põhirühmad on: albiumiinid, globuliinid, histoonid, protamiinid, prolamiinid ja gluteliinid. Näiteks albumiin on vereplasmas ja piimas sisalduv valk. Albumiinid on nende globulaarsete lihtvalkude alaklass, mis lahustuvad vees ja nõrkades soolalahustes. Albumiini mudelit on näha joonisel 3.1.2. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 2001: 97). Joonis 3.1.2. 3.2. Liitvalgud Liitvalgud ehk konjurogeerunud valgud on valgud, mis sisaldavad aminohapete jääkidele ka mittevalgulist ehk prosteetilist rühma. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 2001: 99). Liitvalgu näiteks võib tuua lipoproteiini. Lipoproteiin on biokeemiline kooslus, mis omab 9 nii valke kui ka lipiide. Joonisel 3.2. on näha lipoproteiini mudelit. Joonis 3.2. 10 4. VALKUDE FUNKTSIOONID INIMORGANISMIS Valkude mitmesugused funktsioonid inimorganismis tulenevad nende mitmekesisusest. 4.1
o Primaarstruktuur- valgu kindel aminohappeline järjestus ja disulfiidsiemete (kahest väävlist koosnev side struktuuride vahel) asukoht Valkude erinevaid jaotusi: (lihtvalgud, liitvalgud (mis on prosteetiline rühm); täisväärtuslikud valk, väheväärtuslikud valgud) o Lihtvalgud- proteiinid o Liitvalgud- proteiidid, sisaldavad mitevalgulisi e. prosteetilist rühma Prosteetiline rühm- koensüüm, mis on kogu reaktsiooni vältel tugevalt ensüümi külge seotud, kas kovalentselt või paljude nõrkade interaktsioonidega. Valkude struktuuritasemed osata selgitada. Millisel tasemel avaldub biotoime (aktiivtsenter) o Primaarstruktuur - mida näitab, milleks võimalik kasutada.
kattekudedes elastsed ja mehhaaniliselt vastupidavad b) Globullaarsed valgud- vees või etanoolis lahustuvad. Lahustuvuse järgi jagatakse albumiinid, globuliinid, prolamiinid, gluteliinid, protamiinid, histoonid. Funktsioonide järgi ansüümid, O2 transportijad, harmoonid, toksiinid, antikehad. Liitvalgud e proteiidid (sisaldavad peale lihtvalgulise osa mitte valgulist täiendavat rühma e prosteetilist rühma, mille järgi klassifitseeritakse: lipoproteiidid (+lipiidid), fosfoproteiidid (+ H3PO4), kromoproteiidid (prosteetiline rühm annab värvuse, nt hemoglobiin ja klorofüll). Valkude funktsioonid: 1) Eluprotsesside katalüüsimine (ensüümid) ja reguleerimine (hormoonid). 2) Keemilise energia transformeerimin muudeks energialiikideks (valkude lõhustumine) 3) Struktuuride loomine (eituslik funktsioon).
◦ Valgud transpordivad erinevaid aineid vere vahendusel kudedesse, kus need lülituvad metabolismi või tehakse kahjutuks. (näiteks, hemogloobin – rauda sisaldav valk, mis transpordib hapnikku) VALKUDE KLASSIFIKATSIOON 1. Struktuurne klassifikatsioon lihtvalgud ehk proteiinid (koosnevad ainult aminohapete jääkidest) liitvalgud ehk proteiidid (sisaldavad peale aminohapete jääkide ka MITTEVALGULIST KOMPONENTI EHK PROSTEETILIST RÜHMA; kr.k. prostheto = lisa). ◦ Lihtvalke jaotatakse valgumolekuli kuju ehk konformatsiooni alusel omakorda fibrillaarsed ja globulaarsed. (nt. albumiin) ◦ Liitvalke eristatakse prosteetilise rühma loomuse järgi. (nt. Hemoglobiin - metalloproteiin) Liitvalke, näiteks lipoproteiine võib vaadelda nii valgu ja lipiidi kompleksidena kui ka lipiidi ja valgu kompleksidena, s.t. nad võivad ehituslikult kuuluda nii valkude kui lipiidide hulka.
Sellega muutuvad need lahustuvateks või blokeerub nende toksiline toime. Valgud transpordivad erinevaid aineid vere vahendusel kudedesse, kus need lülituvad metabolismi või tehakse kahjutuks. Valkude klassifikatsioon 1. Struktuurne klassifikatsioon Eristab: lihtvalgud ehk proteiinid (koosnevad ainult aminohapete jääkidest) ja liitvalgud ehk proteiidid (sisaldavad peale aminohapete jääkide ka mittevalgulist komponenti ehk prosteetilist rühma; kr.k. prostheto = lisa). Lihtvalke jaotatakse valgumolekuli kuju ehk konformatsiooni alusel omakorda - fibrillaarsed ja globulaarsed. Liitvalke eristatakse prosteetilise rühma loomuse järgi. Liitvalke, näiteks lipoproteiine võib vaadelda nii valgu ja lipiidi kompleksidena kui ka lipiidi ja valgu kompleksidena, s.t. nad võivad ehituslikult kuuluda nii valkude kui lipiidide hulka. Sellepärast nimetatakse neid "segamakromolekulideks".
Vabaenergia muut reaktsiooni poolt. Elektronid kaotavad energiat liikudes läbi hingamisahela kompleksidest I (või II) kompleks IV. 3. ETS 4 kompleksi. Kompleks I: elektronide ülekanne NADHCoQ, ensüüm: NADH-CoQ oksüdoreduktaas. Kompleks koosneb enam kui 30 subühikust ja töötab prootonite pumbana. Kompleks II: suktsinaadilt ubikinoonile, ensüüm: suktsinaadi dehüdrogenaas. 4 subühikut, neist 2 integraalsed membraanivalgud, 2 mitokondri maatriksis; 5 prosteetilist rühma (FAD, 3 Fe-S klastrit, CoQ). Suktsinaadi dehüdrogenaas on ühtlasi TCA tsükli ensüüm. Kompleks III: ubikinoonilt tsütokroom c-le, + ensüüm: CoQ-tsütokroom c oksüdoreduktaas. Ensüüm ühendab elektronide ülekande QH 2-lt tsütokroom c-le H pumpamisega maatriksist membraanidevahelisse ruumi. Peamine transmembraanne valk on tsütokroom b
funktsioonide järgi ja struktuuri järgi. See peatükk käsitleb kõige enamlevinumat ehk struktuuri järgi klassifitseerimist. Struktuurne klassifikatsioon jagab valgud lihtvalkudeks ja liitvalkudeks. Lihtvalgud on valgud, mis koosnevad vaid aminohapete jääkidest. Lihtvalgud jagunevad omakorda fibrillaarseteks ja globulaarseteks valkudeks. Liitvalgud ehk konjurogeerunud valgud on valgud, mis sisaldavad aminohapete jääkidele ka mittevalgulist ehk prosteetilist rühma. (Zilmer, Karelson, Vihalemm 2001: 99). Liitvalgu näiteks võib tuua lipoproteiini. Lipoproteiin on biokeemiline kooslus, mis omab nii valke kui ka lipiide. 1.1.5. Valkude funktsioonid inimorganismis Valkude mitmesugused funktsioonid inimorganismis tulenevad nende mitmekesisusest. Ensümaatiline/katalüütiline: kõik ensümaatilise funktsiooniga biomolekulid on valgud. Ensüümid katalüüsivad valke. Ensümaatilise toime näidiseks on valk amülaas.
arterialiseerub. Kui ei esine difusioonihäireid, ühtlustuvad CO 2 ja O2 osarõhud alveolaargaasis ja arteriaalses veres u 0,3s jooksul. Lokaalsete faktorite mõjul, kus peamist osa mängivad O 2 ja CO2 osarõhud reguleeritakse verevoolu ja ventilatsiooni nii, et verega voolutatakse läbi just neid alveoole, mida ventileeritakse, ja ventileeritakse neid alveoole, mille kapillaarides voolab veri. Hemoglobiin koosneb neljast polüpeptiidahelast, millest igaüks sisaldab prosteetilist rühma heemi. Igas heemis on üks kahevalentne raua-aatom, O 2 seotakse ilma raua-aatomi valentsi muutmata kergesti pöörduvasse ühendisse heemiga hemoglobiin muutub oksühemoglobiiniks. Hingamine laiemas tähenduses tähendab gaasivahetust organismi ja väliskeskkonna vahel. Õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse ja eemaldatakse ainevahetuse käigus tekkinud süsinikdioksiid.
Reatsiooni kiiruse ja substraadi kontsentratsiooni sõltuvus on S-kujuline. 19. Valkude klassifikatsiooni printsiibid, tähtsamad esindajad. Lihtvalgud koosnevad ainult aminohapete jääkidest. Jagunevad veel eraldi fibrillaarseteks (kollageenid, elastiinid, keratiinid, fibroiinid, müosiinid) ja globulaarseteks (albumiinid, globuliinid, histoonid, protamiinid, prolamiinid, gluteiinid) valkudeks. Liitvalgud - peale valgulise osa sisaldavad veel mittevalgulist osa ehk prosteetilist rühma. (kromoproteiiid, fosfoproteiinid, glükoproteiinid, proteolipiidid, lipoproteiinid, nukleoproteiinid, metalloproteiinid ja liitensüümid) 20. Sahhariidid: üldiseloomustus, loomorganismi mono- ja disahhariidid. Sahhariidid ehk glütsiidid (traditsioonilise, ent ebatäpse nimega süsivesikud ehk karbohüdraadid) on keemilised ained, mille molekulid on biomolekulid, mis koosnevad süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomitest. Süsivesikud jagunevad kolme põhirühma:
CO2 difusiooni verest alveoaalrõhku põhjustab suurem p CO2 veres (47 mmHg) võrreldes olukorraga alveoolides. Partsiaalrõhk(p) see osa üldisest rõhust, mis vastab iga gaasi hulgale gaaside segus. pO2 = 159 mmHg; p CO2= 0,2 mmHg; p N2= 600 mmHg. *Veri kannab hapnikku: 1)füüsikaliselt lahustunud kujul 2)seotult hemoglobiiniga Hb) kantakse suurem osa organismile vajalikust O2-st. Hb koosneb neljast polüpeptiidiahelast, millest iga sisaldab prosteetilist rühma heemi. Igas heemis on üks on üks kahevalentne raua-aatom, O2 seotakse ilma raua aatomi valentsi muutmata kergesti pöörduvasse(ebapüsivasse) ühendisse heemiga. Hb muutub oksühemoglobiiniks ja seda reaktsiooni nimetatakse oksügenatsiooniks. *veri kannab süsihappegaasi: 1)lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides 2) seotult valkudega erütrotsüütides HB-ga
gaaside segus. pO2 = 159 mmHg; p CO2= 0,2 mmHg; p N2= 600,8 mmHg. Gaaside osarõhud atmosfääriõhus. pO2 = 159,0 mmHg; p CO2= 0,29 mmHg; p N2= 600,8 mmHg. *alveolaargaasid pO2 = 103mmHg; p CO2= 40 mmHg; p N2= 570 mmHg. *Veri kannab hapnikku: 1)füüsikaliselt lahustunud kujul (veres vähe); 2)seotult hemoglobiiniga Hb) kantakse suurem osa organismile vajalikust O2-st. Hb koosneb neljast polüpeptiidiahelast, millest iga sisaldab prosteetilist rühma heemi. Igas heemis on üks on üks kahevalentne raua-aatom, O2 seotakse ilma raua aatomi valentsi muutmata kergesti pöörduvasse(ebapüsivasse) ühendisse heemiga. Hb muutub oksühemoglobiiniks ja seda reaktsiooni nimetatakse oksügenatsiooniks. *veri kannab süsihappegaasi: 1)lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides (VP 5%; E 7%); 2) seotult valkudega erütrotsüütides HB-ga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega (11%);
annaabi.ee 
