LAEVANDUS JA MERESÕIT Laevandus ja paadikaubandus Olulised laevaehituskeskused olid Häädemeeste rannik, Lahemaa Rannasõitudeks kasutati purjelaevu Kaupade transportimine Salakaubandus Vili, sool Koolitatud laevajuhid Rannikusõiduga said hakkama rannamärkide abil orienteeruvad kaptenid - metskaptenid Pikemad merereisid eeldasid põhjalikumat ettevalmistust Meremeeste koolitamine merekoolides 1864 Heinaste merekool Eestlaste laevandus 1854 purjetamine parklaevaga üle ekvaatori Eestlastel esimese laevana jõudis Ameerikasse Matador 1868. aastal
nöörkeraamikaga. Hakati meisterdama venekirveid ehk paadikujulisi kirveid. Matmispaigad asusid eluasemetest eemal. Pronksiaeg Kuna Eesti alal puudusid pronksi toorained, siis vahetati seda nahkade ning teravilja vastu Skandinaavia maadest või Ida-Preisist. Kohapeal hakati pronksi töötlema alles 1. aastatuhande II veerandil eKr, kuid päris domineerivaks materjaliks pronks Eestis ei saanudki. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu, hobuseid
Pronksiaeg kestis Eestis 1500. kuni 500. aastani e. Kr. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivissaarelt leitud sirpi.Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu Skandinaaviamaadest või Ida-Preisist. Meil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Vanem ehk Rooma rauaaeg 50 - 450 pKr Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Põlispõlde hariti kaheväljasüsteemi järgi
Nt. Tähe võidukaar Pariisis. Skulptuuris kujutati kaasaegseid antiikses riietuses, tihti aktina. Nt.A. Canova. Maalikunstis nt. J. L. David "Marat´i surm"(pildil) Romantism 19.saj. Levis paralleelselt klassitismiga, mitteametlik kunstivool. Kunstnikud, kes pettusid reeglipärases elus, otsisid lohutust kujutades minevikku, idamaid, usku. Nt. W. Turner kujutas romantilist, tormilist merd, purjelaevu (üks tema maal pildil) Realism 1848.a Loodust ja inimest tõepäraselt kujutav kunstivool.Kõike kujutati tõetruult.Huvituti kaasajast ja igapäevasest elust. Nt:Gustave Gourbet (pildil), Johann Köler- Eesti. Impressionism 1874.a Realism avalduse selles, mida nähti tegelikult, mitte seda, kuidas teati olevat. Maaliti väga kiiresti väikeste pintsli
Kr. Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi õppisid eestlased teiste rahvaste kaudu pronksi tundma, pronks on vase ja inglistina sulam. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivissaarelt leitud sirpi. Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu Skandinaaviamaadest või Ida-Preisist. Meil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis. Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisi putkkirveid, odaotsi ja ehteid. Pronksiaja põhilised elatusalad Eestis Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus
autobussidel ja raudteel 11,66 miljonit reisijat. Omariikluse perioodil kasvas tunduvalt kaubalaevastik. Nagu mujal, nii ka Eestis toimus purjelaevade väljavahetamine efektiivsemate auru- ja mootorlaevadega. Kui 1926. aastal oli 326 purjelaeva, arvestades 20 - brutoregistertonniseid ja suuremaid, siis 1. jaanuariks 1940. a. jäi sõitma 101 purjelaeva mahuga 11000 brt. 1937. aasta lõpul oli näiteks kaubalaevastiku kooseisus 83,3% aurulaevu, 5,5 % mootor- ja mootorpurjelaevu ning 8,7 % purjelaevu alates 1929. aastast algas muutus suuremate laevade kasuks. 1936. aastal jõudis Eesti laevandus 139 brutoregistertonniga tuhande elaniku kohta Norra, Inglismaa, Holland, Taani, Kreeka, Rootsi järele seitsmendale kohale maailmas. Esimesi samme tegi tsiviillennundus. 1921. aastal alustas Tallinnas eraseltsina tegevust aktsiaselts ,,Aeronaut". ,,Dvigatelis" valmistatud lennukid mahutasid 8 sõitjat. 1921. aastal alustati lennuühendust Riiaga, 1923. aastal Helsingiga. Järgmisel aastal
Pärisomanikeks saadi mõisnikule võlga makstes. Talude päriseksmüümine aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamajanduse lammutamisele ja pani aluse iseseisvatele ja ettevõtlike peremeeste väljakujunemisele eesti külas. Külla jäi alles maatarahvas, kes teenis elitist palgatöölistena mõisates, taludes, vabrikutes, juhutöödel ning käsitöö või kaubanduse tegeledes. Laevandus ja meresõit 19.saj. arenes eestis kiriesti laevandus ning paadikaubandus. Purjelaevu kasutati enamasti rannasõitudeks, kaupu transporditi Riiga, peterburi ja teistessegi sihtkohtadesse. Tihe oli laevaliiklus ka Soome ja Rootsi vahel. Põhja-Eesti randlased tegelesid aktiivselt tulutoova salakaubandusega. Olulise tõuke andis Krimmi soda, mil Inglise-Prantsuse mereblokaadi tõttu ametlikku kaubavahetust ei toimunud. Soome viidi vilja vahetati see soola vastu, mis omakorda eestis või venemaal mitmekordse vaheltkasuga maha müüdi
Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinaga. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal, mis pärineb 8.-. sajandist e.Kr. Eestlased olid sunnitud pronksi vahetama nahkade ning teravilja vastu Skandinaaviamaadest või Ida - Preisist. Neil ju puudusid pronksiks vajalikud vask ja inglistina. Mere ületamiseks kasutati suuri paaditaolisi laevu, mis liikusid edasi aerude abiga. Purjelaevu ei osatud tollal veel teha. Loomulikult oli pronks väga kallis, Kui mõni ese kõlbmatuks muutus, valasid meie sepad selle uuesti ümber. Pronksi haruldust arvestades kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Kõige rohkem valmistati pronksist keerulisema putkega kirveid, odaotsi ja ehteid. Mehed kogusid ahju lähistele hulga soomaaki. Nad leotasid mullakämpusid vees, et neist maagitükikesi eraldada. Siis tampisid nad soomaagitükid peeneks, kuivatasid
Maatarahvas, kes teenis elatist palgatöölistena mõisates, taludes, vabrikutes, juhutöödel, käsitöö või kaubandusega tegeledes. Talupoegade jõukuse kasvuga muutused elulaadis: jalga saapad, selga ülikond, petrooleumilamp. Piimakarjakasvatus. Põllumajandusalaste teadmiste levikule aitasid kaasa põllumajandusseltsid ja rahvavalgustuslik tegevus. Milliseid raha teenimise võimalusi pakkus randlastele meri? Laevanduses arenes kiirest paadikaubandus. Purjelaevu kasutati rannasõitudeks, kaupade transpordiks. Põhja-Eestis tegeleti aktiivselt salakaubandusega. Meremeeste koolitamiseks loodi merekoole, 1864. rajati merekool Heinastesse. Laevandusest kujunes oluline majandusharu. Millise tulevikuvõimaluse andis eestlastele 1863.a passiseadus? Minna Venemaale ja mujale ,,ilusat elu otsima" Mis tööstusharu andis 1890.a kõige rohkem toodangut? Tekstiilitööstus: valmistati riideid ja kangaid.
Foto 1: Pulmarong 1846-1847. aastatel toimus saarel usuvahetus, enamik kihnlasi siirdus õigeusku lootes saada tsaari käest maad. 19. sajandi II poolel elavnes saarel purjelaevandus. Hakati soetama kiviveolaevu, tulusaks 4 Marek veoartikliks kujunes ehituskivide transport Pärnu ja Riiga. Moodustati laevaseltse ja kaubeldi laevameistrid. Purjelaevu osteti ja ehitati ise, nii et I maailasõja eel oli kihnlastel umbes 60 laeva. Mehed sõitsid merd nii Kihnu kui ka välislaevadel. 1930-ndatel oli saarel kõige suurem elanikkond ulatudes enam kui 1200 inimeseni. Esimeses maailmasõjas enamik kihnlaste laevu hävitati. Foto 2: Kivilaev 1937. aastal valmis Kihnul kivimuul. Pärast II maailmasõda elas saarel 600 inimest, 378 saare elanikku oli Läände põgenenud. Loodi kalurikolhoos "Nõukogude Partisan"
puuritud. Väljastpoolt kaeti needid puust punniga. Ka purjed õmmeldi Hiiumaal Õngul, Peedu talus. Vaid mastid ja kajutid lisati hiljem kui laev oli puksiiris Loksale jõudnud. Purjelaevade arv suurenes eriti kiiresti 19 sajandi lõpul:1873 aasta 82 laevalt 313 laevani 1900 aastal. Seega ligi neljakordseks. Arv võis olla suurem. Seoses aurulaevade arvu suurenemisega hakkas vähenema purjelaevade arv. 1914 a.oli Tsaari –Venemaal üle 400-brt. Purjelaevu veel vaid 12.(Huvitav on märkida, et samal ajal oli soomlastel 96 purjelaeva, 10 neist 2000brt.Suurim 2452 brt“ Malborough Hill“ -1916 aastal kuulus Tsaari –Venemaa üheteistkümmnest Suuremast purjekast 4 Läti ja 7 Eesti laevaomanikele. Need 7 suuremat „merehulgust“ on väärt mainimist: -1904 a.Häädemeestel ehitatud „Vera“,476,19 brt. -1900 a.Bremenis ehitatud „Anna“,473,58 brt. -!892 a. Heinastes ehitatud „Ekvaator“,432,99 brt. -1890 a
annaabi.ee 
