1988.a Eesti Põllumajandus- muuseumi filiaal 1992. a iseseisev muuseum Ta lendab lillest lillesse Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole!
Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alalhoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu. Tema armastab isegi seda, mille käest ta kannatab ja millega peab verist võitlust.,Vurle ei kipu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. (Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Austraaliasse või Brasiiliasse. Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovaaba poolest.) Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle loomutuse ja vormituse kehand. 11) Iseloomusta Tammsaaret kui lastekirjanikku. Pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks "Tõesse ja õigusesse" sisse
ootamas. Ta võib olla viletsates oludes, kuid isamaa on siiski koht, mis on alati meie südames. Olles kodumaast kaugel, tunneme me kõik paratamatult koduigatsust. Arvan, et Juhan Liiv mõtles järgmiste ridadega seda, et Eesti oli sellel ajal küll viletsates oludes, kuid minnes läbi tulest ja veest, unustades surma ja hoole jõuame me ükskord siiski vabaduseni: Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Deivi Suiste
Juhan Liiv oli selles mõttes tõeline patrioot. Minu arvates, et üks parimaid isamaa luuletusi on tal ,,Ta lendab mesipuu poole", mille viimane salm on nii: Nii hing, oh hing, sa raskel a´al - kuis ihkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu sulle säält surmatuul ja lennaku vastu surmakuul: sa unusta surma ja hoole, kui kotkas tõused ta poole! Ülekõige, vist isegi rohkem, kui oma oma haigust vihkas ta oma luulet. Juhan Liiv kirjutas väga palju luuletusi, milles ta laitis oma enese luuletusi ja ka iseennast. ,,Noor-Eestile" kaks esimest rida on:
,,Kas ma Eestit unes nägin"- ... nägin laineid laevu täis, nägin viljarikast randa, murehõlm ta ümber käis. Kodumaa saatus ühineb luuletaja tunnetuses ta enda raske saatusega. Hingelist ühtekuuluvust ja ustavust väljendab võrdpilt kõigist ohtudest hoolimata visalt oma kodu poole lendavast mesilinnust. ,,Ta lendab mesipuu poole"- ... ning hing, oh hing, sa raskel a´al- kuis ihkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu sulle säält surmatuul ja lennaku vastu surmakuul; sa unustad surma ja hoole, kui kotkas tõused ta poole. ,,Vangis"- ... sest seegi, sinu kurbus, on kurbus sinu kodu eest ja ilmas, on kõiges maailmas sa kaotad sellegi käest. ,,Nutt"- ... et väiksel rahval suure kasuks tarvis kaduda (Eestimaa oleks nagu tall ja vaenlased lõvid). Usku isamaale. Võrreldes Koidulaga on Liivi luuletused süngemad- räägivad nii nagu asjad on.
Iseendaks jäämine tähendab kuulata teiste arvamust, sellest järeldus teha kuid lõpuks siiski kuulata enda südametunnistust. Iseendaks jääda tähendab seda, et ühiskond peaks sinu mõttemaailma võimalikult vähe mõjutama. .Vaja on aru saada, et pole vaja tahta rohkem, kui sul on vaja. Minu arvates on maailmas olemas kahte tüüpi inimesi- kaljud ja kameelionid. Väike osa inimestest on nagu kaljud, nad ei kõigu iial ja püsivad kindlalt oma põhimõtete juures. Puhugu tuul idast või läänest, sadagu vihma või paistku päike- nemad on ikka samasugused. Selliseid inimesi peaksime rohkem väärtustama. Vähe on neid, kes praegusel ajal julgevad oma arvamust välja öelda ja käituda nn reeglitele vastupidiselt. Vähe on isegi neid, kes julgevad oma riietusstiili poolest teistest erineda, kardetakse põlgavaid kommentaare. Siit tekib kohe küsimus. Miks inimesed põlgavad neid, kes on otsustanud, et nemad tahavad olla erilised? Tahate ma ütlen miks
Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. (Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas.) · Vurle ei kipu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. (Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Austraaliasse või Brasiiliasse. Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovaaba poolest.) Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle loomutuse ja vormituse kehand. Loomingu I periood · peamiselt külaainelised jutud · lühijutt "Mäetaguse vanad"- kujutab saunikute eluolu, prototüübid tema kodupaigast
Taati-memme lastega Laskem elada! Ta lendab mesipuu poole sõnad Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - 13 kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! kuis ihkad sa isamaa poole! REFERAADI KIRJUTAMISEKS Mu isamaa on minu arm .Laulu on tehtud ümber luuletusest. Algne luuletus: Mo isamaa on minu arm! Mo isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa!
3. Kõikvõimalikest kirjalikest allikatest, sealhulgas muistsest ilukirjandusest (,,Gilgamesist", Vanast Testamendist"). Näide: Jehoova ütles Joosuale: "Vaata, ma annan su kätte Jeeriko ja selle kuninga ning võitlusvõimelised sõjamehed, vaprad mehed. Käige siis ümber linna, kõik sõjamehed, tehes ühe tiiru ümber linna; tee nõnda kuus päeva. Ja seitse preestrit kandku seitset jäärasarve laeka ees. Seitsmendal päeval aga käige seitse korda ümber linna ja preestrid puhugu sarvi. Ja kui sarve pikalt puhutakse, kui te kuulete sarvehäält, siis tõstku kogu rahvas suurt sõjakisa; siis langeb linna müür sealsamas ja rahvas mingu üles, igaüks otse oma kohalt." /.../ Ja kui seitsmendal korral preestrid puhusid sarvi, ütles Joosua rahvale: "Karjuge, sest Jehoova annab linna teile..." Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi! Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et
Su linnud und mull' laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, mu isamaa! 33 Ta lendab mesipuu poole Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole ja tõuseb kõuepilv ülesse, ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Hing, oh hing, sa raskel aal, kuis ihkad isamaa poole. Kas kodu sa, kas võõral maal, kuis ihkad isamaa poole. Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul, sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Hing, oh hing ... 34
ta oli ka suhteliselt rikas. Orgoni puuduseks oli tema põikpäisus, mis talle palju kahju tõi. TA LENDAB MESIPUU POOLE Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse -- ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele ka tuhanded: veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Nii hing, oh hing, sa raskel a'al, kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal -- kuis ihkad sa isamaa poolel Ja puhugu vastu suil' surmatuul ja lennaku vastu suil' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! SONETT Nii nagu lained ulgumerelt randa, meist tõttab mööda tunni kannul tund, Et rutem järgmisele aset anda: Neid tõukab igavikku Aja sund. Vastsündinule paistab koidu sära, Ta roomab küpsusesse, ent on see käes, Õel vari tumestab ta palge ära: Mis andnud Aeg, on võtta Aja väes. Aeg lõikab noorusele märgid laupa Ja ilu näole näotuid jooni veab,
--) Ratastega masin ~ Viisveerand kuus ~ Uuurmaakri leivakannikas; (Mis nimi? --) Nipitiri; (Oleks... --) Oleks on paha poiss ~ Oleks tädil rattad all, oleks omnibuss; (Palun... --) Kirikus palutakse Jutujätkud ja naljasõnad · Lollitavad jätkud vanasõnadele Amet kõik, mis leiba annab... peksa või kassi; Kui on pühad, olgu õieti... eit, too lambajalg korraga lauale! Laps on laps... peaasi, et pole plika; Mees mehe vastu... ja kaks meest kassi vastu; Põhjatuul on alati külm... puhugu ta põhjast või lõunast; Solgisurma pole keegi surnud... ja kui on surnud, siis pole õige solk olnud · Tervitus-, soovi- ja tänuvormelite naljatavad jätkud või paroodiad Ela hästi, sure püsti, surres pane jalad risti! Hea laps, lambasilm, saba vaja, saksa koer! (naljatav- tögav vormel eriti last tänades) Head aega, mul pole aega! Head teed... ja suhkrut sisse! Jumalaga, julgad taga (teise tee peal tilgad taga)! Jätku leiba, jälle sööte! Ole meheks lubamast, jumal hoidku nägemast
35 Juhan Liiv ,,Ta lendab mesipuu poole" 1905 Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! 36 10. Lev Tolstoi (1828-1910) elu ja looming + ,,Anna Karenina" · Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. · Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.
annaabi.ee 
