ja altari ees. · Hakati lisama rahvakeelset teksti, mis meeldis publikule. Seda lisati järjest enam. · II periood XII saj- Teater ei mahu enam kirikusse. Draama oli poolvamulik ning esitati kirikuesisel platsil. Laatade ajal lubati esitada näidendeid, milles kajastusid tolleaegsed probleemid. Mindi üle rahvakeelele. Pühad osad vaimulikele, ülejäänud käsitöölistele. · III periood XIII saj Kogu teatritegemine käsitööliste kätte. Tekst üha rahvalikumaks. Kirik hakkas teatri vastu võitlema, kuna tema osakaal vähenes. · IV periood XIV-XV saj- kujunes välja rahvalik lõbustus. Teater saavutas kõrgtaseme(elukutselised näitlejad). Hakati avalikult pilkama võimukandjaid. · Kuulus kirjanik Francois Villon. Skulptuur ·Neid kasutati peamiselt kirikute kaunistamiseks. ·Peamiselt kujutati piiblitegelasi. ·Skulptuurid aitasid inimestele usu tõdesid selgeks saada. ·Nendega kujutati ka
Analüüsin, kuulan. Kuidas on neis tunda/kuulda eesti rahvamuusika mõju, milles see avaldub: Naised Köögis - ,,Naised, naised'' Kuna nad päevad väga lugu Eesti vanemast rahvalaulust, siis on minu arust kõikides lauludes seda aru saada. Nad mängivad neljakesi pilli ja laulavad koos ning istuvad koos köögilaua taga ja arutavad maailmaasju. Alatihti luuakse selle käigus välja uus laul. Nad põimuvad vanu ja uusi laule, kaasajastavad rahvalaule, laulavad kaasaega rahvalikumaks, peavad lugu Eesti laulusädemest, mis on tegelikult tuhandeid aastaid vanem kui meie. Väga meeldib mulle ka nende räpplugu ,,Aasta ema'', mis on küllaltki populaarne kõigi hulgas. Nende lauludes kajastuvad nii mehed, naised, lapsed, tädid, onud ja kõik muu eluga seoses olev. Väga mõnus ansambel nagu Zetodki.
valitseva anglikaani kirikuga vastuollu linud. Oma rangeid usuphimtteid ja kombestikku jrgisid nad ka Ameerikas, surudes neid peale teistelegi. Puritaanide muusikaelust olid vlja llitatud kik ilmalikud vormid, kaasa arvatud rahvalaul. Seda pidid asendama vaimulikud laulud- koraalid. Need omandasid ajapikku olustikulise iseloomu, klades ka lahus kiriklikest talitlustest ja levides koos rahvalauludeta suust suhu, plvest plve. Sel moel muutus koraalide muusikaline klg tunduvalt rahvalikumaks. Kui Uus- Inglismaal arenesid laevaehitus, terasetstus, maakide kaevandamine, siis lunas silus feodaalne maaharimine, mis tugines orjade tle. Puritaanide tkusele vastandus lunaaristokraatide jude-elu ja pillamine. Kuigi nende perekonnad harrastasid muusikat, jeti ajaviitemuusika eest hoolitsemine sageli orjadest moodustatud ansamblite hooleks vi kutsuti pidustuste puhul laulma ja tantsima mbruskonna valgeid kehvikuid. Lunariikide elanike olustik aitas kaasa vana talurahvafolkloori silumisele.
Vanimad tantsud matkivad tegelikkust (tööliigutusi, loomi ja muud seesugust). Algul esitas tantsu selle looja, alles hiljem eristusid elukutselised tantsijad. Euroopa varaseim tantsukunst on teada Vana-Kreekast, kus see kaasnes jumalakultusega, näiteks Apolloni pidustustega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.-17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. LADINA-AMEERIKA TANTS Ladina-Ameerika tantsud on Ladina-Ameerika maadest (Brasiilia, Argentiina, Colombia, Boliivia, Kuuba jt)
Vanimad tantsud matkivad tegelikkust (tööliigutusi, loomi ja muud seesugust). Algul esitas tantsu selle looja, alles hiljem eristusid elukutselised tantsijad. Euroopa varaseim tantsukunst on teada VanaKreekast, kus see kaasnes jumalakultusega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. Tantsu liigitatakes: Tantsitakse üksi, paaris või hulgakesi. Eristatakse rahvatantsu, seltskonna ehk peotantsu ja lavatantsu
Ülikoolides toimus samuti kogu õppetöö ja omavaheline suhtlemine ladina keeles. Seitsmes ehk siis viimane peatükk räägib keskaegsest teatrist. Kirik suhtus küll vaenulikult igasugustesse rahvalikesse lõbustustesse ja teatrisse, aga ometi võttis ta kasutusse vaimuliku draama, mida näidati pidulikel jumalateenistustel. Aja jooksul hakati liturgilisele draamale lisama ilmalikku rahvakeelset teksti ja see muutuski aja jooksul aina rahvalikumaks. Poolilmalikke etendusi ei lubatud enam korraldada kirikus sees, vaid need hakkasid toimuma laial trepil kiriku ees. Hiljem hakati keskaegsetes linnades näitama suuri vabaõhulavastusi ehk müsteeriume. Palju raha kulus kostüümide valmistamisele. Kasutati kindlakskujunenud värvide ja detailide sümboolikat. Müsteeriumide etendamine muutus isetegevuslikust näitekunstist aja jooksul professionaalsete näitlejate tegevusalaks.
Prantsuse kuningas Louis IX Püha (1226-1270) oli üks nende usunaiste heldematest toetajatest. 1264 kinkis ta Pariisis begiinikonvendi. Konvendis oli 400 tütarlast, kellest suurem osa olid vaesed, kuid osa ka kõrgestisündinud. Oma testamendis jättis Louis IX veel märkimisväärse rahasumma nii Pariisi kui ka teistele Prantsusmaa begiinidele. Begiinide liikumine sai alguse aadlike ja rikaste kodanlasnaiste hulgas, kuid kujunes hiljem nunnakloostritest rahvalikumaks. Begiiniühistutega liitumine ei eeldanud varandust ja liitumisega seoses ei tehtud kingitusi nagu seda sageli ootasid nunnakloostrid. Begiinidel oli lihtsam kui oma kloostritesse suletud nunnadel osaleda linna elus ja tegutseda uuendajana kasvatuse, haigepõetamise ja käsitöö alal. Begiinid hankisid endale elatist kudumise, pitsinipeldamise, tikkimise ja haigepõetamisega. Begiiniühistu pakkus naistele turvalist elu, seltskonda,
ARHITEKTUUR: kreml ehk akropol.kindlus keset linna. Arhitektuurist on säilinud linnakindlustused( moskva ja pihkva kreml) Al 15.saj on säilinud telgitaolise katusega kõrged puukirikud , eriti kizi saarel. SKULPTUURI ei viljeletud , akrdeti nende paganlikku kumamrdamist, nagu bütsantsiski . MAALIKUNST: tehti ikoone, kuulsaim on Vladimiri Jumalaema. Kunsti ilmuvad rahvuslikud mustad jõud. Hakkab bütsantsist erinema, sest tatarlased vallutavad venemaa. Ikoonid muutuvad vabamaks ja rahvalikumaks, kuid bütsantsis välja ujunenud skeem jääb säilima. 14.saj. lõpul kujuneb moskvas 2 koolkonda- bütsantsilik ja kohalik.nad vastanduvad ja võitlevad. Hinnati kõrgelt kreeka kunstnikke ja neilt telliti igast asju. Vana-vene ikoonimaali suurkuju oli Andrei Rubljov. Leiab viisi, kuidas ühendada rahvalik ja bütsantsilik stiil. alates 15.saj võib kohata Moskva kirikutes väga uhkeid ikonistaase. Keskel on kristus, kelle jalge ees palvetavad maarja ja johannes
laulu, pantomiimi ja teatrikunstiga. Tantsude ja tantsijate suurtest kogustest on välja kujunenud ka elukutselised tantsijad. (Laird, 2016) Euroopa varaseim tantsukunst on teada Vana-Kreekast, kus see kaasnes jumalakultusega, näiteks Apolloni pidustustega. Keskajal kirik põlgas tantsu, kuid ei suutnud selle arengut pidurdada, õitsele puhkes rahvatants. 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. (Tants, 2015) Praegu on rahvatants taandunud peamiselt tantsuringide harrastuseks. Klassikaline tants kujunes 16.–17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti. (Laird, 2016) 1.2 Tantsu liigitus Tantsitakse üksi, paaris või hulgakesi. Eristatakse rahvatantsu, seltskonna- ehk peotantsu ja lavatantsu.
taga reas (kolonnis, vooris, rongis) või kinnises ringis (sõõris). · akrobaatilised tantsud- et teha oma liikmed painduvaks ning meeleolu reipamaks · imiteerivates tantsud- milles aimati järele mõnda olukorda, tegevust, looma käitumist või liikumist. · paaristantsud- labajalavalss, polka, reinlender jt. Seltskonna- ehk peotants 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Peotants on nõukogude ajal kujunenud üldistav nimetus teatud paaristantsudele, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi alguse Inglismaal - aeglane valss, fokstrott, viini valss, tango, samba, rumba, cha-cha, jive. 8 Lavatants Lavatants on loodud eesmärgiga treenida lapsi ja noori läbi spetsiaalse treeningplaani ja luua
Oma rangeid usupõhimõtteid ja kombestikku järgisid nad ka Ameerikas, surudes neid peale teistelegi. Puritaanide muusikaelust olid välja lülitatud kõik ilmalikud vormid, kaasa arvatud rahvalaul. Seda pidid asendama vaimulikud laulud-koraalid. Need omandasid ajapikku olustikulise iseloomu, kõlades ka lahus kiriklikest talitlustest ja levides koos rahvalauludeta suust suhu, põlvest põlve. Sel moel muutus koraalide muusikaline külg tunduvalt rahvalikumaks. Kui Uus-Inglismaal arenesid laevaehitus, terasetööstus, maakide kaevandamine, siis lõunas säilus feodaalne maaharimine, mis tugines orjade tööle. Puritaanide töökusele vastandus lõunaaristokraatide jõude-elu ja pillamine. Kuigi nende perekonnad harrastasid muusikat, jäeti ajaviitemuusika eest hoolitsemine sageli orjadest moodustatud ansamblite hooleks või kutsuti pidustuste puhul laulma ja tantsima ümbruskonna valgeid kehvikuid
õpetusi, omandab religioosseid teadmisi), teine faas hõlmab neid kolme elueesmärki tervikuna (selles faasis saab lapsed, abiellub, peab üleval neid, kes on teistes elufaasides). Järgmisena on ta metsaelanik ja siis nälgiv rändaskeet (toitub almustest, ootab surma). Tänapäeva Indias see päris nii pole, kuid see on traditsiooniline arusaam läbi elu kulgemisest. 500eKr 500 pKr mutuus religioon rahvalikumaks, nim eepiliseks ajastuks, tekkisid eeposed: Mahabharata, Ramayana. Arvati, et eepose kuulamine toob ka religioosset kasu. Mahabharata tekib selline kontseptsioon nagu Ahimsa ehk vägivallatus. Seal ka terve peatükk sellest, kuhu palverännakuid teha tuleks. Bhakti intiimset laadi pühendumus. Õpetustes on jumalused inimestesarnased (nt Krisnat kujutatakse teinekord muda sööva lapsena; noorukina, kes varastab rõivaid), inimestele lähedased.
annaabi.ee 
