rõhuga, nt 0,93%line naatriumkloriidlahus o Hüpotooniline lahus selle osmootne rõhk on madalam organismi sisest osmoosest rõhust, nt vesi, seda süstida ei tohi, vesi hakkab minema punaliblede sisse, hakkab pihta osmoos lahusti ühesuunaline muutumine madalama rõhuga keskkonnas kõrgema suunas, punalibles kõrgem osm.rõhk. o Hüpertooniline lahus selle osmootne rõhk on kõrgen kui vereplasmas. Hakkab vedelik punalibledest minema välja vereplasmasse. 3. Organismi talitluse regulatsiooni põhiprintsiibid. Toimib regulaarsete süsteemide kaudu. Närvisüsteem ja humoraalne süsteem (sisesekretoolne süsteem). See töötab, reguleerib veres ringlevate ainete abil. Suurema osa nendest ainetest moodustavad hormioonid, mis on sisesekretoorsete näärmete produktid. Veel mõjutavad mõningad mineraalainete ioonid, eriti kaltsiumioonid, tsingiioonid, kaaliumioonid
Mehed 130-175 g/L Naised 120-160 g/L 2.3. Punavereliblede eluring Punalibledeks muutunud luuüdi rakud täituvad aegamööda hemoglobiiniga. Tuum peab irduma rakust enne kui see pääseb vereringesse. Noortes vormides esineb veel hemoglobiini tootmiseks vajalikku ribonukleiinhapet. Punaliblede noorvorme nimetatakse retikulotsüütideks, neid esineb normaalolukorras 1% kõigist vere punalibledest. Punaliblede regeneratsiooni reguleerib erütropoetiin see on hormoon mida toodetakse peamiselt neerudes. Punaliblesid hävitavad põrna ja maksa õgirakud. Punaliblede valgulised ained lõhustuvad aminohapeteks, mida organism kasutab uuesti. Ka raud läheb taaskasutusse. Hemoglobiini 6 värvaine porfüriin vabaneb kollase värvaine ehk bilirubiinina. See ühineb alguses vere
sisekeskkonnas. Kõrvalekalde kohta saadud signaalide põhjal muudetakse elundite ja elundkondade talitlust nii, et kõrvalekalle väheneks. 7) Mis on punalibled, valgelibled ja vereliistakud, vereplasma? Punalibled- Väikesed, lühiealised ja kaksiknõgusad. Neil puudub tuum, mitokondrid jt organellid. Sisaldavad hemoglobiini. Uued tekivad tüvirakkudest. Transpordivad hapniku ja süsihappegaasi. Membraan elastne ja võimaldab liikuda läbi kapillaaride. Valgelibled- Punalibledest suuremad, neil on tuum jt organellid. Leidub kudedes, lümfis, lümfisõlmedes. Ülesanne on kaitstaorganismi. Granulotsüüdid- elavad 4-5 päeva, veres vaid mõned tunnid. Monotsüüdid- arenevad makrofaagid, elavad aastaid. Lümfotsüüdid- võitlevad mikroobidega moodustades antikehi, elavad aastaid. Vereliistakud- Väikesed, tuumata. Sees palju põiekesi, kus ensüümid vere hüübimiseks. 40- 50 korda rohkem kui valgeliblesid.
nt 0,93%line naatriumkloriidlahus o Hüpotooniline lahus selle osmootne rõhk on madalam organismi sisest osmoosest rõhust, nt vesi, seda süstida ei tohi, vesi hakkab minema punaliblede sisse, hakkab pihta osmoos lahusti ühesuunaline muutumine madalama rõhuga keskkonnas kõrgema suunas, punalibles kõrgem osm.rõhk. o Hüpertooniline lahus selle osmootne rõhk on kõrgen kui vereplasmas. Hakkab vedelik punalibledest minema välja vereplasmasse. Hemolüüs, nähtus kus punalibled purunevad ja nendes sisalduv hemoglobiin väljub. Punalibled ise on ümmargused vormelemendid, mis sisaldavad hemoglobiini, mis on punaka värvusega ja annab verele iseloomuliku värvuse. Erotrotsüüdi kest puruneb, siis veri läheb punaseks ja plasma muutub ka punaseks. Hemolüüsi võimalikud põhjused Osmootne emolüüs olukord, kus punalibled satuvad hüpotoonilisse keskkonda (so.
A38°/30`= a · b, kus a katseks võetud 0,1%-lise tärkliselahuse hulk, ml b sülje lahjendus A38°/30`= 2 · 320 = 640 Järeldused Normaalselt on sülje amülaasi aktiivsus 160-320 ühikut, mina sain selleks 640. Katse viga võis tulla ebatäpsetes proovide võtmistes või ebapiisavast segamisest. Vere analüüs Teooria · Veri koosneb vedelast osast plasmast ja rakulistest elementidest punalibledest e. erütrotsüütidest, valgelibledest e. leukotsüütidest ning vereliistakutest e. trombotsüütidest. · Vere üldhulk inimesel on 1/13 keha massist (5-6 l), millest vereplasmat on 55% ja rakulisi elemente 45%. · Vereplasma sisaldab vett (90-92%), valke, glükoosi, Na+, K+, Ca2+, HPO42-, HCO3- ioone. Vere hemoglobiinisisalduse määramine Töö käik · Viisin hemomeetri keskmisesse katseklaasi 0,1n HCl kuni jaotuseni 2 (gradueerimata osa).
eksotoksiinide järel 3. kohal. Koosneb A ja B fragmendist. Fragment B tunneb rakkudel ära retseptorid ja seob toksiini rakuga. Fragment A inhibeerib valgu sünteesi käigus ribosoomil polüpeptiidahela pikenemist määravat EF2 faktorit. Valgusünteesi lõppemine põhjustab nekroosi ja neurotoksilise toime. 17. Difteeria patogenees Mikroobil puuduvad invasiivsed omadused. Koloniseerivad lokaalselt, tavaliselt kurgus ja nina- neelus. Tekib lokaalsest ärritusest, punalibledest ja fibriinist spetsiifiline katta ehk pseudomembraan. Pseudomembraanis olevad mikroobid eritavad eksotoksiini > resorbeerub > vereringesse > organite ja kudede kahjustused (rasv- ja hüaliindegeneratsioon, turse, rakkude infiltratsioon, südamelihase nekroos, maksa- ja neeru-hemorraagiaid, närvide demüelinisatsioon koos halvatustega suulaes, jäsemetes, silma lihastes). 18. Difteeria diagnostika põhimõtted. Eleki test · Diagnoosi kinnitamiseks on aga vajalik C
organi. 2. Kudede jaotus Koed jaotuvad: a) epiteelkoed (katteepiteel, näärmeepiteel) b) tugikoed (vedel-, side-, kõhr-, luukude) c) lihaskoed (sile-, südame-, vöötlihaskude d) närvikoed (neurogliia, närvikude kitsamas mõistes) 3. Veri Veri on kinnises soonestikus asetsev alati voolav punase värvusega vedelik, mis koosneb vererakkudest ja vereplasmast. Vererakud koosnevad erütrotsüütidest e. punalibledest, leukotsüütidest e. valgelibledest ja trombotsüütidest e. vereliistakutest. Valgelibled jagunevad agranulöotsüütideks ja granulotsüütideks. 4. Luukude Luukude on on luude kompaktses ja spongioosses substantsis esinev tugikoeliik, mida iseloomustavad sadestunud mineraalsoolade sisaldus ja omapärane ehitus. Koosneb keskm. 1/3 orgaanilisest ja 2/3 anorgaanilisest ainest. Luu mineraalainetest vabastamisel dekaltsineerimise teel saadakse painduv ja lõigatav mass
poolt põhjustab vere vormelementide elupuhuse kokkukleepumise ja teiselt poolt lahustumatu fibriini moodustumise. Organismis esineb kaks vastandlikku süsteemi: hüübimissüsteem ja hüübimisvastane süsteem. Nende tasakaal kindlustab füsioloogilistes olukordades vere vedela oleku. Tromb koosneb vereplasma hüübinud fibriinist, trombotsüütidest, puna- ja valgelibledest. Trombi kiirel tekkel moodustub peamiselt fibriinist ja punalibledest koosnev punast värvi nn punane tromb. Kui tromb moodustub aeglaselt, siis koosneb ta fibriinist, leukotsüütidest ja trombotsüütidest. Selline tromb on hallika värvusega - nn valge tromb. Kui vahelduvad valged ja punased alad, siis tekib nn kihiline ehk segatromb. Lisaks eelnevatele eristatakse ka hüaliintrombi, mis koosneb peamiselt trombotsüütidest ja leukotsüütidest. Nad meenutavad hüaliinkõhre (homogeenne valge mass) ja tekivad nakkushaiguste korral mikroobide toksiinide toimel
sissetungijate eest. Leukotsüütide üldine ülesanne on immunoloogiline kaitse. Kasutavad vereringet transpordiks, toimivad kudedes. Leukotsüüdid on võimelised liikuma veresoonkonnast kudedesse leukodiapedees. Liikumapanevaks jõuks kemotaksis. Leukotsüütide jaotus: granulotsüüdid ja agranulotsüüdid. Granulotsüüdid jaotuvad neutrofiilsteks, eosinofiilsteks ja basofiilsteks. Agranulotsüüdid jaotuvad lümfotsüütideks ja monotsüütideks. Erinevalt punalibledest iseloomustab valgeliblesid võime veresoonkonnast väljuda ilma, et oleks tegemist veresoone seina vigastamise või kahjustamisega. Seda protsessi kutsutakse ka leukodiapedeesiks. Rakkude migratsiooniprotsessid on olulised nii vereloomes kui ka kudedes teatud kaitsemehhanismide realiseerimisel. Positiivne kemotaksis on nähtus, mille korral hakkab rakk liikuma vastavate kemotaktiliste ainete mõjul. Trombotsüüdid: tekivad megakarüotsüütidest
Värsked antikehad on suure molekulmassiga ja ei suuda seetõttu läbida platsentaarbarjääri ning seetõttu jääb esimesel korral loode puutumatuks. Järgneva reesuspositiivse loote puhul on aga antikehad sellise molekulmassiga, et läbivad platsenta ja satuvad loote organismi. Antikehad hakkavad loote punaliblesid kui võõrvalke lammutama. Punalibled, mis normaalselt transpordivad hapnikku, lammutatakse ja loote koed kannatavad hapnikupuuduse all, samuti vabaneb lagunevatest punalibledest bioaktiivne aine bilirubiin, mille kõrged kontsentratsioonid kahjustavad loote kesknärvisüsteemi. 23. Kirjelda III ja IV tüüpi ülitundlikkuse reaktsioone. Tüüp III: immunkomplekside poolt tekitatud ülitundlikkus (ja koe kahjustused). Tüüp IV: rakkude (T & MQ) vahendatud ülitundlikkus (TBC, leepra, Ni -allergia) Tüüp III: antigeen- antikeha- kompleksidest vahendatud koekahjustus. Tekivad suured mittelahustuvad immuunkompleksid, mis peetuvad kudede
§ Fragment A inhibeerib valgu sünteesi käigus ribosoomil polüpeptiidahela pikenemist määravat EF2 faktorit. Valgusünteesi lõppemine põhjustab nekroosi ja neurotoksilise toime. § Difteeriatoksiini teket määrab "tox" geen, mis asetseb lüsogeensetes difteeriatekitajates - saadakse bak-teriofaagilt (B-korünefaag). Letaalne doos 13 mg/kg. Patogenees Mikroobil puuduvad invasiivsed omadused. Koloniseerivad lokaalselt, tavaliselt kurgus ja nina-neelus. Tekib lokaalsest ärritusest, punalibledest ja fibriinist spetsiifiline katta ehk pseudomembraan. Pseudomembraanis olevad mikroobid eritavad eksotoksiini > resorbeerub > vereringesse > organite ja kudede kahjustused (rasv- ja hüaliindegeneratsioon, turse, rakkude infiltratsioon, südamelihase nekroos, maksa- ja neeru- hemorraagiaid, närvide demüelinisatsioon koos halvatustega suulaes, jäsemetes, silma lihastes). Kliiniline pilt 1 § Ninadifteeria. § Kurgudifteeria. § Kõridifteeria. § Nahadifteeria. §
annaabi.ee 
