mullaga. - Hea varjutaluvusega, kasvab ka täisvalguses, Metsakäharik- Enamasti okas- ja segamets, juhul kui pole ennem varjus kasvanud. varjulembene. - Okkad lapikud, kasvavad ühekaupa, valges Turbasammal- niiske ja märg kasvukoht, sageli spiraalselt, varjus kamjalt. Läikivad valguslembesed. Madalsoos ja soometsades - Punane mürgine marikäbi. (nõudlikud) siirdesoos ja rabametsades (vähe- Kadakas nõudlikud) rabas ja rabametsades (leplikud). - Koonusekujuline, vahel ka võsane Vajavad happelist keskkonda. Valkjas-punane - Juurestik maapinnalähedane, mükoriisaga värvus. Ühe ja kahekojalised. - Niisket, kerget, värsket liivapinnast Turvas- küttematerjal, keemiatööstuse tooraine, - Kasvab nii varjus kui ka valguse käes tervistavad vannid, kariloomade allapanekuks. - Okkad 3-kaupa kimpudes, tihedalt oksal.
täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Paljuneb eostega. Eoskupar asetseb lehtedeta oksa pikendusel (ebajalg). Võivad ka vegetatiivselt paljuneda varre ja oksa pistikutega või võsunditega. Kasvab niisketes ja märgades kasvukohtades, võivad kasvada ka vees. Valguslembesed ja Toitainete suhtes nõudlikumad liigid kasvavad madalsoos ja soometsades, vähemnõudlikud siirdesoos ja rabametsades ning kõige leplikumad rabas ja rabametsades. Valguslembesed taimed vajavad kasvamiseks happelist keskkonda ja suurendavad ise keskkonna happesust, lubjasisaldus pinnases mõjub sageli hävitavalt. Eestis kasvab 37 liiki, kellest sagedasemad on 15. Liikide määramine keeruline ja nõuab mikroskoopi. Huvitavat: · Palju kasutusalasid on peamiselt turbasammaldest tekkival turbakihil. Sellest tehakse kütteks toorturvast või briketti, samuti sobib turvas loomadele allapanekuks ja
ja on kootava toimega, kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks · kasvab õhulise mullaga liivastel muldadel männimetsades JÕHVIKAS · eelistab lagedaid vähese rohustuga samblasoid, kasvab eelkõige rabades ja Oxycoccus palustris Pers siirdesoodes, aga ka madalsoodes ning rabametsades · kuulub sugukonda · väga niiskuselembene, mistõttu kanarbikulised, perekonda kuivendamisel hävib jõhvikas · mitmeaastane ühekojaline roomav kääbuspõõsas · varte pikkus kuni 50 cm · marjad on väga väärtuslikud oma maitseomaduste ja hea säilimise tõttu · neid võib korjata aastaringselt, peamiselt aga septembrist lumetulekuni · ravimtaim, - marjad alandavad kõrget vererõhku, parandavad kõrge palavikuga haigete enesetunnet
taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas saanud endale nime "päävalurohi". Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel.Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti
Valmivad augustis või septembris. Leht: Piklikmunajad südaja alusega helerohelised kaarroodsed lihtlehed. Asuvad vahelduvalt varre ülemisel kolmandikul lühikesel rootsul. Õitsevatel vartel on kaks, teistel üks leht, rudimendina võib esineda ka kolmas leht. Lehe pikkus on 3...10 cm ning laius 1,5...5,5 cm. Leherood ja -roots on veidi karvased. Paljunemine: Paljuneb peamiselt risoomi abil, harvem seemnetega. Kasvukoht: Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. HARILIK MAAVITS Solanum dulcamara Rahvapärased nimed: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi
MUSTIKAS REFERAAT 2010 SISUKORD 1. Mustikas 2. Mustikas kui ravimtaim 1. Mustikas (Vaccinum myrtillus) einsinikad, mustigud, sinimarjad Harilik mustikas on kuni 30 (50) cm kõrguseks kasvav kääbuspõõsas. Kasvab happelistel, niisketel muldadel, palumetsades, vahel ka rabaservadel ja nõmmedel, laane- ja palumetsades, aga ka kuivendatud siirdesoo- ja rabametsades. Eelistab niiskeid ja mõõdukalt varjulisi kasvukohti. Levinud laialdaselt metsa- ja metsatundravööndis nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas, Euroopas, ka kaugemal lõunas. Eestis sage. Varred ja oksad on teravakandilised. Lehed helerohelised, munajas ümmargused, alusel ahenevad või veidi südajad, servad peenesaagijad. Talveks lehed varisevad. Kerajad õied on rohekasvalged, punaka varjundiga, enamasti üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehekaenlas.
kollaseks ning muutub pehmeks. Vili valmib juulis-augustis. Saak on aastati väga erinev; viljumine on tundlik nii hiliste öökülmade kui ka teiste ebasoodsate ilmastikutingimuste suhtes. SINIKAS Sinikas (ka joovikas, rukkisinikas, soomari. mitmeaastane ühekojaline kääbuspõõsas kanarbikulistesugukonnast. Sinikas on levinud taim põhjapoolkera metsa- ja tundravööndis kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Sinikas on sage kogu Eestis. Kasvabrabade ja siirdesoode servaaladel, soo- ja rabametsades. Sinikas kasvab ainult happelisel pinnasel; armastab niiskust. Taime kõrgus on 30...70 cm. Puitunud vars on püstine, tugev ja harunev. Lehed on munajad, sinakasrohelised; lehe pikkus on tavaliselt 8...20 mm ja laius 4...20 mm. Noortel taimedel võivad lehed püsida ka üle talve. Sinikas õitseb mais-juunis. Õied on kahesugulised. Õied on valkjad või roosakad, pikliku kupja 4...6 mm pikkuse krooniga. Õied asuvad 1...3-kaupa longus raagudel. Tolmeldajateks on
Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas saanud endale nime "päävalurohi". Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel. Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on
kitsad ja tumerohelised. Kuna lehed asetsevad risti neid kandvate vartega, siis meenutavad need suuresti pisikesi okaspuude okkaid. Kukemarja lehed on tegelikult hoopis laiemad, kuid need on Kukemari alati kokku rullunud. Nii oleksid lehed nagu seest (Empetrum nigrum) õõnsad. Hanevits esineb eelkõige rabades ja rabametsades, harvem siirdesoodes. Lehtedel on keskkoht kõige jämedam, otsad muutuvad sujuvalt ümarateks tippudeks, värvuselt läikivrohelised, leheserv on alla käändunud. Lehe teisel küljel võime näha tihedaid roostevärvi plekke, just nagu oleks mõni seenhaigus kallale tulnud.
roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas saanud endale nime “päävalurohi”. Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel. Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu
ülaosa · Kasvukoht: maapind, kõdunenud puit · Väga sage kogu Eestis Väävel-porosambliku esitalluse soomused on värdlemisi väikesed (2-5 mm pikkused); teistalluse moodustavad 3-8 cm kõrgused karikakesed, mille ülaservas võib tihti näha tillukesi punaseid viljakehi. Karikad on kujult võrdlemisi korrapärased, saledad, ülaosas sujuvalt laienevad, iseloomuliku kollakasrohelise võikahvatukollase värviga. Kasvab maapinnal, rabas ja rabametsades või palu- ja nõmmemetsades, harvem kõdunenud kändudel. [5] 4.2.7. Sarv-porosamblik · Tallus kaheosaline: soomustest koosnev esitallus ja pulgataolline teistallus; 2-8 cm kõrge; rohekashall või pruun. · Vegetatiivse paljunemise vahendid: peeneteralised soreerid, mis katavad teistalluse ülaosa · Viljakehad tumepruunid, esinevad osadel isenditel · Kasvukoht: maapind, kõdunev puit · Väga sage kogu Eestis
näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas saanud endale nime "päävalurohi". Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel. Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste
Roomajad -puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt. väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik, teder, vahest ka enamasti siirde- ja madalsoodes pesitsevaist lindudest sookurg, mudatilder, kiivitaja, suurkoovitaja. Laugastel piilpart, sinikael-park, tuttvart, ka kajakaid. Rabametsades võib kohata tutt-tihast, metskiuri, väikepistrikku. Imetajad -põder, valgejänes, hunt. Liivastel ja kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Karu käib marju söömas. Rabaservade padrikutes metssead, kuivemates rabametsades metskitsed. Kuivematel rabanõlvadel uruhiiri, leethiiri ja karihiiri. Laugaste kaldail võib esineda mügrit e. vesirott, kuivenduskraavides ka ondatrat. Talvel ka metsnugis, kärp, nirk. OHUD RABAKOOSLUSTELE
vad neist magustoite, söövad kalaga ja hülgerasvaga. Kukemari nagu jõhvikaski säilib vesihoidisena. Rohurinde moodustavad hõredalt kasvavad palu-härghein, kassikäpp, nõmmtarn, vareskold. PALU-HÄRGHEIN Melampyrum pratense nimi tuleneb kreekakeelsetest sõnadest melas must, pyron tera; jahusse sattunud seemned annavad leivale tumeda värvuse. Pratense (lad.k.) niidu. Sugukond mailaselised. Kasvukoht: kuivades palumetsades ja ka rabametsades, puisniitudel. Taimed 10- 30 cm kõrged, vähe arenenud juurestik imemisjätketega kinnitub peamiselt puude, põõsaste ja kääbuspõõsaste juurtele. Mükoriisat pole leitud. Kõik härgheinad on üheaastased poolparasiidid, kuna imevad peremeestaimedest orgaanilisi aineid. Varred püstised, külgoksad kahekaupa risti vastakuti. Lehed lineaalsüstjad 4-9 cm pikad ja kuni 1,2 cm laiad, pikalt teritunud. Õied 1-1,5 cm pikad, putk valkjas,
annaabi.ee 
