Psühhoanalüütiline, psühhodünaamiline teooria (0)

Psühhoanalüütiline/psühhodünaamiline teooria
Psühholoogia on hingeteadus, millel on väga erineivaid viise ja teooriaid , kuidas seda uurida. Järgnevalt käsitlengi üht neist – psühhodünaamilist (psühhoanalüüsi) psühholoogiat, mida on juba pikemat aega kasutatud paljude psühholoogide ja psühhiaatrite poolt.
Teooria sai alguse 19. sajandi lõpus. Selle loojaks oli Sigmund Freud . Psühholanalüütilise teooria järgi peituvad inimeses konfliktid, milleks võivad olla varase lapsepõlve psühhotraumad või ka lihtsalt instinktiivsed jõud. Nendest võib olla inimene teadlik, aga võib ka mitte. Need on moodustavad suure osa inimese kujunemisest, arengust ja ka käitumisest, seepärast tuleb need välja selgitada. Kuna lapsepõlve sündmused on probleemi liikuma panev jõud nimetataksegi seda ka psühhodünaamiliseks teooriaks (dünaamika – liikumine või muutuste kulg).
Näiteks võiks tuua pere, kuhu sünnib teine laps. Esilaps tunneb end tagaplaanile jäetuna ja hakkab tundma viha oma venna/õe vastu. Siiski, et vanematele meeldida ei näita ta viha välja ning tõrjub selle alateadvusesse (inimese psüühika teadvustamata osasse) ning hiljem hakkab see mõjutama käitumist oma tuttavate ja sõprade vastu.
Selleks, et neid konflikte lahendada on inimesel juba vaja professionaali abi, sest ta ei ise enam probleemi tekke põhjust. Teooria põhjal on väljatõrjumismehhanism selle teadvusest välja lükanud, sest selle meenutamine võib olla ebameeldiv või mitte kokkuminev ühiskonna moraalinormidega. Psühhoanalüütilise teooria põhjal saab leida põhjust psühhoanalüüsiga, üritades konflikte meelde tuletada ja lahendada.
Üheks peamiseks võtteks on vabade assotsiatsioonide meetod. Sellisel teraapial peab analüüsitav lamama pikali diivanil vähendades lihaspingeid, mis takistavad mõtlemist, lisks sellises asendis pole tal ka analüüsijaga (psühhiaatri või psühholoogiga) silmkontakti, mis muidu võib tekitada piinlikkust ja häbi. Lamaja peab rääkima kõik mõtted välja olgu need siis tobedad, piinlikud, lihtsalt unenäod ja kõik muu, mis pähe torkab. Terapeut analüüsib iga mõtet ning oletab probleemi tekke põhjust. Tavaliselt ei suuda patsient algul tõlgendamisega leppida , kuid meenutades ja analüüsides tunnet , mis oli tol ajal kui probleem tekkis, nõustub ta siiski tõlgendusega.
Pärast seda algabki tolle hetke analüüs koos terapeutiga, leppimine ja probleemi lahendamine. Siiski selleks, et see täiesti kaoks on vaja sellistel seannsidel käia mõned korrad nädalas ning täielik lahti saamine võib juhtuda alles mõne aasta pärast. Kuid juba paari seannsi pärast hakkab patsient tavaliselt rohkem oma elu ja tegusid analüüsima. Müür, mis varem oli tal ümber mõne halva mälestuse, sündmuse ehitatud, variseb kokku ning ta on ausam ja vabam iseendaga . Lisaks suudab ta leppida rohkem raskustega, mis elus ette võivad tulla ja neid rahulikumalt lahendada. Kuid see kõik toimub vaid siis kui analüüsitav ise soovib paraneda. Nagu ütles Sigmund Freud ise: „Psühhoanalüüsi eesmärk on lihtne: muuta neurootiline viletsus tavaliseks viletsuseks.“
Nagu juba varem mainitud oligi Sigmund Freud selle teooria loojaks. Ta oli Viinis elav arst, psühholoog ja ülikooli professor . Tema algatas nii psühhoanalüüsi kui ka vabade assotsiatsioonide meetodi. Lisaks nendele eristas Freud inimese teadvuses kolme tasandit : 1)teadvustatud tasand 2)eelteadvuse tasand 3)alateadvuse tasand.Teadvustatud tasand on kõige väiksem osa (Freud mõtles sellest kui jäämäe veepealsest osast). Sinna kuuluvad taju, keel, hetke mõtted ja emotsioonid . Eelteavuse tasand on mälestused ja teadmised. Sealt saab inimene tuua neid teadvustatud tasandile, kuid mõnikord on neid ka raskem meenutada, nagu üritaks läbi udu midagi vaadata – tundub nagu näeks, aga samas täpset kujutist kokku ei saa. Alateadvuse tasand huvitas Freudi kõige rohkem. Sinna kuuluvad kõik ebakõlbelised tungid (nt. viha ajel kellegi vastu tahab inimene teda lüüa), hirmud (nt. kõrguse kartus ), häbistavad kogemused(nt. lapsepõlves ema saadab lapse kooli ja suudleb teda äraminekul, klassikaaslased aga reageerivad sellele toda last välja naerdes ), irratsionaalsed soovid (nt. soov lennata ), seksuaalsed ja vägivaldsed ihad (nt. vägistamine). Need moodustavad n.ö. jäämäe veealuse osa, mis mõjutabki meie käitumist kõige rohkem, sest sinna on surutud need soovid ja tungid, mida moraalinormide tõttu ei julge inimene muidu näidata, aga need otsivad pidevalt teed välja ja mõjutavad meie tegusid, alates keelevääratustest lõpetades karjäärivalikutega.
Freud arendas välja ka isiksuse psüühilise struktuuri, millel on kolm osa: 1) Miski e. instinktitaust e. Id 2) Mina e. Ego 3) Ülimina e. Super-Ego. Kõigil on inimese kujunemises suur osa. Nad on nii iseseisvad kui ka üksteisest sõltuvad ja nad võivad sattuda üksteisega vastuollu. See teebki inimeseks olemise raskeks.
Miski on alateadvuses olevad soovid ja tahtmised, mis tekivad bioloogiliste vajaduste ja organismi nõudmiste põhjal. Selle keskmeks on sugutung ehk libiido . Kui naudinguhimu aga ei arvesta reaalsusega võib inimene hukkuda (nt. kui inimene sooviks lennata ja ei arvestaks sellega, et inimesed ei lenda), seepärast seda surub maha Mina.
Mina on teadlik lähtealus, mis juhindub reaalsusprintsiibist. Minasse kuuluvad teadlikult reguleeritavad tähelepanu-, mälu-, mõtlemis- ja liikumisprotsesse ning teadvustamata enesekaitsetoiminguid. Üheks enesekaitsetoiminguks on näiteks see, et kui ollakse sõbralik inimese vastu, kes tegelikult inimesele ei meeldi. See on iseenda kaitsmine Miski välja näitamise eest.
Lisaks on inimesel veel Ülimina, mis on aluseks inimese moraalile. Nii Mina kui ka Ülimina eksisteerivad nii alateadvuses, eelteadvustatud tasandil kui ka teadvustatud tasandil. Tavaliselt on see kujunenud keskkonna ja perekonna mõjul. See tuleb välja nii südametunnistuse hääle, süü ja häbitundena, enesega rahulolematusena ja ka autoriteetide kartusena. Ülimina on väga tähtis suhtlemisel ühiskonnas sellepärast ei tohigi lastele kõike lubada, vaid siiski nõuda osade piirangute järgimist. Kuna Ülimina kontrollib libiidot suunab inimene tavaliselt selle energia mõnesse teise objekti. Selleks võib olla kas siis muusika , kirjandus, sport või mõnda muusse tegevusse, mis inimesele meeldib. See aitab sisemisi pingeid vähendada, kuid mitte siiski täielikult rahuldada. Inimesel sündides Ülimina ei ole. See hakkab kujunema umbes 6. aastaselt. Samas on Miski juba sündides lapsel olemas ning Mina kujuneb umbes 7. elukuul.
Tihti peale tuleb Minal paljuga toime tulla, nii väliskeskkonna, Ülimina ja ka Miskiga. Selleks, et kõik oleks kontrolli all kasutab Mina kaitsemehhenismide abi. Nii muudab Mina impulsse ja emotsioone inimesele meeldivamaks muutma või blokeerima. Neid mehhanisme on päris mitu: 1)allasurumine 2) askeetlus 3) eraldatus 4) asendamine 5) enda vastu hakkamine 6) eitamine 7)välja viskamine 8) omakasupüüdmatu eneseohverdamine 9) tagasi lükkamine 10) tühistamine 11) samastumine 12) tagasiminek 13) ratsionaliseerimine 14) ülendamine
Allasurumine on motiveeritud unustamine (nt. kui laps on väiksemana olnud uppumisohus unustab selle, kuid kardab vett edasi). Askeetlus on oma vajadustest loobumine (nt. anoreksia ). Eraldatus on see kui asju, mis on olulised võetakse kui tavalisi unustades kõik tunded (nt. lähedase inimese kaotamisel). Asendamine on halva emotsiooni suunamine, kellegi või millegi muu peale (nt. vihastades oma ülemuse peale minnakse koju valatakse see pere peale välja). Enda vastu hakkamine on nagu asendamine, kui emotsioon suunatakse iseendale (nt. kui laps on teinud pahandust ja vanem temaga pahandab, karistab laps endale ise laksu lüües). Eitamine on mälestuse eitamine, kui sellega ei suudeta toime tulla (nt. lähedase suram puhul). Välja viskamine on ebasobilike soovide nägemine teistes (nt. kui mees armub, kellegisse kes pole ta naine, siis hakkab oma abikaasat). Oma kasupüüdmatu eneseohverdamine on oma rahuldamata vajaduste teistel rahuldada aitamine (nt. aidates sõbrannal meest leida ise suhet soovides). Tagasi lükkamine on vastupidise uskumine (nt. laps keda on ära kasutatud võib vanemasse kiinduda). Tühistamine on ebameeldivate tunnete olematuks muutmine(nt. alkohoolikust isa teeb lapsele suure sünnipäevapeo). Samastumine on enda koormuse vähendamiseks kaaslase võtmine (nt. nukud laste puhul). Tagasiminek on tagasiminek stressiolukordades (nt. ohtlikes olukordades lapsikult käitumine). Ratsionaliseerimine on teadlik faktide moonutamine, et muuta olukord vähem ohtlikuks (nt. valetamine iseendale, kui mees peab armukest ja naine on sellest teadlik, kuid valetab iseendale, et mees saab sellest üle). Ülendamine on moraalinormidele mitte kohase tegevuse muutmine normaalsemaks tegevuseks (nt. agressiivsest inimesest võib saada lihunik või sportlane).
Kuigi Freud oli oma ala geenius on tema teooriaid palju kritiseeritud ning nendel on omad plussid ja miinused. Üheks negatiivseks oluks on see, et Freudi teoorias on kohati vastuolusid, lisaks on miinuseks veel see, et Freudi teadvusekäsitlust ei saa kontrollida ja seepärast ei ole see veel tänapäeva psühholoogias kinnitust leidnud. Üheks etteheiteks on olnud kvantitatiivsete suuruste puudumine, nähtusi, mida psühhoteraapias käsitletakse on raske mõõta. Lisaks on ka seda kritiseeritud, et psühhoanalüüs keskendub psüühilisetele häiretele normaalse käitumise asemel. Kuid samas ta on olnud eeskujuks paljudele teistele psühholoogiat uurivatele isikutele. Positiivseks osutub ka see, et ta tõestas oma katsetega, et inimese käitumist saab muuta tema meetodite abil.
Isiklikult arvan, et Freudil oli nii isiksuse psüühilise struktuuri kui ka muude teooriate kohta õigus. Sooviksin ise ka ajas tagasi rännata ning minna tema ühte teraapiasse, kus ma lamaksin tema patsiendi diivanil ja ta rakendaks mu peal vabade assotsiatsioonide meetodi, sest usun, et ka mind on mõjutanud teatud sündmused lapsepõlves, mida ma ise võibolla ei teagi.
Psühhoanalüütiline teooria on üks põnevamaid psühholoogia uurimisviise ja usun, et seda teooriat arendatakse ja analüüsitaks veel tulevikus palju, sest inimese teadvuses, mõtlemises ja käitumises on veel nii palju, mida uurida.
Kasutatud kirjandus:

V. Kolga – „Psühholoogia keskkoolile“

J. Uljas , T. Rumberg – „Psühholoogia gümnaasiumiõpik“

J. Allik , J. Harro, P. Tulviste jt. – „Psühholoogia gümnaasiumile“

Eesti Entsüklopeedia nr.3

http://www.siilats.com/psych/freud%20ja%20sisse.ht m
5