Lõuna-Eesti * Põhja-Eesti * Lääne-Eesti * Saared - Missugused esemed kuuluvad Muhu rahvarõiva komplekti ? Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19
vastutav toimetaja. Aastatel 1954–1976 oli Melanie Kaarma Leningradis ilmunud moeajakirjade Moda ja Modeli Sezona kunstnik ning kujundaja. Ta oli arvukate teatri- ja koorikostüümide autor. Melanie Kaarma lavakostüüme kasutati Vanemuise 1949. aasta lavastustes "Põikpead" ja "Nahkhiir", Estonia 1950. aasta lavastuses "Traviata" ja 1963. aasta lavastuses "Minu veetlev leedi". Tema rahvarõiva motiivides kostüümides on laulupidudel esinenud mitmed koorid ja koorijuhid. Kaarma oli hinnatud rahvarõivaste restaureerija, kelle teeneid kasutasid nii Eesti, Soome kui ka Venemaa etnograafiamuuseumi d. Paljud tema restaureeritud rahvarõivad ja loodud kostüümid on tänapäeval hoiul Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kunstimuuseumis ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Koos Aino Voolmaaga oli Melanie Kaarma 1981
riideid. Rahvariided elavad meie teadvuses aga ka tänapäeva moetööstuse kaudu. Tänane kõrgmood ei eelista ühe rahva traditsioonilist rõivast teisele ja nn folgi stiil, mis on inspireeritud eri rahvaste talupojarõivastusest, on olnud vahelduva eduga kuum teema alates 1970-ndatest. Täna on rahvarõivas selgelt peoriietus. On tore, et see pole vaid laulu- ja tantsupidude ajaks vaid tunnustatud kehakate ka teistel pidulikel hetkedel. Viimastel aastatel võrdsustatakse rahvarõiva kandmine fraki ja õhtukleidi kandmise pidulikkusega. Valides rahvarõivaid, võiks üldjuhul lähtuda oma juurtest- panna selga selle kandi rõivad, kust ollakse pärit või kuskohast on pärit näiteks mees. Kõige kindlam on pidulikel vastuvõttudel kanda rahvariideid kuna rahvarõivas on ajatu ega lähe moest ning on ilus. Rahvarõival on erinevalt enamikest teistest pidulikest riietest oma lugu.
tehti just oma rahvarõivas eriliseks. Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad 19. sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus
Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood. XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja. XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik. XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood. Muhu on saar Saare maakonnas ning on suuruselt kolmas saar Eestis. Muhu saar kuulub koos teda ümbritsevate laidudega Muhu valla koosseisu. Muhus on elav rahvakunstiga tegelev kogukond. Muhu rahvariiete valmistamine, kudumine,
· I MS eel kerkis Tln-se mitu suurt sõjalaevatehast · Pärnus alustas tööd kogu Venemaa suurim tselluloosivabrik Waldhof · Kunda tsemenditehasest hakkas tulema kvaliteetset tsementi. · Eriti arenes sisekaubandus, milles peegeldub maarahva ostujõu kasv · Ostujõu kasvuga kaasnes mitmete linnaesemete kodusamine talutubades, nagu nt pommiga kell või petrooliumlamp. · Odav vabrikutehas tõrjus välja rahvarõiva, mille kandmise komme pidas kauem vastu vaid Setumaal, Mulgimaal ja saartel · 1870.a rajatud raudtee Peterburi-Tlna vahel oli Tln-st hoobilt taas tähtsa samalinna teinud. Tartu renessanss · 1896.a pani Karl August Hermann maha ,,Postimehe" toimetaja ameti. · Uueks toimetajaks sai uus jurist Viljandimaalt pärit Jaan Tõnisson.
laulupidu. Leelopäev on pika traditsiooniga setode suursündmus nn. laulupidu, kuhu tulevad kokku enamus seto leelokoore üle Eesti. Leelopäeval esinevad setu koorid, tantsurühmad ja pillimehed ning külalisesinejad.Ilmub ka ajaleht ,,Setomaa,, ja ilmus ajakiri,,Peko Helü,, mis oli 2006-2009 Obinitsas ilmunud setumurdeline ajakiri. See ilmus kord aastas.Ajakirja peatoimetaja oli Evar Riitsaar ja toimetaja Kauksi Ülle. Rahvarõivad Esimesena haarab seto naise rahvarõiva juures pilku tema rikkalik hõbeehete komplekt, mis kogu oma hiilguses koos erinevate keede ja rahadega võib kokku kaaluda 46 kilo. Suurt kuhiksõlge peetakse abielunaise tunnuseks.Käsitöö on Setomaal alati au sees olnud. Ainulaadne on seto värviline heegelpits, mida kasutati pühaserättide, käterätikute, pearättide juures. Seto tikand on tikitud ornamentidega (põhiliselt romb ja rist, hiljem ka ruut) peen tikand erepunasel kangal; tikitakse lõngu lugedes nii, et
laulmas käis(1870.a.paiku) kollasest pargitud nahast need olid pidupastlad (ERM EA 110:139). Pastlad: Eesti Põllumajandusmuuseum 11 Pastlad: ERM Pastlad: ERM Huvitav on siiski see asjaolu, et mõnel pool jäid pastlad piduliku jalatsina kasutusele kuni rahvarõiva taandumiseni. Kihnus kuuluvad aga pastlad praegugi naiste täieliku rahvarõivakomplekti juurde. Põhja-Viljandimaal, Suure-Jaani kihelkonnas kandsid naised juba 17. ja 18. sajandil osaliselt ka kingi. ( Kaarma & Voolmaa 1981, 109). Naiste kingad olid igal pool kinnise ninaga, siit ka nimetus ummiskingad. 12 Saapad Pastlaid hakati hiljemalt 18.sajandist alates asendama kingadega, mehed ka säärsaabastega.
kas tagasi Venemaale või piiri taha. Tähtsamates tööstuskeskustes Tallinnas ja Narvas suurenes Vene tööliste osakaal. Suurenes linnades eestlaste osakaal ja sööstuse areng tuli sel või teasel moel kasuks kogu Eestile. Arenas ka kaubandus, eriti sisekaubandus, milles peegeldub maarahva ostujõu kasv. Ostujõu kasvuga kaasnes mitmete linnaesemete kogunemine talutubades, nagu näiteks pommidega kell või petrooleumilamp. Odav vabrikurõivas tõrjus välja rahvarõiva, mille kandmise komme pidas kauem vastu vaid Setumaal, Mulgimaal ja saartel. Nii põllumajandusele, tööstusele kui kaubandusele mõjus elustavalt jätkuv raudteede ehitamine. 1870.aastal rajatud Peterburi-Tallinna raudtee oli Tallinnast hoobilt taas tähtsa sadamalinna teinud. Kuid raudteevõrk mähkis järk-järgult endasse ka ülejäänud Eesti: 1876.aastal jõudsid rööpad Tartusse, 1887.aastal Valka, 1897.aastal Pärnusse ja 1900.aastal Viljandisse.
• Saarte piirkond. • Mulgi maa. • Ranna rootslased. • Venlased Peipsirannal. • Kui vaadata rahvarõivaid siis saared ja Lääne-Eesti on eraldi vaadeldavad. • Ida mõjud avaldusid põlluharimis riistades ja veo vahendites. • 19.sajandil ja 20. sajandil kasutati karuäket ja harkatra • Eesti on jaotatud: • Põhja-Eesti tänu suurematele linnadele Tallinn, Narva oli uuendustele vastvõtlik, paistis inimeste moes, rahvarõiva arengus. • Kirde-Eestis oli Vadja ja Isuri kultuuri mõjud aga ka Soome tänu sellele sõbra kaubandusele • Lõuna-Eesti on kultuuriliselt traditsioone säilitav, alalhoidlik ja see ilmneb eriti Mulgi ja Setu aladel. • Vana rõivastus viis säilis 19. sajandil II poolel. • Mulgimaa omapäras võib siis olla tänu Lätlaste asutustest ja Setumaa on tugevate vene mõjudega.
KULTUURPOLIITIKA Haridusministeerium tegeles kultuuripoliitikaga. Asutati eesti kultuurkapital ja võeti vastu eesti kultuurkapitaliseadus: hakati maksustama viina jt tooteid. 6 sihtkapitali: kujutav kunst, kehakulutuur, ajakirjandus kultuurkapitali. Toetai ka asju, mis ei kuulunud otseselt sihtkapitali hulka. Riik ei toeta ja finantseeri täiel määral kunsti ja kultuuri valdkondi. Riiklik propaganda talitlus seotud kultuurielu- ja selle valdkonnaga. Rahvatantus ja rahvarõiva levitamise propaganda. Kirjanikud said oma loomingut vabalt vallata, kuid ei tohtinud minna otseselt valitsuse vastu. RAHVUSED Põhirahva eestlaste kõrval elasid siin ka vähemusrahvused. Erika Azlauskaite 8 8.01.2013 Eesti kultuuri ajalugu · Venelased 8,2% kogu rahvastikust. Elasid koondununa teatavatesse geograafilistesse kohtadesse: Ida-Eesti, Petseri,
annaabi.ee 
