Raamatupidamise ajalugu (0)

Lääne-Viru Rakenduskõrgkool
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
R16 KÕ2
Fariza Imanova
Raamatupidamise ajalugu
Lühikokkuvõte
Õppejõud: Siiri Luts
Mõdriku
2016
Raamatupidamise ajalugu
On ilmne, et kunagi aastasadu tagasi võeti arveldamisel appi „tehnilised abivahendid“ – sõrmed ja varbad, puu- või luukillud ning teadaolevalt kasutasid peruulased nööride süsteemi, mida nimetati guipuks ning millega sai arvutada juba päris suuri arve.
Majanduselu, kirjaoskuse ja matemaatika areng tingisid aga spetsiaalse arvestustöötaja elukutse tekkimise. Selleks esimesed ettevalmistavad erikoolid olid Egiptuses ja Mesopotaamias. Väidetavalt said õpetust neis ka esimesed naisarvepidajad, kelledel rahva arvates olid vaid lugemis-, kirjutamis - ja nõidumisoskus.
Aegamööda arenes seni süsteemitu arvepidamine üha enam süsteemseks. Esimesed „kronoloogilised registrid“ on avastatud eri rahvustel nii papüürusel, nahal, vahatahvlitel, vaskplaatidel, Vanas-Indias olid registriteks nn kruusid, milles olid „algdokumendid“.
Arvepidamise edasi arenedes võeti kasutusele arveraamatud, mis koosnesid erinevatest tulpadest erinevateks otstarveteks. Isegi sel ajal osati kajastada sularaha- ja krediidimüügitehinguid eraldi, peaaegu nagu tänapäeval. Kasutusel olid nii personaalsed kontod , kui ka kontod, mis olid seotud kaubaliikidega, sissetulekutega ja kulutustega. Samuti olid eraldi kulukontod palga, rendi ja maksude jaoks. Peeti arvestust veel intresside , vilja karja jms kohta. Aasta lõpul selgitati välja majandustehingute kasumid ja kahjumid. Koostati midagi bilansi taolist, mis täitis küll enamasti kontrolli funktsiooni.
Nähtavasti arendas iga rahvus oma arvepidamise süsteemi ise. Alates sellest, mil kasutusele võeti mündid, hakati asju üles kirjutama ka väärtuselt, mitte ainult koguseliselt .
Järgnevate sajandite jooksul arenes arvepidamisest üksnes tehingute registreerimise pool, kuni jõuti arvepidamises olulise tähiseni s.o. kahekordne kirjendamine . Siit alates hakkas toimima ka kontrollifunktsioon.
Üheks kõige tuntumaks ja raamatupidamise ajalooliseks pärandiks on Luca Pacioli, keda on nimetatud „raamatupidamise isaks“, kuigi ta ei leiutanud süsteemi välja, vaid kogus ja korraldas ning süstematiseeris mitmesuguseid majapidamistes ja kaupmeeste juures kasutusel olnud tehingute ülestähendamise viise. Tema peateos Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni et Proportionalità avaldati 1494. aasta 10.novembril Veneetsias. Tema poolt kirjeldatud arvestuspraktikat hakati nimetama „ veneetsia meetodiks “ ja „itaalia meetodiks“. Raamatut ei käsitlenud ta kui teadulikku uurimust, vaid põhines peamiste äriliste tehingute ja nende teostamise viiside kirjeldamisele. Pacioli traktaar koosneb 36st peatükist, mis sisaldavad väga põhjalike ning üksiksasjalikke teoreetilisi seletusi praktikas . Tema siht oli koostada õpperaamat, mis tugineks tegelikele, praktikast pärit näidetele. Vaatamata sellele, et teos on niivõrd vana, on tema kommentaarid tänapäevalgi populaarsed .
Eri raamatupidamise süsteemide ajalooline areng on jõudnud kaasaegsete raamatupidamissüsteemideni. Kasutusele võetud raamatupidamise süsteem on alati välja valitud põhimõttel, et võimalikult väikese vaevaga ja kulutustega saada selge ülevaade majandusüksuse varadest ja tegevustest.
KASUTATUD KIRJANDUS

Alver , L., Alver, J. 2009 Finantsarvestus. Tallinn. Deebet
4