Nagu muinasjutud, rändavad ka ballaadid rahvalt rahvale, harva muudki rahvalaulud. Ballaadide loojad on ammutanud aineid kõikjalt. Aineks kasutati ka muinasjutte, piiblimaterjali, ajaloolisi sündmusi, kuid puuduvad mõned rahvajuttudele omased jooned, nt. didaktiline ja õnnelik lõpp. Vanade ballaadide vaimule oli melodraama võõras. 1 Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus, 1975 lk. 126-152 3. Terminoloogia Vana rahvalaulu ehk regivärsi alaliikide kohta on spetsiaalsed terminid: Karjaste huikeid märgivad: * õlletamine * aetamine Pulma võidulaulude laulmine: * kaasitamine üles-refrääniga lõikuslaulud: * leesitused jne. * Vemmalvärsi nimetust kannab neljajalgsetest trohheustest koosnev riimiline värsipaar. 4. Laulude funktsioonid Saab jagada: 1. laulud, millel praktilist väärtust ei ole või otse nähtavalt enam ei ole 2
jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel. Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata. Pühapäev lähen pulma, Pulmas kedran kepiga, Noore härra nokaga, Suure härra sukaga,
19. sajandil välja kujunenud oma professionaalne muusika. Linnades elavad haritlased mõtlesid rahvamuusika all maarahva suulises pärimuses levinud vanemat muusikat, millel ilmnes ka rahvuslik omapära. Arvati, et pärimuses on säilinud mälestusi endistest aegadest, mil inimesed elasid loodusega suuremas kooskõlas, olid tundelisema ja õilsama loomuga ning nende keel oli laulev ja luuleline. Neist väärtustest püüdsid haritlased osa saada rahvaluulet kogudes, uurides ja jäljendades. Rahvalaulu mõiste tõi käibele saksa õpetlane Johann Gottfried von Herder 18. saj. lõpul. Ta avaldas erinevate rahvaste laule kogus "Volkslieder" ("Rahvalaulud", 2 köidet, 17781779), kus oli trükitud ka mõni eesti rahvalaul. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud. Rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika, kuid rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud
Kõik kommentaarid