Laulmiseks olid oma kindlad olukorrad, aga laulda võidi kõikjal ja igal ajal, kus oli inimesi koos ja töö laulmist võimaldas. Sajandite jooksul meie maalt läbi sõitnud reisijad jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel. *Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata. *Endastmõistetavalt lauldi talgutel. *Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid. *Laule kasutati ka tantsude saateks. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. * Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. * Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. * Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus. * Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus laulja
mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata. Pühapäev lähen pulma, Pulmas kedran kepiga, Noore härra nokaga, Suure härra sukaga, Vana härra vakaga, Pisikese härra piibuga. Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid. Kiigessepad ellad vennad, Ärge te võtke vihaks, Ega te pange pahaks. Et tulin teie kiige alla Teie kiike kiikumaie, Kiige lauda laulamaie Kiik teil kiigub kindaaida Sambad siidi searepaelu Alus laud tahab andeeida
Peale selle võidi kaasa võtta kartulit ja võid, rannaaladel kala. Kõige tähtsam jook pulmas oli õlu, millel oli hariliku janukustutamise ning ohvrijoogi otstarve. Kõik külalised pidid õlut tooma pool vaati või vaadi, kui mitte, siis raha annetama. Pulmaeelsel päeval sõitsid peiupoisid ka pruudi koju, et seal naela seina lüüa järgmine päev oli siis, kuhu riided üles riputada. Pulmapäeva hommikul tegid seda sama pruudipoolsed noormehed, ainult et peigmehe kodus. Enne seda kui peigmees kodust kaaskonnaga pruudi poole minema hakkas, küsiti tema kodus piitsaraha see oli isamehe ülesanne. Sedaviisi kogutud raha eest ostis isamees pudeli viina, et pruudikodus üle ukseläve saada. Saajarongi (seltskonna, kes pruudi poole sõidavad) kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril isamees, teisel peigmees ja siis ülejäänud saajarahvas. Peigmehe vanemad tavaliselt kaasa ei läinud
· Koos haaremite kadumisega kadusid eunuhhidki. Haaremielu linnades. · Esimesed naised oli ülemad ja neil oli rohkem seaduslike õigusi. · Kuna naised ja mehed omavahel seltsida ei tohtinud,korraldasid abielusid agendid. · Enne pulmi ei kohtunud pruut ja peigmees kordagi. · Pulmatseremooni algas tiheda loori alla varjatud pruudi saabumisega peigmehe majja. · Hilisõhtul viisid pruudipoolsed meessugulased pruudi peigmehe magamistuppa. · Abielus olid mehe ja naise sihted üsna rangelt reglementeeritud. · Naised kuulsudi mehe eraellu, naised kuulusid haaremisse. · Mees ja naine sõid enamasti eraldi. · Koraani järgi pole abiellumisel naise nõusolekut vajagi. · Reedeöö kuulus tingimata esimesele niasele. · Teine ja kolmas abielu sõlmiti enamasti küpseseas,et mees võiks leida uusi rõõmuallikaid.
sulanud mõrsja lunastamisega, moodustades ühise tervikliku tava. Kirst koos kirstumehega asus esimesel reel (või vankril), kirstu kohal hoiti lehvivat lippu. Kohati nõuti kirstu lunastamist ka peiukodus. Siis olid rahanõudjateks kirstumehed ja lunastajateks peiupoisid. Mõrsja pulmaliste peiukoju saabumine ja nende vastuvõtmine on nii oma kommete kui ka laulude poolest analoogiline peiupoolsete pulmaliste sissesõiduga mõrsjakoju. Mõrsja on peidetud. Pruudipoolsed nõuavad mõrsjat näha, kahtlustades, kas pole talle viga tehtud, halbades tingimustes ja tühja kõhuga peetud jne. Ka mõrsja pulmalistele pakutakse ebamõrsjat e. valtspruuti. Lokaalne, peamiselt Kolga-Jaanis tuntud komme oli aletule põletamine. Algne ohvritalitlus tuletegemise ja raha-annetamisega on hiljem muutunud lõbustavaks vahepalaks pulmatseremoonias: noorik kogu pulmarahvaga läheb põletamiseks määratud puu juurde, mis maha raiutakse ja põlema süüdatakse
5. Kus lauldi? Laulmiseks olid oma kindlad olukorrad, aga laulda võidi kõikjal ja igal ajal, kus oli inimesi koos ja töö laulmist võimaldas. Sajandite jooksul meie maalt läbi sõitnud reisijad jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel. * Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata. * Endastmõistetavalt lauldi talgutel. * Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid. (Liegajus on eeslaulja rea viimase silbi kaasalaulmine koori poolt) * Laule kasutati ka tantsude saateks. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. * Laulud on ka teekäigul ajaviiteks. * Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine. * Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus.
vürtsitoosi, siirupikannu, kristallist keedisevaagna ja kullaga tikitud tuhvlid. *üks omapärasemaid ja põnevamaid kombeid pulmadeks valmistumisel oli nn "hennaöö,"mis korraldati eelmisel ühtul enne pühitsemist. Naised veetsid selle päeva hamam'is, kus nad kümblesid, pesid end ning mõnulesid niisama *enne pulmi ei kohtunud peig ja pruut kordagi *pulmatseremoonia algas tiheda loori alla varjatud pruudi saabumisega peigmehe majja. *hilisõhtul viisid pruudipoolsed meessugulased pruudi peigmehe magamistuppa. *kui sel ööl tema neitsinaha rikkumisel ei tulnud tikagi verd, oli peigmehel jälle õigus temast lahti öelda. Vereplekilised linad pandi rõdule välja kõigile näha: see tõendas,et pruut oli olnud neitsi *abielus olid mehe ja naise suhted rangelt teglementeeritud *koraani järgi pole abiellumisel naise nõusolekut vajagi. *teine ja kolmas abielu sõlmiti enamasti juba küpses aes,et mees võiks leida uusi rõõmuallikaid.
ei olnud takistuseks. Kunagi ei tohtinud pidada pulmi vana kuuga. Usuti, et noor kuu edendab sigivust, toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine oli kaua noor, vana kuuga aga läks naine ka kiiresti vanaks ja kortsuliseks Tavaliselt toimusid pulmad teatava kindla korra järgi. Esimese pulmapäeva hommikul või eelmisel õhtul kogunesid peiupoolsed pulmalised (nn. saajarahvas) peigmehe koju ja pruudipoolsed pulmalised (nn. saunjarahvas) pruudi koju. Seejärel sõitis saajarahvas pruudikoju ja hakkas seal pruuti nõutama ja taga otsima. Pruut lahkus vanematekodust esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise päeva hommikul, sellele eelnes pruudi vihtlemine 11 saunas ja ehtimine. Pulmasõit viis pruudi peiukoju, kus pruut vastu võeti ja talle uut kodu tutvustati.
Vahel leppisid sugulased lihtsalt omavahel kokku, püüdes nii veresidemeid tugevdada. Nõbude abiellumine oli ja on tänapäevani islamimaades laialt levinud komme. Enne pulmi ei kohtunud peig ja pruut kordagi. Pulmatseremoonia algas tiheda loori alla varjatud pruudi saabumisega peigmehe majja. Enamasti kandis ta punast pulmakleiti ning lillelist peaehet. Kui peigmehele loori kergitades avanev pilti ei meeldinud, oli tal õigus pruudist lahti ütelda. Hilisõhtul viisid pruudipoolsed meessugulased pruudi peigmehe magamistuppa. Ta pidi meeles pidama, et isegi paradiisis oli naise koht ''oma mehe talla all''. Ja kui sel ööl tema neitsinaha rikkumisel ei tulnud tilkagi verd, oli peigmehel jälle õigus temast lahti öelda. Vereplekilised palakad pandi rõdule välja kõigile näha: see tõendas, et pruut oli olnud neitsi. Abielunaise ainus kohus oli võita oma mehe heakskiit ja saavutada nõnda lunastus oma hingele sessinatses elus ja igaveseks ajaks igavesti
Lepingu tähtsust rõhutas rikkaliku kombestiku ja muusikaga pikk pidu, mis kestis keskmiselt kolm päeva. Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel, kui saak oli koristatud. Olulisi hetki pulmas rõhutasid rituaalsed laulud, itkud või loitsud: saaja (peiu ja tema saatjate) vastuvõtmine mõrsjakodus, mõrsja välja nõudmine ja ehtimine, mõrsja lahkumine isakodust, peiu ja mõrsja kiitmine ning laitmine, tanutamine, veimevaka jagamine jpm. Mõnikord laulsid peiu- ja pruudipoolsed suguvõsad võistu, näiteks pidi saajarahvas saabudes ennast mõrsja "väravast sisse laulma". Rahvaluulekogudes on pulmalaulude osa kõige suurem. Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil nutused lapsed
annaabi.ee 
