Raamatu "Minu Itaalia" sisukokkuvõte (2)

Minu Itaalia
„Minu Itaalia“ autoriks on Kristiina Prangli , noor neiu , kes kolis Itaaliasse oma armsama pärast. Itaalias käis ta koolis, elas vaheldumisi ühikas ja oma noormehe Andrea juures. Raamat andis suurepärase ülevaate temperamentsest Põhja- Itaaliast , detailsemalt Genova olustikust, kus Kristiina kuus aastat vahelduva eduga on elanud ja töötanud. Teemad, mida autor käsitles, olid väga põnevad.
Itaalia on väga rikka ja kireva kultuuriga maa, aga väga rassistlik . Enamik probleemides süüdistatakse võõramaalasi. Itaallaste perekonnad on suured, elatakse suguvõsaga koos. Omavahelistes vestlustes on nad väga emotsionaalsed ja ülevoolavad. Samuti ei puudu peen huumor, mis sarnaneb brittidele. Itaalias on inimesed väga ülihoolitsetud ning kõrgmoelised, kunagi ei kanta samu riideid , mida kanti eelmine päev. Nad on ülimalt viisakad, kuid ei ütle kunagi otsesõnu välja, kui neile mingi asi ei meeldi. Kahepalgelisus on seal tavaline. Vestlustes on nad lärmakad ja temperamentsed, kuid väga hea väljendusoskusega. Nad ei jäta kunagi oma lauseid pooleli , ei alusta oma lauset pidevalt uuesti ega mhm-hmh-ita lausete vahel, nagu põhjamaalastel kombeks on. Sobivateks jututeemadeks on- toit, kliima, jalgpall, mood, kunst , muusika , arhitektuur, naised jne. Vältida tuleks teemasid nagu- seksuaalvähemused, religioon ja sisepoliitika kritiseerimine . Võõras seltskonnas nad südant ei puista ega räägi eraelulistest asjadest. Samuti tuleks meelde jätta, et itaallastele ei saa ega tohi peale käia, sest kui midagi on võimalik saada, siis saadakse see kohe. Itaallaste suhtluskultuuri ei kuulu teise inimese tüütamine ning talle asjatult peale käimine. Esmakordsel kohtumisel nad ulatavad terekäe, kuid kui inimesed on lähedasemad, siis suudeldakse põsele. Kui vastu ei suudle, loetakse seda ebaviisakuseks. Suletud suuga suudeldakse kord ühele kord teisele poole põske.
Mis tuli üllatusena, on see, et Itaalias on raske töökohta saada. Selleks tuleb kõvasti vaeva näha. Kui aga on leitud sobiv töökoht, siis nad on mõistetamatud, üleolevad ja kõike kontrollivad, sest neis valitseb alateadlik valitsemissoov- töökoht annab itaallastele võimaluse olla ise see väike boss ning näidata oma võimu ning üleolekut klientide suhtes. Seetõttu peetaksegi itaallasi halbadeks teeninduskultuuri esindajateks.
Geograafia tundmine jääb neil vajaka. Näiteks Andrea vanatädi Amabile ei teadnud täpselt kus Firenze asub, sest ta on terve elu elanud Genovas ja pole isegi mitte pealinnas käinud.
Huvitav oli lugeda itaallaste bussikultuurist. Seal olid eraldi välja toodud bussikäitumise reeglid, mida võiks teada: sisenetakse alati esimesest või viimasest uksest, mitte kunagi keskmisest ja väljutakse esimesest või keskmisest. Kellestki ebaviisakalt mööda pressimine on lubamatu, selleks tuleb luba küsida. Tülid bussides on aga tavalised . Põhiprobleemiks on määrdunud riietega inimesed või üksteisele liiga lähedal seismine või isegi lemmikloomad . Itaalias ei ole kombeks bussides istet pakkuda.
Toidukultuur on neil hoopis teine. Itaalia toidukultuuris on oluline õigete komponentide koostarvitamine: ei ole ükskõik, mida millegagi koos süüa. Itaalia köök on tegelikult väga lihtne, kuid näiline lihtsus selle keeruliseks teebki. Itaalia köögi puhul tuleb silmas pidada kolme põhiasja: 1) itaallane ei tee kunagi süüa niisama, vaid naudib kokakunsti tervikuna , 2) itaalia toid valmib armastusega ehk sa pead armastama seda, mida sa teed, 3) toit peab olema esteetilise välimusega ning iga kasutatav komponent peab olema tuntav ja nähtav. Mitmekäigulised söögikorrad on seal igapäevane. Itaallastel on suur saialembus- saia süüakse iga toidu kõrvale. Söögilauavestluse juurde kuulub esimese asjana toidu ja koka kiitmine, see on söömaasumise lahutamatu osa, mille ignoreerimist tõlgendatakse lausa solvanguna. Tuleb ka meeles pidada, et kui külaliselt küsitakse kas ta soovib toitu juurde võtta, siis tuleks keelduda. Sest tegelikult see ei tähenda pakkumist, vaid on pigem viisakusfraas. Itaallasi ärritab ka toidu jagamine, mis on nende jaoks ebaviisakas . Ning spagettide söömisel nad nuga ega ketšupit ei kasuta.
Mulle endale see raamat väga meeldis. Väga huvitav ja teistmoodi kultuur ja kombed. Olen ise ka Itaalias käinud, kuid selliseid asju tähele ei pannud , mida autor kirjeldas. Usun, et sain palju teadlikumaks selle riigi ja kultuuri kohta.