Puuknakkused (0)

Puuknakkused. Anaplasma phagocytophilum  koertel  
Liisi Torv (Veterinaarmeditsiin, 2. kursus , 2. rühm) 
 
Puugid  on lülijalgsete hõimkonda kuuluvad paljude selgrooksete loomade  parasiidid . Nad on 
mitmete erinevate patogeenide kandjad ja  levitajad  üle terve maailma. Puugid kannavad edasi 
parasitaalseid,  bakteriaalseid  ja  viirushaigusi.  ( Fuente   et  al.,   2016 )    Puuknakkused  on 
zoogeograafilised  olles  sõltuvad  peremeesloomade   liikumisest   ja  kliimatingimustest. 
Temperatuuri ja õhuniiskuse muutused, eriti kliima soojenemine, mõjutab lülijalgsete rohkust 
ja levikut. Üks levinumaid puugiliike Põhja-Euroopas on võsapuuk Ixodes Ricinus. ( Vera  et 
al., 2014) 
Puugil on kolm arengufaasi:  vastne , nümf ja täiskasvanud puuk. Nii vastne kui ka nümf peavad 
edasiseks  arenemiseks  sattuma püsisoojase looma või inimese ihule ja imema moondumiseks 
verd.  Puugi  täielikuks  elutsükliks  kulub  enamasti  kolm  aastat.  Kuna  selles  tsüklis  on  palju 
peremehi, võivad puugid endasse imeda palju eri patogeene ja  nakatada  uusi peremeesloomi. 
Mitmesugused farmakoloogiliselt aktiivsed ühendid, mis  abistavad  puuke nende vereimemise 
ajal  sisalduvad  puugi  süljes  ja  süljenäärmetes  valu  vaigistavad,  hüübimist  takistavad, 
põletikuvastased ja immuunreaktsioone pärssivad toimeaineid, suurendavad vere juurdevoolu, 
ja ühtlasi suurendavad viiruste ja patogeenide ülekandumist. (Fuente et al., 2016)  
Puuknakkuse  teel  levivatest  patogeenidest  üks  on  rakusisene,  gramm-positiivne   bakter , 
Anaplasma  phagocytophilum,  kes  põhjustab  inimestel,   hobustel ,  mäletsejatel  ja  koertel 
granulotsütaarset anaplasmoosmi . (Fuente et al., 2016) See haigus on küll zoonootiline, aga ei 
levi  siiski  otsese  või  kaudse  kontakti  teel  haige  lemmikloomaga,  vaid  ainult  läbi   nakkust  
kandvate puukide. (Ward, 2012) 
Loom  nakatub  haigusega 24-48h jooksul peale nakkust kandva puugi hammustust.  See levib 
organismis mööda lümfi ja veresooni. Haiguse  inkubatsiooni  periood on 1-2 nädalat. Peale P-
selektiiniga kinnitumist, mida leidub rohkelt bakteri  pinnal, siseneb bakter endotsütoosi  teel 
neutrofiilidesse. Seal  patogeen  jaguneb  binaarse  lõhustumise teel, moodustades morulae (ing 
k.). See lõhub fagosoomi ja  nakkus  liigub edasi järgmistesse neutrofiilidesse. Immuunsüsteemi 
häiritus  võib  põhjustada  sekundaarseid  infektsioone.  (Kohn  et  al.,  2008)    Rootsis  tehtud 
uuringu järgi esines 18 protsendi kliiniliselt  tervete   koerte  veres A. phagocytophilumi antikehi. 
Suur osa  nakkuse  saanud  koeri on selle märkamatult läbi põdenud. (Vera et al., 2014) 
Anaplasma  phagocytophilumi  põhjustab  koertel  akuutset  põletikku,  mida  iseloomustavad 
palavik   ja  trombotsütopeenia.  On  täheldatud  ka  subkliinilist  põletikku.  (Vera  et  al.,  2014) 
Samuti  põhjustab  see  lonkamist,  liigesevalu,  täppverevalumeid,  letargiat  ja  isutust,  harvem 
oksendamist, kõhulahtisust, köha ja krampe. (Ward, 2012) 
Anaplasma  phagocytophilumit  on  võimalik   avastada   mikroskoopiliselt,  määrates  perifeerse 
vere granolotsüütides morulae. Samuti on tõhusad PCR meetod ja kaudselt  otsides  kehast A. 
phagocytophilumi vastaseid antikehi. (Kohn et al., 2008) 
Tõhusaim  ravi  koerte  anasplasmoosi  vastu  on  doxycyclinei  antibiootikumide  30  päevane 
ravikuur. Juba 24 peale ravi alustamist on loomadel täheldatud sümptomite kadumist. Üldiselt 
paranevad koerad õige ravi korral täielikult. (Ward, 2012) 
 
Järeldused 
Puugid  põhjustavad  lemmikloomadel  nii  parasitaalseid,  bakteriaalseid  kui  ka  viiruslike 
infektsioone. Haiguste levikut soodustavad lülijalgse süljes leiduvad ained. Üks enamlevinud 
puuknakkusi  koertel  on  granulotsütaarne  anaplasmoos,  mida  põhjustab  bakter:  Anaplasma 
phagocytophilumi. See patogeen nakatab neutrofiile, lõhkudes neid ja seejärel levides  edasi. 
Tõhusaim ravi anasplasmoosi vastu on antibiootikumikuur. Üldiselt paranevad koerad sellest 
väga kiiresti ja täielikult. 
 
 
Fuente, J., Villar, M., Cabezas-Cruz, A., Estrada-Pena, A., Ayllon, N., Alberdi, P. Tick– Host –
Pathogen 
Interactions: 
Conflict 
and 
Cooperation . 
PLoS 
Pathog. 
2016. 
file:///C:/Users/liisi/Downloads/Tick%E2%80%93Host%E2%80%93Pathogen%20Interactio
ns%20Conflict%20and%20Cooperation.PDF 23.09. 2017  
Kohn,  B.,  Galke,  D.,  Beelitz,  B.,  and  Pfister,  K.   Clinical    Features   of  Canine  Granulocytic 
Anaplasmosis  in  18  Naturally  Infected   Dogs .  Veterinary   Internal   Medicine.  2008. 
http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.1939-1676.2008.0180.x/pdf 23.09.2017 
Vera, C., Kapiainen, S., Junnikkala, S., Aaltonen, K., Spillmann, T., Vapalahti, O.  Survey  of 
selected  tick-borne  diseases  in  dogs  in  Finland.  Parasites  and  Vectors.  2014. 
file:///C:/Users/liisi/Downloads/Survey%20of%20selected%20tick-
borne%20diseases%20in%20dogs%20in%20Finland.pdf 23.09.2017 
Ward,  E.,  Anaplasmosis  in  Dogs.  VCA.  2012   https://vcahospitals.com/know-your -
pet/anaplasmosis-in-dogs 23.09.2017